111 Klasis programmis oli koht ka restaureerimiskonkursil (soome k. entisöinnin laatukilpailu).
Kõigepealt sellest nimetusest, mis vähemalt minu jaoks oli pisut eksitav. Nimetusest sain nii aru, et hakatakse võistlema restaureerimise taseme põhjal... Tegelikkuses mingit võistlust ei olnud ja ei olnud ette nähtud ka.
Restaureerimiskonkurss toimus reede õhtul, so. põhiüritusele eelneva päeva õhtul, osalemine oli tasuline ja selleks oli vaja ette registreeruda. Meil oli konkursile registreeritud kaks autot: Üllar Suvemaa 1935. aasta MG PB Midget, mille restaureerimistöö põhiraskus oli Aleksander ja Martin Muhul ja Ott Mesikäpa 1934. aasta Ford Junior, mille restaureerimine on suures osas tema enda ja Värvaltransi-meeste kätetöö. Mõlemad autod on Inglismaal tehtud.
Autod oma järge ootamas:
Meie masinad tulid otse sõidust. Algul oli väike kahtlus, kas masina puhtusele ka tähelepanu omistatakse? Osa masinaid oli kohale toodud treileril...
Meie kohale jõudes oli töö juba alanud. Tööd juhtis Heikki Kotiranta, suurte kogemustega mees, kes on seda tööd teinud juba ligi 40 aastat!
Heikki ülevaatusruumis selgitusi jagamas:
Kui pildil olev Chevrolet hinnatud sai, oli Heikki nõus meie huvilistele ka väikese ülevaate esitama, kuidas süsteem on üles ehitatud, mida hinnatakse, hindamise kriteeriumitest ja oli lahkelt nõus ka meie küsimustele vastama.
Meie kohalikust hindamisesüsteemist on kõige põhjalikum ülevaade ilmselt Aleksander Muhul, kes ka kohal oli. Ja olid teisedki huvilised asjadega enam-vähem kursis.
Esimene asi, mida tahaks rõhutada, on see, et Eesti "musta numbri" ja Soome "musta numbri" taust on erinev.
Kui Eestis tähistab "must number" teatud originaalsuse taset, siis Soomes on see "muuseumiregistri" tunnus. Need on kaks eri asja ja segamini neid ei tohiks ajada!
Vanatehnikasõitudega kaasas käiv "restaureerimiskonkurss" on auto originaalsuse ja restaureerimiskvaliteedi hindamise koht. Soomes on kehtestatud kolm kvaliteedi taset: I, II ja III. I tase on kõige kõrgem ja selle omistamine annab autole kõige kõrgema restaureerimise/originaalsuse hinde (taseme). Sellist, kõrgeima taseme omistamist tehakse vaid korra, kui see on omistatud, siis "kogu eluks". Rohkem see masin konkursil osaleda ei saa.
II ja III taseme omistamisel on võimalik vigu parandada ja kõrgemat taset ka edaspidi taotleda.
Seega, antud juhul ei olnud tegemist mitte võistlusega, vaid originaalsuse/ restaureerimiskvaliteedi hindamisega. Kõik kuus masinat, mis konkursile esitati, ei võistelnud omavahel (kui, siis ainult iseendaga), vaid taotlesid kõrgeimat originaalsuse taset.
... jätkub.
