29.06. - 1.07.2012 Kindral Laidoneri memoriaal 2012

[robi]

Hr. Alopex, Sulle tundub valesti! Aga pole hullu, ma ei solvu!
Vb ma ka eksin, võõrsõnu mulle meeldib kasutada, sõnastikke ja raamatuid uurida mitte. Aga võtan nüüd teadmiseks, et "snoob" on hoopis ülimalt tõsimeelne, väga korrektne ja käitumis- ja suhtlemisnõudeid ületähtsustav inimene.

Sõnavabadus on väärtus mida ei tohi kuritarvitada.

[kass]

Hr. Alopex, Sulle tundub valesti! Aga pole hullu, ma ei solvu!
Vb ma ka eksin, võõrsõnu mulle meeldib kasutada, sõnastikke ja raamatuid uurida mitte. Aga võtan nüüd teadmiseks, et "snoob" on hoopis ülimalt tõsimeelne, väga korrektne ja käitumis- ja suhtlemisnõudeid ületähtsustav inimene.

Sõnavabadus on väärtus mida ei tohi kuritarvitada.

Kuritarvitada ei tohiks üldse midagi - ei väärtusi, vabadusi ega muudki!
Ei tohi teha ka rumalat nalja, kõik õige! Minu postituse mõte (enda arvates) oli väljendada rahulolemist Märdi poolt tehtud hea ürituse kajastuse üle. Aga pidevalt läheb meelest, et tegu on kvaliteetfoorumi ja järjest rohkem tõsimeelsete härrasmeestega, kes küll ise siin sõna- ja ka kirjutamisvabadust tarvitama ei kipu, kuritarvitamisest rääkimata.
VABANDAN oma kuritarvituse pärast kõigi ees, kes tundsid end puudutatuna! Postitust kustutama ei hakka, tehtud vigu tuleb tunnistada ja Jaak nagunii tsiteeris seda oma postituses.
Aga muutke ise foorum paremaks, kirjutage asjalikku ja huvitavat juttu, ega Märt üksi ei pea seda kvaliteeti ja kvantiteeti siia tekitama!
Olen ise ka muide snoob, metsa jalgrattaga sõitma lähen ikka lips ees, kuigi see võib jalgrattal keti vahele minna!
http://jalgratas.ee/foorumipildid/tweed/tw11.jpg

[Autorestauraator]

..., võõrsõnu mulle meeldib kasutada, sõnastikke ja raamatuid uurida ...

Minule ka võõrad sõnad meeldivad!
Dum spiro, spero...


30. juuni, laupäev
Järgnevas postituses on kasutatud Helina ja Üllar Suvemaa ning Olev Toomi tehtud fotosid.
Tänud autoritele loa eest neid pilte kasutada!

Uni oli hea, aga olen juba selles eas, et ärkan suhteliselt vara. Läbi kardina paistab päike, ilm tuleb ilus! Peale hommikusi protseduure sean sammud välja. Jalutan järve äärde ja naudin suvehommikut. Ja ei ole mina ainuke varajane ärkaja. Juba tuleb vastu keegi, kes on otsustanud hommikused karastusprotseduurid järveveega teha. Longin autoparkla juurde, et kontrollida mootori-käigukasti õlitaset, klaasid puhtaks teha ja üldse, auto sõiduvalmis seada. Aga ma ei ole esimene, parkimisplatsil käib juba vilgas askeldamine. On teisigi, kes ei taha oma vana sõbra eest hoolitsemist viimasele minutile jätta.

Peale hommikusööki on kell üheksa start: täna läheme Setumaaga tutvuma. Päeva juhiks on Anu Kirsipuu. Ise on ta lapsepõlve Leevakul mööda saatnud ja seetõttu pädev reisijuht.
Minut enne üheksat küsib Toomas, Anu autojuht, et mida teeme? Kõiki pole veel kohal... soovitan ajakavast kinni hoida, tee on teada, küllap hilinejad järele jõuavad! Nii veerebki Toomase must Cadillac peale üheksat parklast välja. Kui mina viimasena maaneele keeran, näen silmanurgast veel mõnda hilinejat, kes kiiruga parkla poole jookseb...

Reisiseltskond on sama, mis esimesel päeval, aga Järvide BMW, millega eelmisel päeval probleeme oli, jäeti kindluse mõttes Pühajärvele. Marja-Liisa ja Markus sõidavad kaasa Raivo autos. Oli veel teisigi, kes oma masinad Pühajärvele jätsid ja teise seltskonnaga liitusid. Ses mõttes on hea, kui ööbimiskoht järgmisel õhtul samaks jääb!

Minu jaoks on nende sõitude ühed meeldejäävamad hetked need, kus mõõdukal kiirusel läbitakse kauni loodusega paiku. Laupäeva hommikupoolik, kui sõitsime Pühajärvelt Põlvasse, oli üks sellistest. Otepää kõrgustiku kupliline maastik, kurviline tee ja ilus loodus, see on see, mis paneb järgmist korda ootama!
Kuna teel olulisi peatusi ei olnud, jäi pilditegemiseks vähe võimalusi, kahjuks! Pillet enam meiega ei olnud ja nüüd sai loota ainult omadele fotograafidele. Tänud Olev Toomile ja Elina ning Üllar Suvemaale, kes olid lahkesti nõus, et nende tehtud pilte kasutan!
Sõidu peal saab pilti teha läbi autoakna:



... aga sirgel teel jäävad peale ainult kaks – kolm järgmist masinat.
Kurvis on natuke parem:



Ja veel on võimalus kasutada tahavaatepeeglit:



Aga tee oli „viis pluss“! Ja ega meie autokolonn ka kindlasti halb välja ei näinud. Tee ääres oli lehvitajaid igal pool.
Jõudsime Leevakule. Siin oldi meie tulekust teadlikud, osa inimesi oli meid vaatama tulnud oma vanatehnikaga. Taamal on näha üks korrastatud välimusega GAZ 51:



Suundusime Leevaku hüdroelektrijaama juurde, mis on taastatud ja toimib:



Väikeses kohas tekitas meie saabumine elevust, rahvast oli päris palju:



Hüdroehitised on ikka võimsad asjad! Isegi Leevaku väike jaam avaldab ligidalt vaadates muljet!
Turbiinihallis:



Praegused turbiinid peaks vist olema umbes saja kilovatise väljundvõimsusega.



Väljas avaldas muljet Võhandu jõgi oma umbes kolme meetri kõrguse paisuga.




Edasi Põlva kaudu Räpinasse. Seal oli ette nähtud väike seljasirutus ja kohvijoomine, et kõht enne lõunat liiga tühjaks ei läheks.
Autod ajasime kohvimaja hoovi:



Ise võtsime positsiooni sisse, kes kuidas sai, kes siseruumis, aga suvisel ajal meelsamini ikka väljas:



Kellele laua taha kohta ei jäänud, improviseeris:



... või hoopis nii:



Kui kohvi joodud, sai pisut lobiseda, autosid kiita ... ja uurida:







Üsna varsti lõpetati see idüll aga ära, sest Märt teatas tõsise näoga: „Hakkame liikuma!“



Järgmine peatus oli Räpina keskuses. Autod jätsime linnakese keskväljakule vaatamiseks.



Jalutasime Räpina Paberivabrikusse: http://www.rappin.ee/
Mida öelda? Sõnatuks võttis! Ja häbi hakkas, et meil Eestis 2012. aastal veel selliseid ettevõtteid on... kõik ümberringi on lagunenud, uksed-aknad, kui neid üldse on, ripuvad viimase kruviga ja ... jube!!!







Kaugelt vaadates, ... võibolla idülliline:





.... aga tegelikult? Tundub nii, et sellest vabrikust võetakse veel „viimast“, mis võtta on. Kasutatakse odavat kohalikku tööjõudu ja kui enam kuidagi ei saa, pannakse uksed kinni (sümboolselt, sest uksi enam pole!), kuulutatakse välja pankrott ja lastakse kogu kupatus alla vett....
Minu jaoks oli see väga masendav pilt ja ma tulin ära. Jalutasime koos Marega üle jõe asuvasse Räpina Aianduskooli, sealne aed ja ilusad jõevaated tegid olemise meeldivamaks.

Edasi viis tee meid Värskasse. Enne Värskat, järsku ... peatus! Mis juhtus? Kuna olin rivi lõpus, ei saanud peatuse põhjusest algul aru.... ootame, ei midagi, läheme uurima.



Eespool sai asi selgeks:



Maasikapeatus!
Andres uurib müüja juures, et kas on ikka magusad?



Olid küll!
Vahepeal tekkis mööda-sõitjatel võimalus autode taustal pildi tegemiseks:



Edasi Seto Talumuuseumisse:



Õieti kõigepealt muuseumi komleksis olevasse Tsäimajasse, kõhud ju tühjad!
Parkimisplats oli suhteliselt ahtakene, seepärast tekkis kirju rivi. Kaasaegsed ja vanad sõidukid vaheldumisi:



Tsäimaja on ilus palkehitis, küll ilmselt hiljuti ehitatud, aga väga sobilik siia keskkonda.



Söögisaalis pikad lauad, pingid, põletatud savinõud:



Ja teenindajad, rahvariides Setu neiud:



Kui me eelnevalt plaane tegime, ei taipand mina, mis seal süüa pakutakse. Anu tõlkis mulle ära.



Otsustasime rahvusliku toidu kasuks, oli päris huvitav.
Peale sööki jäi ettte käsitöö-lett:



Mitmed võtsid siit midagi meenutuseks kaasa.
Edasi aga talumuuseumi juurde! Kõige ette selgitav jutt vabas õhus:



Saime päris põhjaliku ettekujutuse, kuidas Setumaal elati.









Siis viidi edasi siseruumidesse. Seal korraldati (õnneks ainult naistele) midagi nagu eksamitaolist, mis pidi siis meespoolele selgitama, milline naine tuppa astus. Õnneks lõppes kõik ilma suuremate pahandusteta.
Üks huvitav asi, mis meelde jäi, oli nö. suvetoa põrand! See oli tehtud ümaratest lattidest, nii et kõik mis jalgadega tuppa kanti, vajus lattide vahelt ilusti õue tagasi. Kuna lati pealis-pind on kumer, polnud seda vaja isegi pühkida: põrand alati puhas.
Siis selgitati igasugust tarkust mitme põlvkonna rahuliku kooseksisteerimise teemadel, kuidas ühes toas koos toime tulla? Jäi meelde selline tarkus, et lastetegemist samas toas ei toimetatud. Selleks valiti soojem aastaaeg, kas heinatöö või põllutöö vaheajal, kuskil rahulikumas kohas.
Aga midagi seal Andresele mõistatada anti:



Mis see täpselt oli, ei jäänud meelde... võib Andreselt küsida.
Ja siis koduteele! Õieti Pühajärvele...
Teel tuli vastu parv mootorrattaid. Motomeestel oli samal ajal mingi kokkutulek, mida Räpinas juba kuulnud olime. Isegi selle nägime ära, kuidas ühele vaprale motomehele veel üks võimalus eluks anti, kui ta ühes laudjas kurvis oli mingil põhjusel otse sõitnud....



Tee Pühajärveni kulges vist tavapäraselt, va. minul, kes ma järjekordselt kolonni viimane olin.
Tee kulges rahuliku langusega, sirge tee. Näen, et ees, umbes poole rivi kohal midagi juhtus. Kõik hakkavad järjest ühest masinast mööduma. Nii, kõik sõitsid rahulikult mööda, kui Zaporozhets tee serva seisma jäi! No mina jäin ka seisma, olin viimane. Ise mõtlen, et kuidas siis nii, jätate ühe auto metsavahele ja isegi ei uuri, milles viga! Ise mõtlen, et võibolla on tõepoolest „metsapeatus“? Astun autost välja.... aga ei. Janise Maaneemuhk ei käivitu. Küsin: mis viga? Janis kehitab õlgu... Kisume siis mootorikatte üles ja uurime, ehk on mõni juhe „maha hüpanud“? Kõik tundub siiski kombes olevat.
Küsin, et kuidas seisma jäi: kas „hoobilt“ või turtsus ka enne? Ütleb, et turtsus. Kas bensiini on? Janis vaatab, et näitaja näitab veerand paaki! Proovin kütusepumpa, tundub tühi olevat! Loksutame ja liigutame autot ja saan pumba kütet täis. Lasen proovida: auto mootor turtsatab kohe käima, aga sureb siis välja...
Selge, bensiin otsas! Metsavahel, ümberringi karu-laaned ja kaks autot. Minu auto paagis on kütet küll, aga kuidas kätte saada? Otsustame siiski lihtsama lahenduse kasuks: mul on puksiirköis ka pakiruumis. Pakun, et vean lähima tanklani, hoiad bensiiniraha kokku! Ja pakun kiiret sõitu ka! Janis palub siiski väiksemate kiiruste juurde jääda ja ega sellest kiirest sõidust polekski midagi välja tulnud, sest õige pea algab.... teeremont! Ja jube tolmune! Peen, punakaspruun liiva-savitolm katab peagi meie mõlema autod. Vastu tulevad paar suurt rekkat, tolm on nii paks, et kahe meetri kauguseele pole midagi näha!
See, et minu naine on vihane, miks ma ta sellisesse kohta vedasin, on pool häda. Ühtegi tanklat teel ei ole! Kuni Võruni. Aga seda teed oli peaaegu 30 km! Võrus tangime ja Muhk käivitub kohe. Kuni Otepääni sujus kõik, siis näitan Janisele teeotsa kätte, kust Pühajärvele pääseb. Ise lähen kauplusesse pesuämbrit ja pesuvahendeid ostma.
Tuju on sant, varsti on peo-autasustamise õhtu algamas, ise olen üle-pea tolmune, auto veel hullem, aukirjad, tänukirjad veel välja kirjutamata....
Õnneks lahtus Mare viha maha ja ta oli lahkesti nõus aukirjade kirjutamise enda peale võtma. Raivo tõi auhinnakastid autodest ära.... kirjalikku plaani polnud enam aega teha, toimetasime siis nö. „käigu pealt“, aga saime asjad korda.



Õhtusöök, nagu ka eelneval õhtul, oli vana maja teise korruse restoranis. Kogu ruum oli meie päralt.



Saalist pääses otse terrassidele, mis järve poole avanesid. Samas mängis soome-poiste bänd.



Otsustasime Üllari ja Raivoga, et tahame kõiki osalejaid kättpidi tänada. Kõik meeskonnad said mälestuseks grupipildi ja autole metallist märgi.



Siis oli aeg tänada neid, kes korralduspoolel abiks olid.
Esimese päeva teejuht, Tõnu:



Teise päeva teejuht, Anu:



Kolmanda päeva teejuht, Andres:



Edasi Viljandi võistluse võitjad:
Esikoht läks sel aastal, nagu tavaliselt, jälle Andres Tõniste võistkonnale, auto nr. 18: 13 punkti, aeg 64 min.



Vello Järvesalu „rändav auhind“ jäi küll üle andmata, kuna Üllar, möödunud-aasta võitja, unustas selle maha!



Aga küllap auhind omaniku üles leiab!

Teine koht läks Üllar Suvemaa võistkonnale, auto nr. 14: 13 punkti, aeg 65 min.
Seega, kaotus esikohale oli ülimalt napp!



Kolmas koht kuulus Olev Toomi võistkonnale, auto nr. 8: 9 punkti, aeg 84 min.



Teise võistluse, „Riietus- ja stiilikonkursi“ võitjad olid (võitjad selgitasime osalejate küsitluse teel):
Esikoht läks Toomas Kirsipuu võistkonnale, autoks Cadiillac, 1937, punkte 61:



Võiskonda kuulus viis inimest. Noormehe süles on Vello Järvesalu rändav auhind:



Teise koha pälvisid Marja-Liisa ja Markus järvi, autoks BMW 501A, 1954, punkte 31:



Kolmas koht läks Tiia ja Andrus Jõessaar-ele, Buick Special, 1958, punkte 24:



Siis tänasime veel bändimehi, eesotsas Antti Karjalaga:



Ja Simo Pyykköneni, kes on aktiivne Eesti-Soome „silla ehitaja“:



Ja üle jäi anda veel kindral Laidoneri sugulaste poolt välja antav rändav eriauhind. Sel aastal sai selle Raivo Hannus:



Varasemad selle auhinna omanikud on olnud:
2009 – Üllar Suvemaa,
20010 – Ott Mesikäpp,
2011 – Tõnu Mägi.

Sellele järgnesid mõned tänuavaldused, kõigepealt Simolt:



.. ja Edite-lt. Tema andis üle ka auhinna, enda maalitud maali, noorimale osalejale:





Edasi, söödi-joodi, tantsu löödi suhteliselt tagasihoidlikult. Alles peale seda, kui tuli teade, et nüüd läheb viimane tantsulugu, muutus elu aktiivsemaks.



Isegi ühe lauluga saime maha! Ülo ja Sisko soleerimisel tuli „Õllepruulija“:



Ja ega sellepeale laudade taga ka ükskõikseks ei jäädud, teatud kohtades tuleb ju toolile ronida:



... ja vahel laua alla:



...

[Autorestauraator]

1. juuli, pühapäev.
Järgnevas postituses on kasutatud Helina ja Üllar Suvemaa ning Olev Toomi tehtud fotosid.
Tänud autoritele loa eest neid pilte kasutada!

Pühapäeva hommik oli imeline. Ainult te minul ei olnud võimalik seda ilu imetleda, auto oli vaja ära pesta eelmise päeva tolmust. Võtsin toast ämbriga vett, puhastusvahendid kaasa ja ... tööle!

Ka sel hommikul oli autode juures nokitsejaid teisigi. Vana auto pesemine, nii et ta puhas ka oleks, ei ole kerge ülesanne. Muhu Sass ütleb selle peale, et temal läheb ainuüksi oma auto kodarate kuivatamise peale kaks tundi! Aga, aega oli ja puhtaks ma oma auto sain. Nii, enam-vähem. Vana-auto taastajad, siis kui mõni asi pole just kõige paremini õnnestunud, kasutavad sellist väljendit: rumal ei saa aru ja tark ei ütle! (et kõik pole mitte päris ...)
Ka Janis oli pesuämbriga ametis.
Teised autod väga tolmused ei olnud.... peale teeremondi kohale sattumist oli Ott telefoni teel infot saanud, et ei tasu Võru peale minna. Kogu kolonn sõitis läbi Põlva, tuldud teed tagasi. Anu oli mulle küll helistanud, et kust teed sõidad?... või midagi nii, aga ilmselt ei saanud mina päris hästi aru ja ei teadnud ka tema, millises situatsioonis keegi on. Lõpp hea, kõik hea!

Teejuhiks oli Andres.



Andrese kiituseks peab ütlema, et tema oli oma ülesandesse väga tõsiselt suhtunud. Kõik oli ette läbi mõeldud ja mingeid tõrkeid päeva jooksul ei tekkinud, vähemalt ei saanud mina sellest aru.

Nagu kokku lepitud, sõitsime kell üheksa Pühajärve Puhkekeskuse parklast välja. See, pühapäeva hommikupoolik, on jälle üks selle reisi meeldejäävamaid! Otepää kõrgustiku käänulised teed, head vaated, kuna kõrguste vahe pidevalt muutub.



Kahju on ainult sellest, et pilte selliselt sõidult on väga raske teha!

Esimeseks sihtkohaks oli Maanteemuuseum.
Muide, Maanteemuuseumi välialade projekteerimises osales ka üks meie klubi asutajaliige, Pelle-Sten Viiburg/pelle: http://muuseum.mnt.ee/uudised/?year=2011&month=4
Olime muuseumirahvaga juba varem kokku leppinud, et meie autoderivi võtab ka osa ühest selle päeva ekspositsioonist. Nimelt sai just 1. juulil 100 aastat esimese Eesti- ja Liivimaad läbinud rahvusvahelise autode võidusõidu toimumisest. Ja meie parkisime selleks puhuks oma sõidukid postihoovi.

Varbusele saabumine läbi maalilise Tilleoru on omaette elamus!



.... ja siin me juba ootasime järjekorras postihoovi pääsemist:



Ja sissepääs ei olnudki nii lihtne! Sissesõiduteed ja väravad on arvestatud ju postitõlla mõõtude järgi:



Mahtusime siiski kõik ilusti ära, aga ega vaba ruumi järgi ei jäänud ka.



Kuna meie reisiseltskond rääkis mitut keelt, tekkis probleem, kuidas ekskursioonijuhi jutt arusaadavaks teha?



Leppisime kokku, et teeme kaks gruppi: eestikeelse ja soomekeelse. Ja minu ülesanne oli siis katsuda eestikeelne seletus sünkroonselt soomekeelseks muuta.



Siin ma siis midagi tähtsa näoga seletan...
Möned fotod muuseumiringilt, kõigepealt „Tee“:







... edasi läks tee liivasemaks.



Ja kuhu see teerada viib? ... Ikka kõrtsi juurde!



Edasi tulid teemasinad:





Ja üks meie, Eesti sugemetega teemasin ka!Rootsi teehöövli Bitvargen Eestis kohandatud ja nüüd restaureeritud versioon. Restaureerimistöödest võttis aktiivselt osa üks meie staazhikas vanatehnikamees, Tõnis Pappel.



Aga aeg sai ümber ja meie suundusime Tartu poole:



Mul on tõsiselt kahju, aga järgnevast teelõigust kuni Liivani (oli vist?), ei ole ühtegi fotot. Aga see oli selle sõidu kõige – kõige huvitavam lõik! Soomlased käisid pärast küsimas, et kas see tee on spetsiaalselt vanasõidukitele ehitatud? No tegelikult on küll! Hea, et seda pole rekonstrueerimistuhinas sirgeks ja tasaseks tehtud!
Enne Tartut koondasime oma read tihedamaks.



Sõitsime enam-vähem ühes jorus, väikesed kärped tegid foorid muidugi, läbi linna Raadile. Raadimõisa hotelli restoranis ootas meid lõunasöök.





Andres annab selgitusi, kuhu minna, mida teha.





Peale lõunasööki läks tihe programm edasi. Aga vähemalt kaugele polnud vaja sõita! Kohe üle tee asub vana Raadi mõis. Meie saabumise puhuks tehti lahti vanad peaväravad. Keegi naljahammas laskis liikvele jutu, et viimati avati need väravad presidendi külaskäigu ajal.



Parkisime masinad mõisapargi teedele.









Ilm oli juba päris palav ja hilinejad said varjulisemad parkimiskohad:





Mõisa territoorium on vist üldiselt suletud, aga mõned uudishimulikud olid ikkagi väravast sisse lipsanud:



Meile oli tellitud ekskursioon Raadi vanemast ja uuemast ajaloost ja ERM-i praegusest seisust.



Aga meie, meie olime juba väsinud välimusega, päike küttis halastamatult!







Ja siis, kui tundus, et nüüd hakkame minema, selgus, et vaatetorn! Seda tuleb kindlasti vaadata! Ja üleval ära käia!



Peab tunnistama, et sealt oli tõesti uhke vaade kogu mõisa ümbrusele,



... aga ka kaugemale.





Ja siis oli aeg niikaugel, et hakkasime liikuma, läbi uhkete väravaehitiste, Tartu Raekoja platsi poole.



Kuidas sõidu peal pilti teha? Vaata:





Natuke sõitu ja juba olimegi jalakäijate tsoonis:



Tartus, Raekoja ees:





Tunnike hüvastijätukohviks, autode vaatamiseks ja kella viie paiku alustasime koduteed...
Tänud osalejatele! Tänud abilistele! Tänud kaasamõtlejatele!