15. Tagaosa puidutöö

[Autorestauraator]

Peatun lühidalt Wandereri tagaosa puidutööl. Puidutööd olen pidanud tegema olude sunnil. Wandereril on tagaosa ehitatud nagu tüüpiline sindelkere. Seda on ehitatud samade põhimõtete järgi, nagu tõllasepad ehitasid tõldasid: alla tehti üsna täpne puidust sõrestik-karkass ja see löödi üle plekiga. Just nimelt "löödi". Asi selles, et plekk löödi puidu külge väikeste naeltega. Mõnedes kohtades, kus see oleks jäänud välja paistma, kaeti naelapead viimistlustöö käigus tinapahtliga. Seal, kus erilist vajadust polnud, jäid naelapead nähtavale. Sindelkerede ehitamise kvaliteet oli üldiselt päris korralik. Mercedese, BMW ja ilmselt ka Wandereri kallimatel mudelitel oli puitu päris palju. Osadel mudelitel olid isegi uksed peaaegu täielikult puitkonstruktsioonis, ainult kaetud olid väljast plekiga! Puitosad valmistati eeskujude järgi, liideti tappühenduse, liimi ja puidukruvidega. Kuna minu tööde puhul on eeskujud uute puitosade tegemisks sisuliselt olematud, siis pole olnud võimalik puidutislerilt uusi osasid tellida. Mille järgi ta neid tegema peaks? Sellepärast olengi pidanud puitosad kuidagi ise valmis nikerdama.
Minu puidutöö oskus on suht olematu. Praeguseks on küll omandatud mingid kogemused, aga puitutöö oskuseks on seda palju nimetada. Tahaksin siiski jagada mõningaid kogemusi, mis viimaste tööde juures omandatud. Tappühenduste tegemine minu puhul, kus puuduvad puidutöö pingid, on välistatud. Olen pidanud leidma teised meetodid, kuidas puidu kuju valmis saada. Vaatame korraks Wandereri originaaltagaosa:



Tagumise rattakoopa kaared on tehtud mitmest tükist. Need tükid on omavahel ühendatud tappidega ja seetõttu on kaare kuju üsna suures ulatuses muudetav. Seda sai sobitada mingi tehase mudeli peale ja siis kinni liimida. Mina pidin lähtuma rattakoopa kujust. Tegin õhukesest plekist rattakoopa jäljendi, sobitasin ja parandasin seda kuju ka tagumise poritiivaga ja oletasin siis, et selline see kuju olema peab! Kas see originaalis ka selline oli, seda teab vaid Jumal taevas. Kõik minu käsutuses olnud poritiivad ja rattakoopad olid erineva kujuga. Tegin siis mingi "keskmise", mis tundus kõige parem.



Võtsin nüüd selle rattakoopa jäljendi aluseks ja saagisin selle järgi välja puitkaare osad. Materjaliks oli 20 millimeetrine hööveldatud punase pöögi plank. Väga pikkasid kaari ei teinud. Puidu süü katsusin võimalikult pikaks jätta. Tundus, et nii on kaar tugevam.



Liimisin siis kaare sabloni järgi nendest väikestest juppidest kokku. Otsühenduste liitmiseks tegin liimi ja puidutolmu segu ja täitsin võimalikud tühimikud selle seguga. Kaared liimisin kokku mitmekihiliselt. Ikka nii, et jätkukohad kohakuti ei jääks. Endale tundus küll, et selline konstruktsioon jäi päris tugev. Esialgu oli selline kaar pikisuunas tasapinnaline.



Tegelikult peab kaar olema tasapinnaline ainult tagumises pooles. Esimene pool kumerdub ettepoole tulles autokere keskosa poole. Ja mitte vähe. Tegemist on siis kahes suumas kõverduva kaarega. Kaare kumerus peab jälgima täpselt küljepleki kuju. Pannakse ju küljeplekk kohe vastu kaart. Kui nüüd puitkaar vale kujuga saab, tuleb autokere ka vale kujuga!
Esialgu sain teha nii, et liimisin kaartele astmeliselt sissepoole paksust juurde

[Autorestauraator]

Kui liim oli ära kuivanud, hakkasin puidulihvkettaga kuju välja "voolima". Puidutolmu vastu on mul alati üsna ebameeldiv tunne olnud, ilmselt puidutolmu allergia. Ja seda tolmu oli ikka tublisti! Kõik tööruumi nurgad olid seda tolmu täis. Kui kumerused hakkasid kuju võtma, võrdlesin neid olemasoleva tagaosaga. Just seetõttu pidingi tagumise osa tervena säilitama.



Puitkaarte kokkusobitamine uute rattakoobastega on omaette teema, tegemist õige laiuse ja küljekalde leidmisega oli üksjagu! Paika see siiski sai. Keevitasin siis ka juba rattakoopad põhja külge kinni.





Nüüd tagumine suur kaar!
See suur kaar kinnitub mõlemalt poolt kaldposti külge, jälgib tagumist küljeplekki ja tagaosas tagaplekki. See kaar kinnitub ka rattakoopa kaartele ja sellele kinnitub katusemehhanismi kandur.
Sõnaga, selle kaare kuju ja mõõdud on kere lõpliku valmimise seisukohalt, nagu Valdole meeldib nimetada, üliolulised!
Õnneks on säilinud pool vana kere tagaosa puidust. Selle mõõtude kopeerimine ja ülekandmine uuele kerele oli tõeline peavalu. Seda siiski ülekantud tähenduses. Tegelikult on selliste ülesannete lahendamine just see, mille pärast mulle see töö meeldib! Põhiline on see, et midagi ei tohi otsustada kiirustades ja lõplikult paika võib konstruktsiooni panna alles siis, kui kõik asjad on paigas, sobivad omavahel ja ka katusemehhanim liigub laitmatult.



Tegin suure kaare mõõtude ülekandmiseks ajutise puitkonstruktsiooni, millele joonistasin auto pikitelje. Siis määrasin puitkaare oluliste punktide "pikkus ja laiuskoordinaadid" ning kandsin need uuele kerele üle. Lisaks tuli ka kõrguskoordinaat, kuna küljeplekid kumerduvad.



Tagapleki aluse kaare kuju saamine oli lihtne. Kaar ise tasapinnaline. Tegin kaare kahekihilisena ja liimisin kokku.



Kõige tagumise kaareosa, mille lõikasin välja tikksaega kahetollisest punase pöögi plangust, sain ka lihtsalt valmis, mul oli säilinud eelmise Wandereri vastav detail.



Aga kaare külgosad? Alustasin uksepostide juurest. Määrasin vana kere ja küljeplekkide järgi püstplangu mõõdud ja kalde. Kinnituseks valmistasin metallnurgikud. Kinnitasin puidukruvidega.

[Autorestauraator]

Külje kuju paremaks modelleerimiseks pidingi vahepeal küljeplekid ära remontima.



Puitkaare külgprofiil peab küljeplekiga kokku sobima. Mõõta sellist asja on väga keeruline. Mingid kontrollmõõdud tuli muidugi võtta, aga põhitöö käis ikka silma järgi, et plekid ilusti sujuvalt kokku sobiks.
Küljeplekkide sisse, akna äärte tugevduseks valmistasin õhemast plangust muutuva paksusega detailid. Needki kinnitasin metallkõrvade abil. Pildil on see puit osaliselt mustaks värvitud. Ka selle puidu kuju peab küljeplekiga hästi kokku sobima.



Püstplangust ahapoole tegin kahetollisest plangust nii pikad detailid, et need ulatuksid kokku tagakaarega:



Tagakaare õigema asendi leidmiseks sobitasin paika ka tagapleki. Kinnitasin selle ajutiste kruvidega tagakaare külge.



Nüüd hakkab "ring" kokku saama! Edasi valmistasin veel kaetollisest plangust ühe kihi detaile ja kinnitasin need esialgu kruvidega. Päris paika neid veel liimida ei saa. Enne tuleb kogu "kupatus" veel seest välja võtta ja plekid kokku keevitada. Ma ei ole päris kindel, kas peale kokkuliimimist on võimalik puitkaart kerest välja võtta. Sellepärast viivitan veel liimimisega. Aga värvida saab küll.



Tegin kaks pilti, sama rakursiga, vanast ja uuest: