Tinapahtli plussid ja miinused.
Postitatud: 19 Jaanuar E, 2009 01:23
Nagu juba Märt ühes teises teemas vihjas, oli mul temaga eelmise aasta lõpus, telefonitsi juttu pealkirjas mainit tinapahtli kasutamisest.
Kuna mulle on postkasti ka saabunud selle kohta paar kirjalikku küsimust, et millest see tinapahtliga seoses arutelu tekkis, siis otsustasin, et võiks sel teemal siin veidi pikemalt rääkida.
Ühesõnaga, kui mul töös oleva "Cadillaci" kere pealmised plekipinnad said vanast värvist puhtaks lihvitud, siis pidin otsustama, mida ette võtta nende keevituskohtadega, mis olid kinni "punktitud". Selles mõttes, et nagu osadelt piltidelt autoblogis näha võib, pole keevituspunkte tihedalt üksteise kõrvale lastud, vaid millegipärast on neid umbes iga cm. järel.
Mina eeldasin, et keevitustööd käivad ikka tavapäraselt: ¨ablooni järgi lõigatakse sobiv tükk välja, pannakse serv-servaga tasa, fikseeritakse paari punktiga ning seejärel lastakse korralikult keevitusega kinni.
Kuna seekord tehti nii, nagu tehti, siis mis seal enam.
Kuna tavalise pahtliga taolisi kohti paksult "kasvatada" pole mõtet, siis helistasin Märdile ning küsisin, mis ta arvab tinapahtli kasutamisest selliselt keevitatud kohtades ning millised on tema kogemused.
Tema vastus oli, et seda võiks kasutada võimalikult vähe, mida ma ka tegin.
Vaadates neid teisi vanu sõidukeid ja ka "Cadillacile" tehases peale kantud tinapahtlit, siis tänapäevasega võrreldes, mida mina kasutasin, on nad (vähemalt minu arust) erinevad. Vanematüübiline tinapahtel, mis vist peakski tegelikult suurelt jaolt tina olema, on pehme ja kergesti lihvitav. Küünega kraapides jäävad järgi silmnähtavad kriimud. Tänapäevane tinapahtel aga kuivab vanematüübilisega võrreldes kivikõvaks tänu oma kahekomponendilisele koostisele ning lihvidagi on teda kordi raskem.
Kas niisuguste keevituskohtade taoline töötlusviis end sellisel moel õigustab või mitte- raske öelda. Seetõttu on ka teiste arvamused siia teemasse oodatud, kes nii vanema kui ka tänapäevasema tinapahtliga ning selle alt ilmuva vaatepildiga kokku puutunud.
Võibolla vaidluse käigus selgub lõpuks ka tõde
Kuna mulle on postkasti ka saabunud selle kohta paar kirjalikku küsimust, et millest see tinapahtliga seoses arutelu tekkis, siis otsustasin, et võiks sel teemal siin veidi pikemalt rääkida.
Ühesõnaga, kui mul töös oleva "Cadillaci" kere pealmised plekipinnad said vanast värvist puhtaks lihvitud, siis pidin otsustama, mida ette võtta nende keevituskohtadega, mis olid kinni "punktitud". Selles mõttes, et nagu osadelt piltidelt autoblogis näha võib, pole keevituspunkte tihedalt üksteise kõrvale lastud, vaid millegipärast on neid umbes iga cm. järel.
Mina eeldasin, et keevitustööd käivad ikka tavapäraselt: ¨ablooni järgi lõigatakse sobiv tükk välja, pannakse serv-servaga tasa, fikseeritakse paari punktiga ning seejärel lastakse korralikult keevitusega kinni.
Kuna seekord tehti nii, nagu tehti, siis mis seal enam.
Kuna tavalise pahtliga taolisi kohti paksult "kasvatada" pole mõtet, siis helistasin Märdile ning küsisin, mis ta arvab tinapahtli kasutamisest selliselt keevitatud kohtades ning millised on tema kogemused.
Tema vastus oli, et seda võiks kasutada võimalikult vähe, mida ma ka tegin.
Vaadates neid teisi vanu sõidukeid ja ka "Cadillacile" tehases peale kantud tinapahtlit, siis tänapäevasega võrreldes, mida mina kasutasin, on nad (vähemalt minu arust) erinevad. Vanematüübiline tinapahtel, mis vist peakski tegelikult suurelt jaolt tina olema, on pehme ja kergesti lihvitav. Küünega kraapides jäävad järgi silmnähtavad kriimud. Tänapäevane tinapahtel aga kuivab vanematüübilisega võrreldes kivikõvaks tänu oma kahekomponendilisele koostisele ning lihvidagi on teda kordi raskem.
Kas niisuguste keevituskohtade taoline töötlusviis end sellisel moel õigustab või mitte- raske öelda. Seetõttu on ka teiste arvamused siia teemasse oodatud, kes nii vanema kui ka tänapäevasema tinapahtliga ning selle alt ilmuva vaatepildiga kokku puutunud.
Võibolla vaidluse käigus selgub lõpuks ka tõde
