Selleks, et auto seisukorrast täpsemat ülevaadet saada, tuleb masin võimalikult algosadeks võtta ja ära puhastada. Kõigepealt suuremad ja lihtsamad osad, uksed, tagaluuk...

Siis esiaken, küljeaknad, kapotid, radiaatoriümbris...

Siis poritiivad, põhjaplekid...


Siin on näha esimene suurem erinevus 1937. ja 1938. aasta mudelite vahel. Kui 38. aasta masinal oli akupatarei ees, esiseina külge ehitatud riiulil, siis siin on akukast tagaistme all.

Esisild ja roolimehhanism tunduvad olema originaalsed. Mootor oli juba enne siiatoomist maha võetud, seegi on originaal.

Ka tagaosa põhja ehituses on väikesi erinevusi võrreldes 1938. aasta mudeliga. Kui sellel isendil on päris kere lõpuosa kaldse põhjaga, siis aasta nooremal on see horisontaalne.

Külgmised puit-talad on täiesti läbi... siit ei saa isegi eeskuju mitte! Olgugi, et püüdsin puitu eeskujuks säilitada, lagunes see äravõtmisel pulbriks. Ilmselt on puidus mingi koi sees olnud, osa puitu lagunes täiesti peenikeseks „jahuks“.

Vallo ja Siim aitasid raskemate tükkide tõstmisel. Tagaosa säilitasime esialgu ühe tervikuna.

Selline, võimas ristiasetsev lehtvedru hoiab auto tagaosa. Ees on peaaegu samasugune. Mõlemad sillad hoitakse õiges asendis reaktiiv-varrastega.

Niipalju siis originaalsetest puitosadest! Pildilt on näha, et säilinud tükkidel on sisse söödud käigud. Puit on nagu kärg, seest tühi ja kerge.

Selline on siis üks külgmistest pikitaladest, millele pidi toetuma kogu kere raskus.

Väliselt on raam „puhas“.... mis aga talade sees on? Selleks, et seda teada saada, tuli raami külgedesse avad lõigata:

See kõik tuli talade seest, ja seda oli päris palju!

Selle püramiidikujulise hunniku läbimõõt on umbes meeter! Keegi näriline oli raami sees tammetõrude sahvrit pidanud! Vaene loom, tõid tema sahvri vastu talve Tallinna ja jätsid loomakese saatuse hooleks.
Nüüd raam puhastusse!