Harley-Davidson WLA-42

[Veteran]

!978 a sügisel otsustasin tuua endale H-D 500 kõrvale teise Harley ,seekord siis WLA. Rattaid oli valida mitmeid, valik langes Paistu kandis olevale rattale. Ratas oli küllaltki komplektne, varustatud ka M-72 külgkorviga, nagu punavägi neid komplekteeris. Külgkorvi jätsin ära toomata ja selle edaspidine saatus mulle teadmata. Mul polnud kavas seda ratast punaväe varustuses esitada.





Rattaga kaasa sain Moskvas 1946 a välja antud käsiraamatu ,kus kõige olulisemaks apsuks oli esim. ja tagumise silindri kepsude vale kujutamine, mistõttu selle raamatu järgi pandi kepsud valesti mootorisse.



Rattaga kaasas olnud raamat aga näitab vastupidist:





Kirjandust H-D - WLA kohta leidus piisavalt. Eriti hea materjal oli rattaga kastis ( nii nad osaliselt lahtivõetuna N. Liitu saabusid) kaasas olnud kokkupanemise instruktsioon.Kolleeg ja sõber Arvo mäletas, kuidas tema isa tollase Täitevkomitee garaazis kastiga saabunud WLA-d kokku oli pannud.Enne kasti avamist oli väikesest luugist välja tulnud võtta instruktsioon ja aku, mis tuli elektrolüüdiga täita ja seisma panna. Aku oli Kuivlaetud , elektrolüüt oli plastmasspudeliga kaasas. Seejärel avati kast ja raamatu järgi algas kokkumonteerimine.Paar pilti näidisena sellest. instruktsioonist. Muide mõni aeg tagasi keegi jänki kuulutas ja pakkus suuri summasid H-D WLA eest sellises sõjaaegses pakendis. Tagajärjetult, nagu mingis vene autoajakirjas mainiti.







Peale selle leidus veel H-D--WLA osade kataloog, kus oli kujutatud terve ratas viimse kui seibi-mutrini.Nii siis algas ratta kokkupanek.Esialgu, veel vene ajal, oli plaan panna rattale alla Iz 3,5 x 18 kummid, jämedamaid polnud võtta. 90-ndate alul aga soomes tööl käies sai hangitud kolm jooksu 4,00x18 kumme nii enda ratastele kui ka sõber Arvi Harleyle.



Mootorisse läksid Türil valatud kolvid



Terv. Enno Öövel.

[Veteran]

Kunagi samal ajal juhatas üks minu jünger mudellennuringist kätte veel ühe Harley Vilj. Varumiskontori aidas. Ratas kuulus, kui mu mälu alt ei vea, tolle Peetri isale, kuid oli ammu oma sõidud lõpetanud.Too ratas jäi tookord sinnapaika. Alles aastaid hiljem küsisin kord Peetrilt, kes oli siis tööl pritsimajas , ratta saatuse kohta. Ühel heal päeval tõigi tuttav joajuhtija veoauto kastis tolle ratta mulle pioneerimajja ära koos tervitustega Peetrilt.Aasta oli siis 1980. Ratas oli muidu komplektne, vaid esihargiks oli mingi Emmilise oma.
Selle ratta annetasin hiljem sõber Arvile, kes siis lahkelt lubas ka mind Harley juures vajalike treimistöödega aidata. Tuli ju silindrid treida - hoonida, kolvid mõõtu treida, rõngasooned- sõrmeavad. veel oli tegemist rattalaagrite ja tollmõõdus poltide- mutritega ning muid taolise spetsialisti abi vajavaid töid. Minu vastuteened temale olid siis liivaprits ja kogu värvimise protseduur. Ega see selline koos tegutsemine eriti kiita olnud, sest kui ikka partneril on teisi asju ka käsil ja mälu kehv, siis annab oodata ja enda juppide järel käies närvi kulutada. No oli, kuidas oli, lõpp hea, kõik hea ja lõpptulemus oli selline, et valmis sai kaks ühesugust ratast, erinevad olid vaid sadulad, üks uue kattega, teine vana- korralik ja paagiküljel olevad numbrid.

Terv. Enno Öövel.

[Veteran]

Veel seisis ees üks töö- nimelt nahast kottide leidmine ratta külge. Tuttav kingsepp, keda hüüti Saapa- Antsuks, lubas need valmis "treida"kui eeskuju leiame. Arvil oligi teada, et ühel vanal sõiduõpetajal oli 51 istme taga olnud tööriistade hoidmiseks Harley orig päevinäinud kott. Saapa- Ants tellis meie tarvis kusagilt Peipsi kandist pullinahka ja nii need kotid valmis saidki. Kvaliteet oli ikka 5 pluss ja neid kotte ja ka sadulaid tehti eestisse päris mitmele rattale. Kui järjekordset sadulatellimust esitasin, siis Ants vandus, et krt, jälle pean paar õhtut märja p..ga telekat vahtima. Nii ta siis neid sadulanahku fassongi vormis. Aga peaasi,et töö polnud tolmune ja raha tuli!

Kotid siis sellised.





Pandlad tuli ükshaaval välja viilida originaali sarnaselt ja neid oli kokku 10 tk. Mustaks oksüdeerisin need tule ja õliga.



Terv. Enno Öövel.

[Veteran]

Tänase päeva seisuga on rattaga viperusteta (akukasti kaan küll kadus Tapa üritusele sõites ära, nüüdseks juba uus tehtud) sõidetud Valga, Tapa Pärnu ja Pärnu- Jaagupi üritustel. On veel tarvis teha ringi peegli vars ja kinnitus, siis ei oleks vast soliidsetel härrasmeestel musta numbri komisjonist eriti etteheiteid teha.







Automaadi kabuuri raam tuli ka järgi teha, nahast kabuuri ning automaadi maketti pole plaanis teha...



Esihargi küljes oleva padrunikasti originaal oli eeskujuks võtta ning tegin neid üksjagu. Suureks abiks oli väike punktkeevitusaparaat, mille mulle kinkis lugupeetud U. Veeberg. Ilmselt oli see kingitus mõeldud vastutasuks aviovineeri eest, millega sain teda vähesel määral küll, lennuki ehitamisel abistada.



Väljalasketoru ning summuti tegin uued. Vanast jäi summuti tagumine ots, see " kalasaba" ning see detail või osa torust, kuhu suubub tagumise silindri toru.
Summuti otsad trugis kolleeg Arvi, ka tema tsiklile oli neid vaja. Sobiv toru leidus ja painutamine toimus ilma liivata gaasikeevitusleegiga. Peab märkima, et Harley torud peavad täpselt mahtuma tsikli küljel olevate jalatoekronsteinide jm. vahelt läbi, kuid see töö õnnestus probleemideta, tuli ainult vähehaaval edasi liikuda.



Terv. Enno Öövel.

[Veteran]

Kuna rattal akulaadimine oli esialgu viletsavõitu, siis ei kannatanud pooltuledega sõitu. Kasutasin siis sellist trikki, et sõitsin küljeprozektoriga, millega dünamo jõudis elektrisüsteemi ära varustada. Häda oli aga selles, et ma ei saanud siis prozektorile ettenähtud sirmi külge panna! Selle kitsast pilust piisab sõiduks lahingolukorras.
Nüüdseks dünamo laadimine korras, viga oli ergutusmähise vales ühendamises dünamo sees. Seega ka külgmisel laternal nüüd sirm ees.