See kabriolett on ses suhtes hea masin, et sellel ainult kaks ust vaja ära remontida!
Vaatame neid uksi natuke lähemalt:
Pealiskaudsel vaatlusel väga hullud ei olegi. Natuke roostes muidugi on jah, seda ei saa salata, aga muidu päris õige kujuga.
Rooste on kõikjal, nii sees kui väljas. Ega ilma kattepleki mahavõtmiseta seda puhtaks ei saa. Puurime kattepleki keevituskohad välja.
No on ikka roostet!
Katteplekk seestpoolt ka just parem ei ole. Vean selle kola Männikule, liivapritsi alla.
Liivaprits on ikka tõhus vagend roostest jagusaamisel, minu arvates kõige tõhusam. Puuduseks on ainult see, et plekk kipub deformeeruma. Oskusliku pritsimisega saab seda mõju siiski miinimumini viia.
Ukse katteplekid on siiski nii "õrn kaup", et seda liivapritsida ei saa. Kõigepealt võtame vana värvi ja pahtli keemilise värvieemaldajaga maha:
Aga roostele ei tee värvieemaldaja midagi. Rooste eemaldamiseks viime ukse katteplekid ööpäevaks soolhappelahusesse. Kui plekid järgmisel päeval kätte sain, oli enamus roostest kadunud. Paksemates kohtades oli küll pehmet roostet alles. Selle pesime maha survepesuriga. Seda pesu tuleks teha suhteliselt kiiresti, sest muidu muutub rooste jälle kõvaks ja seda on raske eemaldada. Töökotta tagasi jõudes on plekid juba roostest "punased".
Seda roostet ei maksa karta. Kuivatame plekid ära ja harjame terasharjaga üle, nii saab sellest uuesti tekkinud roostest lahti.
Üks plekk on harjatud, teine veel mitte. Pleki servadega ei ole mõtet eriti vaeva näha, need tuleb niikuinii välja vahetada.
Kui nüüd katteplekke lähemalt uurida, tekib tunne, et suurem osa sellest katteplekist tuleks välja vahetada!
..........
No see selleks, vaatame, mis ukse sisemisest poolest, ukseraamist saab. Kui katkised ja roostetanud kohad välja lõigata, jääb järgi midagi sellist:
Väljapraagitud osade asemele valmistan uued. Ukseraami hingede poolsed küljed on juba valmis, sellest oli juttu eelmises osas, kui ukseposte tegime:
Siin on see ukse külg umbes selle koha peal, kuhu ta asenduseks peab minema.
Mõned osad on suhteliselt lihtsa kujuga:
Uute osade valmistamisel katsun võimalikult täpselt jäljendada originaali. Vahel on siiski nii, et ei ole enam kohta, kust mõõtu võtta, siis tuleb improviseerida.
Remonditud osad hakkavad tasapisi oma kohtadele "tagasi minema".
Nii näeb välja remonditud ukseraam seestpoolt.
Ja nii väljastpoolt.
Nüüd vaatame, mida katteplekkidega ette võtta?
Praegu on käsil vasakpoolse ukse kattepleki remont. Peale värvi eemaldamist ja rooste puhastamist nägi plekk välja nii:
Üldmuljel pole ju väga vigagi? Aga kui lähemalt uurima hakata, siis tulevad välja mitmesugused vead:
See alumine serv muidugi enam ei kõlba! Samas nurgas on plekk tugevalt välja veninud, ilmselt mingi liiklusõnnetuse tagajärg. Kui nüüd plekk ringi pöörata, siis seespool võib leida hulgaliselt rooste poolt kahjustatud kohti. Sellel uksel oli sees tugevdusvöö, selle alune on peaaegu läbi roostetanud:
Viimasel pildil nähaolevad roostesüvendid ei ole küll läbi roostetanud, aga ega siin mingit paksust plekil ka enam ei ole. Kui sellist süvendit naaskliga torgata, läheb plekk kohe katki. Materjali paksust on alles vast 0,1 ... 0,3 mm. Sellise pleki säilitamine oleks enesepettus.
Kõik sellised vigased ja kahtlased kohad tuleb välja lõigata. Teadsin juba ette, et suurem osa katteplekist tuleb välja vahetada. Seepärast püüdsin leida võimaluse, kuidas teha uued kahepoolse kumerusega kattepleki allosad. Selliseid plekke saaks valmistada "inglise rattaga" (English Wheel). Endal mul sellist valtsimise ratast ei ole, seepärast rääkisin Andrejs Rodele Riiast, et kuidas oleks plekkide tegemisega? Andrejs polnud vastu ja nii sõitsimegi jaanuari algul Valloga Riiga.
Pleki rullimine näeb välja selliselt:
Õppevideodelt ja telesaadetest on enamasti jäänud mulje, et tegemist on üsna lihtsa operatsiooniga, natuke rullid ja plekk kooldub nagu imeväel! Tegelikult see asi nii lihtne ei ole. Plekk kooldub küll, aga kas ka õiges suunas? Palusime nende kõige kogenuma plekksepa meile õpetajaks, aga temagi loobus sellest tööst õige ruttu. Asi ei ole sugugi nii lihtne. Kuna neil Rode töökojas on ka teine pleki koolutamise masin olemas, sellega tuli asi lihtsamini välja. Masina tald tõmbab plekki kokku. Selle seadmega tuleb kogu pleki pind oskuslikult üle töödelda. Mõne tunniga saime esimese pleki siiski valmis.
Siiski ei tulnud mõlema ukse plekid ühesugused. Ühe kumerus on natuke suurem, teine vähe sirgem. Nüüd tulebki hästi läbi mõelda, kuidas neid ukseplekke selliselt lappida, et kumerused õiged ja ühesugused tuleksid. See on tegelikult päris suur kombineerimine. Olen kasutanud sellist võtet, et püüan lõigata plekid kolmnurga kujuliselt. Kolmnurga kõiki kolme nurka saab hästi painutada ja kui keskosa oskuslikult venitada, saab peaaegu igasugust väiksemat kumerust teha.
Peale katkiste ja liiga kõverate kohtade väljalõikamist jäi järgi selline kujund. Palju seda just pole, aga mis teha?
No nii ilus see asi ka nüüd ei ole. Esiteks, oli sellel järelejäänud katteplekil „must-tuhat“ suuremat või väiksemat mõlki. Teiseks, klaasiserv, mis ära keerab, oli kõver ja katki. Kolmandaks, ka sellel jäänukil, väljalõike vasaku nurga juures on näha päris „korralik“ mõlkide piirkond. Asi selles, et plekil on venimise tõttu päris korralik pinge sees ja pleki õigesse kujusse viimine raskendatud. Otsustasin selle vasaku nurga juurde sisselõike teha. Selline sisselõige „klaarib“ tihtilugu pleki sisepinged päris kergelt ära.
Kõigepealt tuleb võtta lapitavast kohast veidi suurem, samapaksune plekitükk. Sellele plekitükile tuleb anda juba eelnevalt vajalik kumerus, muidu ta jääks ju ülejäänud pleki pinnast erinev.
Seda plekki tuleb nüüd oma kohale sättides ülejäänud plekiga võrrelda. Kui kumerused kokku sobivad, teen märkimise:
Märkida tuleb võimalikult täpselt, siis ei teki keevituskohtadesse liiga laiasid vahesid. Neid oleks ebamugav keevitada. Sobivaks vaheks keevitamisel on umbes pleki paksus, antud juhul, 1 mm.
Muide, just naaskli juures on aimatav see sisselõike tegemise koht. Praegu on plekk juba ühtlase kumerusega.
Nüüd tuleb plekk õigesse mõõtu lõigata. Kääridega lõigates deformeeruks plekitükk liiga palju. Seetõttu kasutan lõikeketast ja lõpus ka lamellketast.
Nüüd sätin lapi oma õigele kohale, servad ilusti samasse tasapinda. Kui võimalik, kasutan pitskruvisid. Seal kuhu pitskruvi ei ulatu, spetsiaalseid plekiklambreid. Viimased on isevalmistatud, väga keeruline see töö ei ole, idee saime hiljuti tqhq foorumist.
Ja siis punktime kinni, ikka nii et „punkt“ ja jahutamine, „punkt“ ja jahutamine.
Peale kinnipunktimist võtan kinnitusklambrid maha ja puhastan keevituse kohad plekiga ühte tasapinda.
Ja teiselt poolt samuti:
Peale puhastamist kontrollin, et kas plekk on kõveraks tõmbunud või on kuskilt mõni serv kõrgem. Vajadusel saan vasara ja alasiga rihtida. Kui plekk on kokku tõmbunud, tuleb pinnida plekk vanasse mõõtu. Igal juhul peab kogu plekk enne kinnikeevitamise algust ilusti ühtlase kumerusega olema.
Ja siis keevitama!
Keevitan korraga u. 10 mm, seejärel jahutan kiirelt suruõhuga ja järgmine keevitus. Keevituse kohad katsun viia võimalikult eri kohtadesse. Minu tähelepaneku järgi tekib niimoodi õmblusesse väiksem pinge. Kogu keevituslõigu pikkuseks ei soovita korraga võtta palju üle 100 mm.
Antud juhul on keevituslõigu pikkus vast 140 mm. See tuleb nüüd enne järgmise lõigu juurde asumist puhastada ja tasaseks pinnida. Peale keevitustöö lõppu on õmbluse koht alati kokku tõmmanud ja seetõttu lohkus:
Jämetöötluseks kasutan lamellketast, karedus 40, serv väikese kaldega.
Peentöötluseks väikest 1 mm-st lõikeketta südamikku:
Kui õmblus puhastatud, on selgelt näha, et plekk on lohkus. Kontrolliks on hea kasutada metalljoonlauda.
Ei hakka siin pikka teooriat pajatama, aga iga plekilappija peab teadma kahte asja:
1. Kui plekki keevitad, siis keevituse piirkonnas tõmbub plekk lühemaks. On hea teada, et samas tsoonis muutub lühemaks tõmbunud plekk natukene paksemaks.
2. Pleki pinnimisega (see tähendab vasardamisega alasil ja ühtlasi pleki paksuse vähendamisega) on võimalik pleki pikkust suurendada.
Miks soovitasin võtta ühe keevituslõigu pikkuseks umbes 100 mm? Aga sellepärast, et kui võtad ette liiga pika lõigu, muutub plekk kokkutõmbumisest nii kõveraks, et ilma suurte kogemusteta on raske seda uuesti sirgeks pinnida! Kui võtad lühikese lõigu, siis tuleb ettevaatlikult õmblust ja õmbluse ümbrust pinnida, samal ajal jälgid, mis pinnaga juhtub. Selle tegevuse juures on ülepinnimise oht päris suur, siis venitad pleki välja ja seda uuesti lühemaks saab ainult kuumutamisega. Parem oleks siiski ülepinnimist ja kuumutamist vältida, tee seda tööd ettevaatlikult, kord ühelt, siis teiselt poolt.
Pinnimiseks kasutatav vasar võiks olla kerge, sellega säilib parem käe tunnetus. Vasaral võiks olla „teravam“ ja „mahedam“ tald. Kui on vaja tugevalt venitada, kasuta „teravamat“ poolt ja tugevamat lööki. Alasi peab olema pinna kujule vastav, neid on vaja väga erinevate kujudega. Kui on autost eraldatud plekk, saab kasutada ka terasplaate, mille asetad lauale, pinnimiskoha alla.
Kui märkad, et ühel hetkel on plekk õige kujuga, lõpeta kohe!
Hiljuti tegi üks sõber minu juures oma vanatehnikale plekiremonti ja hakkas peale keevisõmbluse puhastamist hoogsalt vasardama. Minu uuriva küsimuse peale: et mis siis nüüd?, vastas tema, et ega ma ise ka täpselt ei tea, aga ma olen näinud, et sina teed nii!
Katsu aru saada, et iga vasaralöögi peale muudab plekk oma kuju. Igal löögil peab olema mingi mõte! Kui otsest vajadust ei ole, ei ole mõtet plekki ilmaasjata „kolkida“!
Oleks hea, kui „pahemalt“ poolt oleks pilt samasugune, kui õigelt poolt.
Nüüd on valmis vasakpplse ukse kattepleki ülemise osa. See on siis nö. originaalosa, mis on küll ise ka lapitud, aga sellele on vaja juurde ehitada puuduv alumine plekk.
Kaugelt vaadates polegi kõige hullem!
Nonii.... otsime siis välja Riias Rode juures tehtud tooriku. Kui parempoolse ukse plekk oli enam-vähem õige kujuga, siis vasakpoolne on tunduvalt sirgem. See tähendab, et plekile tuleb mingi nipiga kumerust juurde anda. Üldiselt on ju nii, et ega mõõt ei olegi nii väga oluline. Kui oleks vaja ust iseenesest, siis võiks ju selle kumeruse jutu unustada, aga see uks peab kere, kui tervikuga kokku ka sobima! Ei saa teha nii, et keset autokeret on uks nagu teisest maailmast, sirgem.
Sellelt pildilt on selgesti näha, et ega uus ja vana plekk eriti ilusti kokku ei sobi küll!
Mõõtsin siis teise ukse pealt ära, kui kumeraks plekk kaardub. Tegin vasakpoolse ukse raamile puidust mingid kontroll-punktid:
Uue pleki allosa tuleb nüüd vana plekiga kokku sobitada. Siin tasub meenutada seda juttu, mida kirjutasin kolmnurgakujulisest plekist. Seda on suhteliselt kerge kumeraks painutada. Just seetõttu lõikasin ka ülaosa pleki ära mitte sirgelt, vaid kergelt "V" -kujuliselt.
Esialgu märgin uuele plekile peale nö. ligikaudse joone, lõikan pleki selle järgi välja.
Sätin nüüd selle umbkaudu väljalõigatud pleki vana pleki serva alla. Keskelt aga toetan puidust klotside peale.
Pildilt on näha, et vana plekk olatub uuest üle u. 10 mm. Pleki servad kinnitan pitskruvidega ukseraami külge. Nii tagan kattepleki õige kumeruse.
Kui see tehtud, märgin juba täpse äralõikejoone plekile peale. Pleki välja]lõikamisel kasutan jälle mitte kääre, vaid lõikeketast ja täpsesse mõõtu viimiseks lamellketast.
Kui plekk on mööda märgitud joont üsna täpselt välja lõigatud, proovin plekid kokku sobitada. Lõikeservade kooshoidmiseks kasutan plekiklambreid, lukustatavaid tange, pitskruvisid...
Kui plekk oli klambritega kokku pandud, siis järgneb kinnipunktimine. Nii umbes 5 ... 6 cm vahedega:
Siis klambrid-pitskruvid küljest ära ja keevitama: ikka 1cm korraga, siis suruõhuga jahutamine, kuni plekki saab käega katsuda; siis järgmine cm jne. Korraga üks keevituslõik 10 cm. Siis õmblused puhastada ja plekk tasaseks pinnida.
Ja uus lõik 10cm.... jne.
Võtsin täna hommikul aega, kui palju aega kulub 60 cm lõigu tegemiseks, puhastamise ja pinnimisega?
Hakkasin keevitama kl. 8.30 ja pilti tegin kl. 9.50. Seega tund ja 20 min kulus 60 cm peale.
Ja parempoolse ukse katteplekk:
