28. - 30.06.2013. Kindral Laidoneri memoriaal 2013

[Autorestauraator]

Lõunasöök oli plaanitud Vanatoa turismitalus, menüüs metssea-pajaroog ja muu juurde kuuluv.



Vanatoa õuel aga käis samal ajal teatretendus “Suvitajad”:



Jälgisime siis seda mängu meiegi, kui kõhud täis said:



Vanatoa õuel oli muudki huvitavat, nõuka-aegseid autosid, … , hobuse moodi elukaid. Kuna olen hobustega päris palju elus kokku puutunud, tegin ühega lähemalt tutvust:



Aga siis jälle autodele ja sihiks Angla Tuulikumägi. Seal on taastatud hulga päris huvitavaid tuulikuid.

Enne aga tuleb Muhust Saaremaale saada! Ees on nn. “turistilõks”. Pea aga kinni ja tule vaata Eemu tuulikut:



Ja kui juba peatud, tuleb puulusikas ka kaasa osta!



… Ja siis edasi, Angla tuulikute juurde!
Pukktuulikud on meil siin, vist kõige levinumad.



… Aga oli ka suur, Hollandi - tüüpi tuulik:



Ilusti tehtud! Huvitav, tasus vaadata.
Anglas oli muudki huvitavat. Meie mehepoegadele pakkus kõige suuremat äratundmisrõõmu roostes raud!



Püüdsid siis poised kolmekesi ühele pooleldi maa sisse vajunud traktorile hinge sisse puhuda. Ja näe! Läkski käima!
Ja Andres oli väge täis, et läheb ja künnab Angla söötis põllud üles:



Anglast võtsime suuna Pangale.
Lätlased tundsid juba huvi, et kas varsti Kuressaarde kah jõuame? Nemad olid viimasel ööl ainult paar tundi magada saanud, auto motor oli viimasel momendil streikima hakanud ja pool viimasest ööst läks mootori remondile. Aga asi polnud nii lihtne! Ettenähtud program tuli läbi sõita!



Mõned kaasavõetud eurod tuli ju ka suveniiriputkasse jätta! Kohalikust kivist meisterdatud suveniiride valik oli päris suur.



Pean ütlema, et käisin Panga pangal esimest korda… ja olin pettunud…. Ootasin midagi võimsamat. Aga ilus pankrannik siiski!

Edasi, Kuressare poole! Vähe aega enne kohalejõudmist…. peatus… Üllari autol on midai viga. Mootorist on jahutusvett välja jooksnud, mingi kummitihend on katki. Pean kinni ja pakun puksiirteenust, veoköis on mul kaasas. Üllar ja Siimo peavad nõu ja otsustavad, et Siimo veab oma autoga ära. Küsin veel üle: olete kindlad, et saate hakkama? Jääb nii, et Siimo veab.

Sõidame edasi Kuressaarde. Olime Tõnuga kokku leppinud, et sõidame läbi linna, tekitame kohalikule rahvale natuke elevust. Enne, kui hotelli juurde jõuame, tuleb kõne, et Üllar on juba hotellis! Sõitsid otse.
Peeter ja Silberauto mehed leiavad Kuressaare esindusest vajaliku tihendi ja hommikuks peaks Üllari auto rivis olema.
...
Ööbime Kuressaare Hotellis Meri.
Õhtusöök hotelli restoranis algab kell seitse. Enne seda majutus, pesemine, puhtad riided selga ja õhtusöök võib alata.
Tantsumuusikat teevad kohalikud muusikud. Õhtu on ilus ja soe, uksed avanevad otse mererannale…
Tantsumuusikat kuuldes tekib kiirelt kutsumata külalisi…



…..

[Autorestauraator]

Laupäeva hommikul ärgates oli esimene mõte: kuidas ilm on? Ilmaennustajad midagi head ei lubanud, aga kuna 50% kõigist ennustamistest läheb niikuinii metsa, siis teatud lootus oli!

Aknast välja vaadates otsest padukat ju näha ei olnud, aga hall uduvihm mattis kõik endasse. Käisin tiiru väljas, auto juures ja midagi meeldivat see ei olnud. Sisse tulles olid riided niisked...



Peale hommikukohvi oli programmis terve hommikupooliku kestev auto-orjeneerumine Kuressaare linnas.

Enne seda aga autode käivitamine, hommikused remonditööd. See on rutiin, mida vanatehnikaharrastaja teab, aga noorem autojuht võibolla ei saa arugi, millest jutt.
Üllaril oli mootoriremont:



... see oli juba eelmisest õhtust selge. Õnneks jätkus abimehi ja vihmavarjuhoidjaid.
Mootorikate oli üleval pea kõigil vanema tehnika meestel:



Ja suitsu ja auru ja bensiinihaisu!.... Seda olid kõik kohad täis.
Ma kordan ennast, kui ütlen, et see meenutab mulle ikka ja jälle „hommikut nõuka-aegses autobaasis“, kus sada veokajuhti üritavad oma sõiduriista käivitada. Seda pilti mäletan, seda on nähtud sadu, kui mitte tuhandeid kordi. Eks selles ole omamoodi nostalgiatki!



Natukese aja pärast said kõik mootorile hääle sisse ja hakkame liikuma.... aga ei. Risto roheline Mercedes 170 ei võta vedu. See on sõjaeelne auto, altvoolu karburaatoriga ja kui kütus on välja aurustunud, on selle käivitus raske. Elektristarter toimib 6V pingega ja aku on peagi tühi, süütevoolu ei jätku ja auto ei käivitu.
Paneme veoköie külge ja varsti tuleb Risto auto summutist tumedat tossu! Saame mootori käima.

Edasi viib tee lossihoovile, ainult et enne teeme linnale tiiru ka peale.
Lossihoov sai autosid täis:





Allan oma http://www.ristle.ee poistega oli ette valmistanud võistluse. Legendid kätte ja „rajale“!
Oleme oma võistluse viimastel aastatel plaaninud nii, et see oleks jõukohane kõigile, nii noorele kui vanale, eestlasele, venelasele, lätlasele ja soomlasele. Küsimused olid siiski ainult kahes keeles: eesti ja inglise. Mingile osale mitte-eestlastest valmistas küsimustest arusaamine ilmselt siiski raskusi, kuid siis võeti appi kavalus, lätlased hoidsid näiteks ennast pea kogu võistluse aja minu auto „sabas“. Alles päris lõpus jäid nad kuskil maha, ilmselt fooritule taga.
Teiseks, tahame pakkuda kogu seltskonnale aktiivset tegevust ja natuke hasarti. Ka paikkonnaga tutvumise võimalust.
Ning kolmandaks, paari tunni vältel linnavahel sõeluvad vanad autod on ilmselt päris huvitav vaatepilt kohalikele elanikele!

Kindlasti tuli ette palju rikkumisi: peatumisi selleks mitte-ettenähtud kohtades, tagasipöördeid vales kohas, kuulsin, et keegi oli koguni välikohvikust läbi sõitnud, võibolla ka mõned kiiruse ületamised.



Seekordne trass oli koostatud nii, et vahel oli mõttekam auto maha jätta ja mõned kontrollpunktid jalgsi läbi joosta:



Ilm oli vahepeal paranenud, õige nõrka udu oli veel õhus tunda, aga võibolla et kuuma päikesega oleks raja läbimine isegi raskem olnud – ikkagi vesijahutus!

Need, kes ülesandega hakkama said, kogunesid taas lossihoovile. See oli hea koht pilti teha, juttu ajada ja sõidukit näidata:



Andrejs Rode taastatud Fiat 512 oli esimesel sõidul peale umbes kümme aastat kestnud tööd. Ja auto on ilus! Tõesti ilus töö! Kogu meeskond oli vaeva näinud ka kostüümidega. Vaatasin autojuhi saapaid ja säärekaitseid lähemalt, aru ei saanud, kas need olid vanad originaalid, või head koopiad!



Selle auto kohta liigub igasuguseid jutte. Kuni selleni välja, et see on olnud Läti presidendi auto. Ilmselt ei ole viimane väide päris tõene ja kuulub vanu sõidukeid saatva folkloori valdkonda. Aga Läti valitsuse või mingi valitsusametkonna garaazhi oli see kuulunud küll.
Fiat-i omanik oli aastaid Andrejs Rode. Aga ilmselt seetõttu, et sellise auto restaureerimine on ikka väga kallis ettevõtmine, vahetas masin hiljuti omanikku. Uus omanik on halli habemega Janis, kes ka võistkonda kuulus.

Tegin pilte ka http://vvm.vanatehnika.ee/ jaoks:



Ja siis oligi aeg niikaugel, et võis hakata linna poole jalutada, lõunasöök oli La Perlas. Autod jätsime seniks lossihoovile.

[Autorestauraator]

...
Nagu kirjutasin, oli lõunasöök La Perlas. See on itaalia restoran, mida peab ehtne itaallane. Ants ilmjärv oli mulle seda kohta soovitanud.
Minu arvates oli toit väga maitsev! 5+!



Tõrvatilk ikka ka... nimelt on Kuressaare suuruses linnas sellist kohta, kus 60 inimest korraga lahedalt sööma pääseks, pea võimatu leida. Nii siingi. No mahtusime kuidagi ära, aga see pole ikka see, mis võiks olla! Istusime Marega kahekesi kitsukese laua taga ukse kõrval, kus kogu aeg keegi seljatagant mööda jooksis, tuul tõmbas...



Peale lõunat oli programmis tegelikult „vaba aeg“, kuni kella seitsmeni, mil algab õhtusöök, autasustamine, tants ja tagaajamine...
Neile, kes lõunauinakust lugu ei pea, oli välja pakutud kaks programmi.

Kõigepealt Saaremaa muuseumi külastus koos ekskursioonijuhiga. Kõik oli tellitud, piletid ja ekskursioonijuht ... , aga soovijaid... ei olnud. Kaks inimest siiski helistas. Ütlesin, et astuge uksest sisse, teid oodatakse... Ei käinud seal keegi. Muuseumi rahvas oli muidugi solvunud. Vabandasin nende ees ja klaarisin võlad, aga see plaan läks luhta...

Teine programm sisaldas endas Leevi restaureerimistöötoa külastust, vt.: http://veterantehnika.ee/en/ . Osavõtt oli massiline, Leevi hoov oli meie autosid täis:



Uurisime Leevi pooleliolevaid töid, töötuba, töövahendeid ja juttu jätkus mitmeks tunniks.

Kella seitsmeks kogunesime hotelli restorani, kus kõigepealt oli öhtusöök ja seejärel võitjate autasustamine.

Võislusi oli kaks.
Siin me nüüd mõtleme, kellele mida anda?



Kõigepealt hommikune auto-orjenteerumine Kuressaares.
Traditsiooniliselt võitis selle võistkond Marge Arro - Andres Tõniste:



Ja klaasikunstnik Ivo Lille valmistatud Vello Järvesalu rändauhind läks jälle aastaks nende kodu kaunistama.

Teise koha saavutas Anu, Johannes ja Toomas Kirsipuu võistkond.



Kolmanda koha võitsid Margit Velsker ja Peeter Sergo.



Teine võistlus oli stiili ja riietumiskonkurss, paremusjärjestus määrati kindlaks osalejate poolt antud häälte alusel.

Selle konkursi ülekaalukad võitjad olid külalised Lätist.
Edite ja Andrejs Rode, Janis Oskerko ja Aleksejs Krasnopjorovs. Nende võit oli „mäekõrgune“:



Teise koha võitsid Aive Jakobson ja Toivo Ninnas.



Komanda koha võitsid Rita ja Ülo Kirst.
Kahjuks ei ole neist head pilti, aga siin nad siiski on, Piretiga juttu ajamas, taustal nende auto, Lincoln Premiere Coupe.



Autasustamisel:



Lisaks Vello Järvesalu rändauhinnale viisid lätlased endaga aastaks kaasa ka kindral Laidoneri sugulaste poolt välja pandud rändava eriauhinna.







Kõik osalejad said mälestuseks kaasa grupipildi ja sõidul osalenud auto – automärgi.
....

[Autorestauraator]

....
Pühapäev, 30. juuni.

Kui laupäeva hommik oli suhteliselt nukrailmeline, meie siiski vabaõhu ürituse jaoks, siis lõunast hakkas taevas klaaruma ja pühapäeva hommik võttis meid vastu jälle täies päikesesärs.



Peale hommikusööki, mis peoõhtu järgselt oli pisut hilisem, hakkas enne kella kümmet parklas vilgas tegevus. Autod vaja üle kontrollida, kütusega tankida ja asjad pakkida. Siia tagasi me enam ei tule, õhtuks peaksid kõik koju jõudma.



Mis siis viimasel päeval kavas oli?
On ette teada, et kolmandaks päevaks on reisiväsimus ja tüdimus juba enam-vähem kõigile nahavahele pugenud. Seepärast koduteele erilisi atraktsioone ei plaanitud. Rohkem ikka teepeale ette jäävad kohad, kus väike puhkepaus või söögiaeg maha pidada.
Esimene vahepeatus Kaali meteoriidikraatrite juures:



Sai väheke selga sirutada ja peab ütlema, et ega peakraatri vaatajaid palju polnud:



Tõe huvides, rahvas ikka tuli ka Kaali järve vaatama!
Edasi oli suund Orissaare. Eelmisel õhtul tuli juttu, et kas on võimalik plaanitud trassi natuke muuta ka? Kui läheks läbi Orissaare külje all olevast militaarmuuseumist. Tehnikasajand, kohe leiti internetist vajalik telefoninumber ja asi oligi kokku lepitud!
Muuseumi juures:



Edasi pool kilomeetrit päris võsavahe sõitu ja Orissaares me olimegi! Siin oli plaanitud pikem lõunapaus ja kohvitamine, et oleks aega veel jututada, kallistada ja musitada. Edasi läheb juba peaaegu otsetee Kuivastu sadamasse.

Lõunasöök oli vägev! Isegi liiga... pärast veel kohvi-kooki ka peale, mis oli küll juba ilmne üledoseerimine.
Söögilauas istudes olime tunnistajaks dialoogile, mis kõlas tegelikult nagu anekdoot. Vähemalt minule tuleb küll naer suu ümber, kui seda meenutan. Nimesid nimetamata oli lugu selline:

Istume neljakesi laua ümber ja sööme. Üks mees, ütleme nii, et mitte väga sale, jalutab laudade vahel ja nagu ei leiaks endale istekohta. Juhatan siis: vaata, kõrvalruumis on mitu vaba kohta!
Tema vastu: tegelikult ma kaalun võimalust, et järsku jätaks selle lõunasöögi vahele...
Meie lauast, ka mitte just väga sale mees, kostab talle vastu: ära sa seda viga küll tee!
Esimene: kas sa kardad, et ma jään liiga kõhnaks või?

Päris otse me sadamasse Orissaarest siiski ei sõitnud.
Olin niipalju nahhaal, et rääkisin Tõnu „pehmeks“: kui me juba nii suure seltskonnaga Muhus oleme, lähme vaatame sinu lapsepõlvekodu ka ära! Tõnu ja Eike olid nõus ja sinna me sõitsime. Läbi küla sõites oli näha, et inimesed olid meie tulekust teadlikud. Igal pool oli tee ääres lehvitajaid.
Tõnu kodumaja ees tegime pildi:



Et lihtsam oleks nägusid ära tunda, siis sama pilt ka suuremalt (pildile klikates näeb pilti täismõõdus).



Külatänava ummistasime oma autodega ära küll... kraavis ukerdab Ivo Linna, kes autosid vaatama tuli.



Virtsus jäime Marega teeserva seisma ja lehvitasime hüvastijätuks neile, kes veel jäänud olid.
Siis tegime Andruse Buick-ist pildid VVM-i jaoks ja sõitsime koos Tallinna poole.

Ehk järgmisel aastal jälle?
Tänud nendele, kes tulid ja nendele, kes kaasa aitasid!