Vanatehnikapoliitikast

[Autorestauraator]

Tagadi laadal jooksin peaaegu otsa Jaanile/oldmoped, ja ei tundnud teda esimese hooga ära, vabandust veelkord. Jäime jututama ja üks teema, mis meelde jäi, oli see, et VVK foorumis võiks olla rohkem selliseid, intrigeerivaid sõnavõtte, mida laiem seltskond saaks siis arutada! Olen nõus, minulegi see meeldiks! Poliitika, vanatehnikapoliitika on selline valdkond, kus juttu jätkub ja arvamusi on seinast seina.

Õhtul kirjutas mulle Taavi/Automaaler. Peame temaga ikka, mõnikord pikemaid, mõnikord lühemaid vestlusi. Tekkis mõte, et tooks selle jutu rahva ette? Taavi oli nõus. Leppisime ainult kokku, et ei lähe persoonideni, räägime põhimõtetest ja katsume hoiduda poriloopimisest.

Kes julgeb, öelge sõna sekka!

Taavi:
Täna peale laata õnnestus mul tänu ühele seltsimehele volgaklubist külastada koos temaga ühte vanaautode kollektsiooni .
Algul demonstreeriti meile hiljuti valmis saanud isendit ja pärast nägin siis esimest korda elus ka seda autode kogu, mida senimaani ainult pildilt olin näinud.

Kõiki masinaid ma vaadata ei saanud, kuna autode omanik pidi kuskile aja peale minema ja seetõttu oli meie aeg piiratud, aga mingi ülevaate ma sain.

Ma autode alustööde tagamaid ei tea ja ei oska ka oletada, mis seisundis neist üks või teine oli, palju pahtlit, plekki jm. kraami kulus, aga enda erialalt lähtuvat ma uurisin tähelepanelikult küll.

Ütleme nii, et kui ma oleksin ise nende autode omanik, siis vähemalt pooled neist sõidukitest- kui mitte rohkemgi- tuleks uuesti ringi teha. Mõned neist vaat et plekini puhtaks kraapida.
See on täiesti ebanormaalne, et limusiini värvkatte alt kumavad läbi pahtlilaigu kontuurid ning lakk(või selle all toimuv) üritab mullitamise teel väljapoole tungida.
Rääkimata ebaühtlasest värvipinnast mitmetel autodel kas siis katusel, külgedel või kapotil.
Kord on värvimuster peaaegu sile, siis järgmine hetk apelsinikoor.

Ühel masinal, mis momendil seisis tõstuki peal, oli kere värvimisest tulnud.
Raam oli liivapritsiga küll puhastatud, kuid mõneti imestama pani nähtus, et kui piduritrumlid jms. olid musta värvi alla pandud, siis miks poldud samas tagavedrusid liivast puhtaks lastud. Kõik lehtede vahed olid seda täis. Ja kui tähelepanelikult uurida, siis eks neid vigu oleks leidnud veelgi.

Ma ei ole oma olemuselt norija või tähenärija tüüp, aga niisugustel vanadel autodel, kui seda tööd vähegi tahetakse teha, võiks tehtavasse töösse konkreetse töö tegija tõsisemalt suhtuda.
Sama võiks öelda ka nende komisjoniliikmete kohta, kes ühele või teisele masinale musta numbri väljastasid. Nii mõnegi auto juures ma jäin mõtlema, et kas see musta numbri väljastanud komisjon või üks-kaks tema liikmetest on ikka oma ülesannete kõrgusel olnud?

Märt:
Jaa, ma üldse ei imesta su jutu peale! Käin seal vahel ikka kiibitsemas ja olen mõnikord mõnest väga rõvedast asjast pilti ka teinud. Kui autod koos, pole seda muidugi näha, aga omanik on läinud, jah, arvu püüdmise peale. Teda kvaliteet enam ei huvita. On tunne, et kui vaadata kõlbab, siis käib küll!

Selline suhtumine teeb nati kurvaks, kuna tean, kui palju need asjad kõik maksma lähevad. Ja kui siis jäetakse mingi 10% veel tegemata sellepärast, et ei viitsi, siis....

Mul praegu suht kiire, aga katsun meeles pidada ja mõne foto välja otsida nendest rõvedustest.

Otsisin siis õhul oma pildiarhiivist välja mõned pildid. Pakun vaatamiseks pildi restaureeritud limusiini uksest, seestpoolt, polstri alt:



Õieti peaks pilt olema umbes selline:



Kõneks olevale masinale pole siiani “musta numbrit” omistatud, aga ma ei imestaks üldse, kui see ühel heal päeval ilmub!
Minu pildikogus on pilte ka nende autode ustest, põhjadest, millel “must number” küljes…

[Valts]

Arvan et need asjad loksuvad ise ajapikku paika. Ei tasu unustada et musta numbri reeglites on kirjas ka see et mingi aja tagant (ei mäleta täpselt aastaid) tuleb numbri staatust nö värskendada ehk auto vaadatakse uuesti üle.

Ja siis tulevadki välja nende kehvalt tehtud masinate nõrgad kohad- rooste, kehv keretööde, värvi ja muude pinnakatete kvaliteet. Must number võetakse kas ära või peab masina omanik sõiduki uuesti tegema ja seekord juba loodetavasti korralikumalt.

[janek555]

Ma konkreetset kogu ise näinud ei ole , aga aiman millest jutt käib. Isiklikult olen teiega täiesti nõus , naudin ideaali lähedasi asju täiel rinnal ja püüdlen ise ka sinna suunda. Aga kas seda ikka peaks kõigilt nõudma ? Ja kas seda peaks ka alati järgima?

Mõned peavad tähtsamaks kogu suurust ja terviklikkus , kui kuskil polstri all peidus olevat pleki kuju. Samuti ei oska enamus inimesi näha värvi eeltöö vigu enne,kui neid neile näpuga ette näidatakse. Veel on palju kriteeriume mida erinevad inimesed hindavad. Kas suudate määrata sama hästi, kui üks värvi ja teine metalli tööd ka näiteks polstri töid? Oskate te seal näha peidetud vigu? Ja mis veel tähtsam,kas oskate seda ka väärtustada?
Nagu tehnikamees Hart (kellest ma väga lugu pean) mulle ütles,kui ma oma moskvitsile orginaal seibe ja kruvisid otsisin, et see on tähelepanu kõrvale juhtimine oluliselt. Muidugi ma ei ole temaga nõus, aga ma ei saa ka väita,et ta eksib!
Mina olen vanatehnika valdkonnast huvitatud olnud juba pea pool elu, pidevalt arendan ja kritiseerin ennast , vaatan ja ülistan spetsialistide detaili puhast tööd ja ei soovi ise leppida vähemaga ja mis on tulemuseks ? See,et tänaseks pole mul midagi mida teistele näidata ja jagada. Lisaks tundub ,et see päev ei saabugi kunagi, kuna teadmiste ja nähtu kasvades kasvavad ka soovid ja see omakorda liigutab millegi valmimist jälle edas ...

Spetsialistidena on teie hinnangud väärtuslikud ja väärivad kuulamist, järgimist ja imetlemist , aga musta numbri teemas oleksid nad liiga äärmuslikud.
Kokkuvõttes ei saa ma olla mõtte algatajatega ühte meelt ,ega ka vastu , sest ükskõik kumba mätta otsast ma vaatan ikka on õigus.

Vot selline mõte sai!

[eino]

Täiesti võib eel kõnelejaga nõus olla et asi nii ja naa. Muidugi on ilus vaadata kui plekk sile ja värv ühtlaselt läigib kuid siin peab ka vaatama nii öelda materjaalset külge, kui palju selline tegemine maksab ja ei taha mõelda neist tundidest mes sinna kulutad. Sest ega vast selline varjant pole ka õige kui kogu aeg korjad autosid ja motikaid ning nad on sul angaari/kuuri all hunnikus millest ei ole ju tolku kellegil. Ei tea ega tunne seda meest kellest jutt on aga sellegi poolest kiitus temale sest kuna vähemalt üritab midagi teha ehk siis viib selle massina vähemalt sellisesse seisu et liigub ja on mida näidata.
Jutt tuli vast segane aga mõte selline et ikka parem kui hunnik igasugu juppe kuuri nurgas hunnikus. Ja mine tea võibolla alustab mees või järeltulevad kogu otsast uuesti taastama ja siis tuleb ehk parem.

Eino

[oldmoped]

Ma ei tea, kas olenõige inimene sõna võtma,sest ise ma mingi tegija ei ole, aga oma arvamuse välja ütleks ikkagi.

Tunnistan ausalt, et suhtumine "kapi taha me tapeeti ei pane" ei ole ka minu maailmavaatega kokkulangev ja see on ka üks põhjusi, miks ma enamus oma masinaid ei ole restaureerima hakanud - lihtsalt tean, et 99.99% lõpptulemust ma ei ole võimeline saavutama (ei oma tööoskuste ega ka finantsvõimaluste pärast, kahjuks aga oma masinate puhul valdavalt tean suht täpselt, millisena on selle iga nurgatagune tehasest ette nähtud) ja parem tegelen sellega, et sõiduk sellises "omas mahlas" säilinud ja kulunud tehasevärvis ja -komplektsuses tulevastele põlvedele säilitada.

Samas või tunnistada, et olen natuke kade nende peale, kes midagigi teevad - nende masinad näevad vaatajale uhkemad välja, nad saavad käia nendega üritustel ja näitustel ja neile patsutatakse nii virtuaalfoorumites kui reaalelus kõigi poolt õlale ja räägitakse, et vot need on õiged tegijad ja nad usuvad seda ka ise ja kultiveerivad seda juurde ka igas oma sõnavõtus.
Isegi õel provotseerija olles ei saa nende inimeste, ega nende sõidukite viimistlus ja originaalsuskvaliteedi kohta midagi öelda, ka siis, kui eetika ja südametunnistus lubaks, sest teised loobiks suurmeestes kahtleja kohe kividega surnuks.

Ja eks nad päriselt ongi vanatehnikamaailma tegijad - päriselt ei pea ju igat sõidukit ideaalselt taastama - see, kui masin on tehtud mõistlikult esteetiliseks ja midagi väga näkkukarjuvat kuskil ei ole, on meie vanatehnikakultuuri arendamise ja populariseerimise kohapealt väga vajalik ja teretulnud - need masinad on koguag "pildis" olemas.

Sama asi on päriselt ka musta numbri kohapealt - tehke mis tahate, ka pintsliga lilleliseks maalitud põrnikas või hipipuss on vanasõidukid ja täpselt samaväärsed 100% tehaseoriginaali taastatuga. Lihtsalt ka ajalooliselt kasutati neid sõidukeid täpselt sellisena ja mingil perioodil isegi valdavalt rohkem, kui tehase originaalseisus masinaid ja sellisena on need ühe perioodi konkreetsed sümbolid.

Sellest tulebki välja see kurb tõsiasi, et sinnamaani, kui musta numbri asja ajavad mõned puristidest juristid ja restauraatorid selleks, et oma masinatele eksklusiivsed numbrid külge saada, ei muutu vanatehnikapoliitikas ja ühiskonna suhtumises mittemidagi.
Tunduvalt mõtekam on justnimelt igasuguste normide ja ka vanuse vähendamine, et inimestes oleks huvi oma olemasolev vana tehnika niipaljugi kõigepealt ära korrastada, et see hea välja näeks ja korras oleks. Küll ajapikku läheb osadel neist hammas verele ja hakatakse ka perfektsionismi poole püüdlema. Kui ka kõik ei hakka, ei kaota vanatehnikaliikumine ka mittemidagi vaid ainult võidab - suur osa vanatehnikat on vähemalt mingilgi kujul säilitatud ja mida rohkem meid on, seda valjem hääl meil on. Nende ideaalselt restaureeritud masinate väärtus ei vähene sellega ka mittekuidagi, kui ka teise eesti sõidukeid vanatehnikaks nimetatakse ja ka sellena markeeritakse. Tavavaataja jaoks ei ole päriselt mittemingit vahet, mis seal uksepolstri all toimub või kas kõik mutrid on õige kandiga. Seda, kellel on pikem võib omavahel sauna eesruumis õlle juures esimese eesti vanatehnikute kokkusaamisel mõõta olenemata sellest, kas mõõtjate puhul on tegu kahega kahekümnest või kahega kahetuhandest numbrikandjast.

[Varavamehaanik]

Mina ei tea tehnikast kuigi palju, aga vanaemadega on nii, et igalühel on neid vähemalt kaks. Seega on kaks võimalust: ühe võiks peale surma süütuks õmmelda ja teisel võiks lasta elusana lugusid pajatada.
Mulle tundub, et valdav enamus eelistaks õmmeldud varianti ja peaks seda oluliselt väärtuslikumaks, ikkagi siledam ja hea käsitöö korral isegi ilusam. Pealegi - töö ju maksab. Vähesed oskavad vanu lugusid mõista, kuulata ja näha. Veel vähesemad neid omalt poolt täiendada nii, et vanaemaga vaidlema ei lähe.

Sorri välismaalane, kes sa lugesid seda lõiku arvuti tõlkeprogrammi abiga.

[Mattu]

Kui niimoodi karmilt kaheks tõmmata.. Kuigi ka vanaemasid saab rohkem olla. Üldiselt peab aga ära märkima, et meil siin ei ole ju tegu variantidega: surnult süütuks ja lihtsalt lõpuni. Kandepinda võiks laiendada küll, kuigi üleriigilist vanatehnikapalavikku ja selle võimalust ma eriti ei hinda. Asjades on mastaapide tarvis võlu siis, kui need on rariteetsed. Kui igaüks surnud vanaema ümber õmbleb ei tule sellest midagi meeldivat. Minu meelest häirib ja tekitab kriginat hammaste või õmblusnõelte all/vahel, pigem see, kui mingi nn. must number evib nt. silmaga nähtavaid probleeme. Uksed on näiteks natuke vildakalt ees (sõrmed mahuvad suletud uksega salongi) jms.
Kas see häirib? Häiriks?
Ei tea, võib-olla ka mitte aga tuleb kohe meelde, kuidas ükskord küsimuse peale, kuidas hindamine käis, mis olid puudused (ühest konkursist on jutt) vastati (mis pigem tundus küll käratamisena), kõik poldid peavad olema originaalid - kui ei ole, siis on juba noh kriips peal või nii. Midagi samast oli. Seejärel nähes aga midagi, millega on tõesti visalt ja palju tööd tehtud aga mis evib mõningaseid puuduseid ja millel on "must nr" küljes. Kuidagi imelik hakkab ausalt öeldes. Kuni tundeni, et keegi kusagil jagab seda nr. omade vahel. See aga jätab juba pikemaks sellise kerge muru maitse suhu. Kurjemalt ei taha öelda - nagu kunagine proffesor Graf ütles:" ärme seda kirja paneme, see näeb nii inetu välja. Teeme nii, et kohtume tulevikus uuesti." Njahh, tollal olin nõus, praegu mitte. Minu meelest on suurim probleem seoses nende "mustade numbrite" ja muuga see, et inimestel puudub ülevaade, kuidas see number saavutatakse. Mis selleks vaja on ja kuidas see hindamine reaalselt käib. Ma võin ja olen ka lugenud erinevaid akte ja hindamise juhendit (või mis iganes nime all see nüüd täpselt oli) aga kui ma tahan täpsemalt teada, kuidas see täpselt käib... Tuleb tavaliselt a la poldid peavad viimseni originaalid olema või siis, et tuleb käia vaatams konkursse ja teistel hindamisüritustel. Noh, tore on eks aga ma ei jõua. Lihtsalt ei jõua. Võime pikalt arutada, et aja puudus on valesti planeeritud aeg. Mis mina teha saan, et minu plaanimise juures ei suuda kaaskodanikud minuga sammu pidada. S.t. ei tunne kella. Alati tuleb jätta reservaeg, alati võib midagi kolmandat muutuda. Olete paduvihmas ja tormihoiatuse ajal sumbanud kusagil soostunud metsas, otsides metsavendade punkrit? Mina olen, sest see oli ainukene aeg paari nädala jooksul, mil ma sain sellega tegeleda. Selle teemaga tegelen ma aga stabiilselt ja kui vanaraud ja taastatud tsikkel või auto üldjuhul eest ära ei sõida ning lootus jääb seda kunagi ikka näha, siis kahjuks nt. metsavendade ajalooga seonduv hävib tunduvalt kiiremini, kui keskmine siinse foorumi kasutaja hinnata oskab. Selles mõttes on see prioriteet number üks.
P.S. eeltoodu võib osaliselt ka soga olla, sest isand Piiburi postituse sõnastus lõi esialgse ideede koorma teetammist alla. Ma ei pane seda kindlasti aga pahaks.

Soov on siinset vanatehnikakultuuri edendada? tutvustada?
Siis tuleb see kultuur ja selle eesmärgid ka rahvani viia. Suvised memoriaalid ja jaanitule teekonnad on head küll aga need ununevad rahval sama kiiresti kui need möödusid. Tahate (tahame ei kõlba vist öelda) asja ja eesmärke rahvale tutvustada siis tuleb lobby-tööle hagu anda. Põhjalik artikkel (aga kus? arvestades, et ka motomaania läks hingusele pabervariandis ja tee või tina, kõik meil internetis ei kooberda), kuidas toimub nt. musta numbriga vääristamine, mida konkreetsel korral eksperdid uurisid, mida arutati. Kasvõi osaliselt stenogramm. Pildid mingitest spetsiifilistest detailidest (nt. mis tekitasid vaidluse, või mida kiideti-laideti). Loomulikult peaks sellele eelnema masina tegija/omaniku pikem seletus miks, mida ja kuidas tehti. Seda võimalikult reaalsuse piiresse jäädes. Loomulikult ei saa ja pole mõtet kõiki kandidaate/vääristatuid kuhugi üles riputada või ära trükkida. Osasid aga kindlasti. Kui tahta kvaliteeti, siis tuleb inimesi selles suunas ka harida ja eeskujusid anda. Kui neid ei ole siis... mootor ei pea töötama, kuigi see on soovituslik. Nii meil need kepsud kolisevadki eks (kujundlik märge). Tegelikult ei peaks siis ka seda kartma, et siia tekivad hordide kaupa taastajaid. Inimesed kellel on püsivust jätkavad, saavad õpetust ja ka näpunäiteid. Saavad selgeks, mille eest ja mille nimel nad oma vaba aega kasutavad. Need, kes ei soovi, ei suuda, ei taha 100% originaalsust (või siis vanaemat kurjal moel tuunida) aga ometi on huvitatud vanatehnika säilitamisest, säilitavad seda siis n.ö omas mahlas. Siinkohal tuleb uuesti suhu võtta Piiburi nimi, sest tal on õigus. Vähesed oskavadki kuulata vanu lugusid ja mõista vanu masinaid. Minimaalselt täiendades-sättides. Nendest aga ehk ikka enamus mõistab. Ma elan selles heas usus vähemalt. Paljud ümberõmblejatestki peavad nendest lugudest paljut.
Just eile läksin päästsin oma vanavanaisa tuulamismasina ära. Kulunud, siit-sealt on puit murdunud jne aga ometi täpselt sellisena armas. Alternatiiv oleks olnud kütteks saagimine. Vanavanaisa töötahte hõng ja hing on selles sees. Tema Fordson saab küll uue värvi ja taastatud osad, sest siis kandub sellest see hõng ja hing üle aga see tuulamismasin jääbki sellisena. Mälestusena mulle ja järeltulijatele ühest tublist mehest. Liigne emotsioon - ei. Ei ole. Edasiviiv emotsioon.
Eks iga inimene teeb täpselt nii nagu tema süda/hing ja rahakott käsib või võimaldab aga kui tahta klubilises või seltsingu vormis midagi suunata, siis on see võimalik ainult pika harimistöö tulemusena. Siis on tulemust ka, muidu aga sellised küsimused jäävadki kestma. Kuigi jäävad võib-olla natukese teisel kujul niikuinii. Kellele ema ja kellele tütar - kulunud aga siiski asja ja ajakohane kli¨ee.

Lühemalt:
Jah, mulle ei meeldi, et musta nr vääristatud masinal, esineb ebaloogilisi "vigu", eriti sellepärast, et ma ei tea midagi masina taustast ega hindamisprotsessist. Senini on jäänud/jäetud mulje, et enam "über" ei saa midagi olla. Enam-vähem, et see on tegelikult lihtsurelikule kättesaamatu ja enamvähem ei tasuks sellele üldse mõelda. Kõik need jooksvad või apelsinikoore moodi värvkatted, valesti istuvad uksed-aknad jmt. Sest "über" asjal ei tohiks ju neid olla. Teaks rohkem - võib-olla ei mõtleks päris nii. Ei omaks hinges (proletariaadi???) trotsi. Trotsi trotsida kõike.

Tahate edendada vanatehnikakultuuri - viige see massidesse. Ballast kukub nii ehk naa ise maha. Kas varem või veel varem. Nad ei viitsi lihtsalt tegeleda tehnikaga, kuigi esmasel pilgul võib tahe suur olla. Olete ju kõik eri kokkutulekutel, laatadel näinud tegijaid, kes kohe tegema hakkavad. Enamus ju ei tee.
Kasutaja oldmoped'i aga peab ka hindama-tunnustama. Mis siis, et ta ei lükka kõike pühademunana läikima, säilitab ta asju n.ö omas mahlas, või oma hingega. Sedagi tuleks avalikult, masside ees, kiita. Sa ei pea omama Zündapp K800 vmt rariteeti mis kiiskab, sa võid omada ka midagi 1950ndatest, mis on säilinud nipet-näpet originaalsena ja mida nimetatakse ka vanatehnikaks aga mitte khõmm-pullikaka-khõmm-khõmm. Väärtustada tuleb ka seda.
Igasugused eri juhtumid, kus keegi hakkab taga ajama lihtsalt kvantiteeti, hoolimata selle "oma mahlas" või "ümberõmmeldud vanaema" kvaliteedist... no mis sa ikka teed. Üks inimene võib ju masside silmis mainet kujundada - iseasi kas seltskond peab laskma ka seda teha.
Tahate paremat ja kvaliteetsemat tulevikku? Siis tuleb sellele ka mõelda ja teadmisi levitada.

Selline personaalne arvamus, mida ma ilmselt nt. homme redigeerin täienduse näol. Sest kindlasti jäi nii mõndagi ütlemata või sai ebatäpselt väljendatud. Seniks aga head arutlemist.


Ühesõnaga, kuidas parandada vanatehnikakultuuri

[Alfi33]

:
Jah, mulle ei meeldi, et musta nr vääristatud masinal, esineb ebaloogilisi "vigu", eriti sellepärast, et ma ei tea midagi masina taustast ega hindamisprotsessist. Senini on jäänud/jäetud mulje, et enam "über" ei saa midagi olla. Enam-vähem, et see on tegelikult lihtsurelikule kättesaamatu ja enamvähem ei tasuks sellele üldse mõelda. Kõik need jooksvad või apelsinikoore moodi värvkatted, valesti istuvad uksed-aknad jmt. Sest "über" asjal ei tohiks ju neid olla.

Eks ta ole. Igaüks meist, kes on vähemal või suuremal määral tegelemas vanatehnikaga, omab seisukohta ja õigust öelda oma arvamus.
Kuna eelnev jutt käib vanatehnika restaureerimise kvaliteedi ja vanasõidukile omistatavast reg.märgist ("must number") siis isiklikult minu silma "riivab" küll rohkem näiteks Nõukogude ajastu vanasõiduk, mis on nn üle restaureeritud - kere värvkate lastud teha tänapäeva värvitehnoloogia viimase sõna järgi.

Kahtlemata taoline vanasõiduk on väga pilkupüüdev. Minu jaoks mitte "über" .
Aga püüdlus ajastukohasele autentsusele?? Kui arvestada näiteks ajastut, kui see vanasõiduk tehasest väljus (1950-70a), siis enamikul sõidukitel värvkate oligi ikka kerge apelsiinikoore moodi.....

[Aspelund]

Järgnev jutt on minult kui inimeselt, kes ei ole restaureerinud ühtegi liikurit aga kes on jälginud veidi kõrvalt erinevaid selle teemaga seotud koolkondi.

Ma ei ole ka näinud antud teema südameks olevat kollektsiooni ja ei oska seega peale piltidel nähtu midagi ise lisada. Mul on aga tekkinud tunne, et konkreetse kollektsiooni suurimaks nõrkuseks on omaniku laiad plaanid, kuid nõrk tase projektijuhina ja eesmärkide seadmisel.

Seletan: on olemas finantsid ning soov midagi ära teha, kuid aja ning võib-olla ka oskuste puudumisel on kogu restaureerimise protsess teiste-kolmandate isikute käes, kelle töö kvaliteedi osas puudub kindel kontroll. Ju on ka puudujääke eesmärgi sihipärases seadmises, sest kui eesmärgiks on vaid väline klants, mitte sisuline autentsus ja korrasolek, siis... Võin ehk ülekohtuselt pakkuda, et pigem on sihikul kvantiteet kui kvaliteet.

Vähemalt finantsides konkreetsel juhul probleeme ei peaks olema, kuigi jumalaid on ka varem taevast kõrgelt alla kukkunud.

Aga üldisemalt on see näide erinevatest koolkondadest restaureerimises. Üks suund on maksimaalselt kiiresti saada presentaabel tulemus. Teine pool on aga nö poldi ja mutri teema, kus auto või muu liikur läheb viimase jubinani. Aja ja rahakulu neis kahes vallas erinevad astronoomiliselt.

Mulle meeldib eelkõige just see mutri ja poldi teema, kuigi ma ise selles kategoorias opereerima kunagi ei saa. Samas on sel tasemel oma liikuri hingeellu süüvinutega vesteldes aru saada, et nad ei tee seda linnukese pärast, vaid asja pärast. Olgu siis asjaks soov talletada midagi tulevastele põlvedele või mõni muu sügavam eesmärk. Nad panevad asja hinge ja asi hakkab läbi selle elama.

Ühes teises foorumis oli hiljuti ses osas tore näide kodanikust, kes oma liikuri enda sõnul just seetõttu maha müüs, et kaaskodanikud piisavat respekti selle vastu ülesse ei näidanud. Kodanik oli nördinud, et miskid Lexused ja Bemmid näitavad rohkem tegijaks olemist kui tema liikur. Mis teha, kui liikuri omatakse vaid respekti saamiseks, siis oli tõesti see viimane aeg müüa.

Milline aga õige suund? Kellele ema, kellel tütar. Igal juhul peaks olema aga taunitav vanatehnika tahtlik rikkumine restaureerimisprotsessi käigus. Kui härra U arvab, et tema kollektsioon on rooste, värvivigade ja küsitavate tehniliste lahendustega parim võimalik, siis palun. Niipea aga, kui seda hakatakse presenteerima kui kohaliku restaureerimiskunsti parimat taset, tuleb häält tõsta ja õiged raamid paika panna.

A.
põhulõug ja muidumees

[TALUPOEG]

Tundub,et teeklaasis on jälle tekkinud väikene torm.Vahepeal polnudki midagi huvitavat siin lugeda.Kuna siin on juba enamuse helgete peade poolt kirja pandud ja nii õigeid ja vähem õigeid mõtteid avaldatud,ei pea ma ka paljuks omi pakkuda.
Nagu juba kõigile teada on,et ka mina olen üks musta numbri omanik ja tegelen aastaid vanatehnikaga,on ka mulle jäänud silma nii mõnedki asjad.Mis puutub eelmainitud autode kvaliteeti ja omanikku,ei oska kahjuks midagi kosta.Jääb vaid üle uskuda,et nii oligi.
Aastaid tagasi,nii paarkümmend,sain tuttavaks Tartu Unicu meestega.Ajasin asju siin ja seal.Küsisin juppe ja käisin meeste autosid kaemas.Tolleaegne taastamise kvaliteet oli selline nagu oli.Mõni läikis,mõni nn.apelsin.Juba tollel ajal sain siit- sealt teada,et mõne mehe auto,mootorratas ei olegi päris originaalis ja ka välimus mitte.Oli külge pandud mõne teise jupid ja ka vene omi.Vahet tehti juba siis.Mulle oli kõik uus ja huvitav.Keegi mind ära ei ajanud ja pigem aidati nii jõu ja nõuga.Kõik oli tore.Sain igas asjas targemaks.Kuidas juppe saada,kuidas miskit tehakse,kust saab jne.
Aja jooksul sain kogemusi juurde.Muidugi olin juba tollel ajal iseõppija.Vaatasin mida vanemad mehed teevad ja tegin järgi.Siis sain alles omakandimeestega tuttavaks.Siin samasugused tublid ja abivalmis mehed.Nõnda algas see asi,mis hiljem viis selleni,et saigi üks auto taastatud.Sellega tahtsingi tuua välja ühe kõige tähtsama mõtte-noortega tuleb tegeleda.Ega pole mõtet nõuda,et noorele hakkab meeldima vanatehnika ja kohe peab auto või mõni muu masin taastatud saama.
Ja kohe eriti kvaliteetselt.Kui kellegile hakkab meeldima vanatehnika ja sellega seonduv,tuleb teda sellele ligemale tuua.Siin on aga üks takistus.Keegi ei tunne asjast suurt mõnu,kui ei saa oma hoolealusega liikuda.Kellel leidub niikaua kannatust,et parandada ja taastada aastaid mõnda nn.objekti.Isu läheb selle ajaga enamusel üle.Lüüakse käega.Mis ma sellest autost taastan,kui sõita ei saa ja peab niipalju vaeva nägema.Teinekord on teatud asjade tegemine lausa eneseületamine.
Esimene mõte, kui vanat autot nähakse--sellega on mõnus ja äge sõita.Kui läheb rooste kaapimiseks ja asjade lahtikrudimiseks,ühtäkki selgub et, toss on väljas ja isu üle.Ma muidugi ei tea,millise kogemuste pagasiga on too kollektsionäär,või tema abilised.
Mis puutub musta numbrisse siis seal on ju tingimused paigas.Eesmärk on selge ja muu jääb meie teha.Selleks need tingimused ongi.Need kes ei suuda neid täita,neid ei tohiks ära ajada.Pigem selgitada,mida on vaja selleks,et musta numbrit saada.Need kes teevad vähe "kehvemat "tööd,ka nemad annavad oma panuse tehnika säilimisse.Kui üldse ei tehta,see on kindlasti hullem variant.Need kes koguvad ja püüavad tehnikat säilitada leitud kujul,nende ees võtan ka mütsi maha.Isegi sellel juhul,kui nad ei oska vanatehnikat taastada.
Kindlasti jäi siin mõni mõte kirja panematta,hiljem saab täiendada.