Aastal 1965, kui Kuusalu Kolhoosi bussid olid ära väsinud, saatis kolhoosiesimees Vunk automajandi mehaanikud laia ilma uusi busse otsima. Ilma bussita ei tohtinud tagasi minna. Bussid pidid olema paremad kui naabritel Sommerlingi Sovhoosis ja pidid igasse ilmakaarde kiirgama Kuusalu kolhoosi uhkust ja jõukust. Et kolhoosiesimees saaks rahumeeli T¨aikadega sõita, tuli ka alluvatele midagi väärilist leida. Igastahes jõudsid mehaanikud oma otsirännakutel Viiburisse, Leningradi I autobaasi endiste busside romulasse. Ja mida nemad nägid??? Platsi peal lõigati tükkideks täiesti töökorras nõukogude elitaarseid linnadevahelisi kaugliini busse ZIS 127.
Nimelt oli üle liidu antud käsk kõik seda tüüpi bussid ära hävitada, sest need olid ülegabariidilised, ehk paar sentimeetrit laiemad, kui GOST ette nägi ja mis muidugi veel oli puuduseks, nimelt olid need bussid liiga kiired. Alla saja sõita ei kannatanud, sest ülekanded käigukastis lihtsalt olid sellised. Maanteedel aga kehtestati esimesi kiirusepiiranguid.

Igastahes haakisid Kuusalu mehed enestele kolm puruks lõikamata, kuid juba veidi lammutatud bussi sappa ja asusid koduteele. Kaks neist bussidest olid varasemad väljalasked, ehk ZIS 127 ja üks oli uuem ja kandis nime ZIL 127. (ZIS-i ja ZIL-i vahet ei hakka siin hetkel lahkama.) Tublid mehed said kodus kiita, et piisavalt uhked purikad kodu kolhoosi ära tõid ja kaks meest Hans Kurg ja Heiki Eepold asusid busse töökorda seadma. Esimene neist nokitses ZIS-i kallal ja teine kääris käised ja sukeldus ZIL-i sisse.

Siin nüüd pildid sellest, kuidas Hans Kure komplekteeritud ZIS välja nägi:



Samast bussist veidi selgem pilt ja koos bussijuhi proua Lehtiga

Hans Kurg komplekteeris ZIS-i peaaegu kaks aastat, enne kui sõitma sai. Kuna kiiruse piirangute saabudes oli vaja sõita aeglasemalt, kui bussi nominaalkiirus ette nägi, siis hakkasid siduri võllid kergesti purunema. Käsil on siduri vahetus:



Istmed olid algselt peatugedega, paraku ei näinud ¨efid istudes eriti midagi välja ja käskisid algsed peatoed eemaldada. Vanatehnika säilitamise seisukohast rumal mõte, aga tehti julmalt teoks. Lisa põhjuseks oli muidugi see, et peatoed olid väga keeruka kujuga ja kuna buss tuli komplekteerida kokku mitmest bussist, siis ei saanud kokku tervet komplekti korralikke istmeid:



ZIS 127-s olid valge taustaga näidikud, erinevalt levinud veokatest, kus olid musta taustaga näidikud: Identse sisuga näidikud on ka KrAZ-is:



ZIS 127 seismas oma kodugaraazi ukse taga. Ukse peal, räästa all asub konks, mille abil oli mugav vahetada ja remontida tagamootoriga bussil mootoreid:



Kui buss valmis sai, siis käisid kolhoosnikud sellega igal aastal Krimmis:

=

Heiki Eepold sai tema käsutusse antud ZIL 127 tunduvalt kiiremini valmis ja sellega tormati ka koheselt liiklusesse. Pildil on väike peatus teel Karpaatidesse:



Käsil on üle tee voolanud jõe forseerimine:



ZIL rändas mõni aasta peale valmimist Vändrasse, kus sellega sõideti sinnani, kui siduri võllil hambad maha läksid. Seejärel saadeti buss vihaga Kuusalu meestele tagasi ja need lammutasid selle varuosadeks, millest vajalikke kasutati ZIS 127 putitamiseks ja ülejäänud ladustati, ning sattusid keerulistel aegadel koos ZIS-i müügiga Tartusse. Nüüdseks on jupid kodus tagasi ja kuluvad ZIS 127 taastamisel marjaks ära. ZIL aga puhkab oma pikki kilomeetreid Kuusalu vallas metsaveerel:

Kuusalu kuulsusrikka ZIS 127 remontimiseks kulus ära teinegi doonor, mida hetkel kasutatakse puukuurina. Ilmselt on tegu maailma ühe rariteetseima viisiga hoida küttepuid.


Selle bussi tegelik minevik on veel hetkel teadmata, kuid ilmselt on tegu Tallinnas kasutusel olnud bussiga, mis peale ekspluatatsiooni lõppu veeti Kuusallu ja jupistati doonoriks. Tegu on uuema bussi, ehk ZIL 127-ga, mis tehasest on väljunud punase triibuga, kuid mingi bussipargi värvikombinatsioonist lähtuvalt on triip värvitud siniseks.

Panen sõbralikus kaasfoorumis ilmunud loo siia edasi. Muidu Mehaanik-Herr-Värava lööb inimesed pilidmaterjaliga täitsa tummaks

Allikaks 1957 aasta 'Pilt ja Sõna', nr 7, kellegi sm/kodanik Kaljuvee tindirikkast sulest:

" 'Seal kus voolab Tisza'

Eesti Raadio korraldusel toimus käesoleva aasta juunikuus ekskursioon autobussil ZIL 127 Taga-Karpaatidesse. Marsruudi pikkus oli 5091 km. Sõit ainulaadne, sest üle 1000 m kõrguste mägede ületamine sellise autobussiga oli esmakordne.... Suitsutared ning elektri- ja telefoniliinid käsikäes.... (foto 1).
Omapärane maaliline ilu peitub neis sammeldunud katustega majakestes, kohtuksid nagu luule ja proosa... Visalt on siin kinni peetud rahvakommetest säilitatud rahva omapära... Paneb imestama, millise visadusega harib gutsuul oma mõnikord peaaegu 45-o kallakuga põllulappi.

Ka meie autobussil ei olnud 'võitlus' mägedega kerge. Enne järgmise mäeaheliku ületamist (foto 3) tuleb teha puhkus, teostada masina tehniline ülevaatus, eriti kontrollida pidureid ja sidurit. Et niisugusel suurel ja maanteesõitudeks ettenähtud autobussil mägede ületamine on erakordne ja mitte just kerge ülesanne, näitab suur uudishimulike hulk, kes igas peatuses ümbritses meie bussi.
Iseloomulik oli ühe kohaliku autojuhi imestunud küsimus: 'Kas te tõesti selle bussiga ületasite mäed?' Jah, ületasime ja ületasime hästi, tänu Zil-127 vastupidavusele ning bussijuhtide tublidusele.

Veel viimane pilk Tiszale (foto 6) ning algab tagasisõit. Kaksteist päeva pärast väljasõitu, täpselt kell 15.00 peatub Zil-127 jälle Raadiomaja ees. Väljume bussist suure muljetepagasiga, käes nii mõnelgi (mälestuseks võetud mägironimise) kepp. "

koterman, gutsuuli-tervitusega





[quote="Varavamehaanik"]Kuusalu kuulsusrikka ZIS 127