10. Lõpetuseks
Postitatud: 16 Detsember T, 2008 14:32
10. Lõpetuseks
-----------------------------------
Kui nüüd autokere põhiosa hakkas kokku saama, tekkisid tellijal mitmesugused huvitavad ideed.
Selgituseks minu poolt vast niipalju, et minule oli juba pool aastat tagasi selgeks saanud, et projekti tellija ei olnud alguses päris õigesti suutnud hinnata oma soovide ja projekti rahastamisvõimaluste kokkusobivust. Minu arusaamine nendest asjadest on küll viinud tõdemuseni, et nii suure projekti puhul, nagu on ühe sõiduauto restaureerimine, ei maksaks kunagi liiga suuri plaane ette valmis teha! Tuleks see suur projekt lahutada nö. väiksemateks osadeks ja endale mitte etteheiteid teha, kui kõigega just selliste tähtaegadega valmis ei saa, nagu algselt oli planeeritud! Tuleb mingi etapp valmis teha, konserveerida ja „riiulisse“ seisma panna. Seejärel tuleks oma igapäevaelu rahulikult edasi elada, nagu seda projekti poleks olemaski olnud! Asja juurde tagasi tasub tulla alles siis, kui muidu enam olla ei saa. Vägisi projekti lõpetada püüdes, muutud pahuraks, kodus tekivad pinged, kipud valesid otsuseid tegema, lihtsustama ja toimetad nii, et hiljem võid tehtut kahetsema hakata.
Antud juhtumil oli omaniku soov võimalikult ruttu (see tähendab väikeste kulutustega) autole katuseraam peale saada, vast veel mingeid hädapäraseid asju teha, ära kruntida ja siis ise edasi toimetada.
Kõik see tähendas aga seda, et kõigepealt, enne kui katuseraami saab külge proovida, tuleb see raam ära remontida. Seal on päris palju metallitööd: kulunud ja deformeerunud osad remontida, uued liigendid teha. Samuti on seal päris palju puidutööd!
Nüüd, selleks, et remonditud raam peale panna, peavad paigas olema küljeaknad. Küljeakende paigaldamiseks peab korda tegema ukseakna siinid, aknatõstukid jne. Siis tagumine külgaken: kinnitused, puitosad remontida, tõstuk remontida jne. Sõnaga: tööd on enne veel oi kui palju. Mõned pildid selle illustreerimiseks:

Siit pildilt on näha, mis kõik paigas peab olema, selleks et tagaosa puidutööd üldse teha saaks! Need puitosad, kuhu katuseraam kinnitub, on veel tegemata. Kuidas see kõik välja näeb? Selle kohta on olemas ainult mingid pildid, needki üsna hädised:

Pildid on viletsad seetõttu, et ega see algmaterjal, millest alustatud sai, ka just „kuld“ ei olnud. Aga sellisel juhul on vaja aega ja kannatust! Muidu midagi head välja ei tule.

Tagumine külgaken on erilise aknatõstukiga. Aken kinnitub ühe liigendiga, see kinnitub ukseposti külge:

Sellise kinnituskoha tegemine oli juba ise päris suur töö. Reguleerimisvõimalused on minimaalsed, selletõttu peab töö päris täpne olema:

Nonii, kõik see võtab aega ja oli selge, et ükstaskõik kuidas ma seda asja ka ei püüa lahendada, nädala-paariga seda tööd ikkagi valmis ei saa.
Tegin ettepaneku, et krundime valmissaanud osad ära ja lõpetame selleks korraks selle ettevõtmise!
Õnneks sai ka omanik asjast aru ja oli ettepanekuga nõus.
Nüüd tuli kere uueasti algosadeks lahti võtta. Eks need „algosad“ olid nüüd juba väga suurteks kasvanud. Põhiosasid oli kolm: tagaosa, esiosa ja põrand. Raam oli juba varasemas staadiumis ära krunditud.

Tagaosa enam üksinda tõsta ei jõudnud. Tuli oodata, et mõni sõber külla tuleks ja siis ta „tööle rakendada“.
Ahjaa... üks keskmine sületäis puitosasid ka:

Puitosad jäid praegu ilma töötlemiseta. Miks? Siin on üks põhjus, millest peaks kirjutama. Nimelt olid üldiselt puitosad autodel kas töötlemata, naturaalsel kujul, või siis immutati neid naturaalse linaõlivärnitsaga. Kasutati punast pööki, mis iseenesest on üks väga hea puit: hästi töödeldav, ei ole liiga rabe, et murduda, vastupidav ilmastiku ja aja mõjutustele. Kuna Saksamaal pöök oli suhteliselt kättesaadav ja vastuvõetava hinnaga, siis seda palju kasutati ka.
Kui puitsõrestikule plekki „peale tõmmati“, siis sageli pandi puidu ja pleki vahele tekstiilist vahekiht. See pidi olema nagu puhverkiht, et plekk tihedalt liibuks ja ei koliseks. Selline tekstiil, olen näinud kasutusel kalevit, imas aga väga hästi õhuniiskust ja tihti tekkis selle tõttu rooste. Pealegi oli puit ja plekk pidevas liikumises.
Minu taastusremondid on põhiliselt kõik olnud natuke tagurpidi: mitte puitsõrestikule ei tõmmata plekk peale vaid taastatud plekk-kerele ehitan puidust sõrestiku sisse. Seepärast olen vahel kasutanud sellist moodust, et kui puidu lõplikult paika panen, siis liimin puidu ja pleki omavahel kokku. See eeldab, et plekk oleks seestpoolt värvitud ja ka puit töödeldud. „Liimina“ olen kasutanud autokerede liimi Terostat 9220. See liim muutub kuivades kummitaoliseks massiks, mis laseb puidul ja plekil just parajasti liikuda, puidu ja pleki vahele ei teki niiskust ka. Selline liim aga värnitsaga töödeldud puiduga ei nakku. Sellisel juhul olen ka puidu värvinud sünteetilise vaikvärviga, see kuivab korralikult ära ja probleeme pole.
Krundina otsustati kasutada epoksüüdkrunti Epoprim.

Enne kruntimise juurde asumist on vaja metall üle harjata ja pesta:

Pesemise vahendid olid: silikoonipesuaine, „karukeel“ ja pesukann.

Pesemine toimub nii, et pesukannuga pesuainet plekile, parajasti märjaks ja siis „karukeelega“ pesta. Lõpuks puhta lapiga mustus maha ja kuivaks.

Niimoodi kõik tükid seest ja väljast üle!


2008 jaanuar. See projekt oli siis selleks korraks läbi. Omanik lubas ülejäänud asjad ise korda teha. Ega see võimatu ju pole, aga eks aeg näitab, mis sellest asjast edasi saab. Raam ja kere põhilised osad on koos.
-----------------------------------
Kui nüüd autokere põhiosa hakkas kokku saama, tekkisid tellijal mitmesugused huvitavad ideed.
Selgituseks minu poolt vast niipalju, et minule oli juba pool aastat tagasi selgeks saanud, et projekti tellija ei olnud alguses päris õigesti suutnud hinnata oma soovide ja projekti rahastamisvõimaluste kokkusobivust. Minu arusaamine nendest asjadest on küll viinud tõdemuseni, et nii suure projekti puhul, nagu on ühe sõiduauto restaureerimine, ei maksaks kunagi liiga suuri plaane ette valmis teha! Tuleks see suur projekt lahutada nö. väiksemateks osadeks ja endale mitte etteheiteid teha, kui kõigega just selliste tähtaegadega valmis ei saa, nagu algselt oli planeeritud! Tuleb mingi etapp valmis teha, konserveerida ja „riiulisse“ seisma panna. Seejärel tuleks oma igapäevaelu rahulikult edasi elada, nagu seda projekti poleks olemaski olnud! Asja juurde tagasi tasub tulla alles siis, kui muidu enam olla ei saa. Vägisi projekti lõpetada püüdes, muutud pahuraks, kodus tekivad pinged, kipud valesid otsuseid tegema, lihtsustama ja toimetad nii, et hiljem võid tehtut kahetsema hakata.
Antud juhtumil oli omaniku soov võimalikult ruttu (see tähendab väikeste kulutustega) autole katuseraam peale saada, vast veel mingeid hädapäraseid asju teha, ära kruntida ja siis ise edasi toimetada.
Kõik see tähendas aga seda, et kõigepealt, enne kui katuseraami saab külge proovida, tuleb see raam ära remontida. Seal on päris palju metallitööd: kulunud ja deformeerunud osad remontida, uued liigendid teha. Samuti on seal päris palju puidutööd!
Nüüd, selleks, et remonditud raam peale panna, peavad paigas olema küljeaknad. Küljeakende paigaldamiseks peab korda tegema ukseakna siinid, aknatõstukid jne. Siis tagumine külgaken: kinnitused, puitosad remontida, tõstuk remontida jne. Sõnaga: tööd on enne veel oi kui palju. Mõned pildid selle illustreerimiseks:

Siit pildilt on näha, mis kõik paigas peab olema, selleks et tagaosa puidutööd üldse teha saaks! Need puitosad, kuhu katuseraam kinnitub, on veel tegemata. Kuidas see kõik välja näeb? Selle kohta on olemas ainult mingid pildid, needki üsna hädised:

Pildid on viletsad seetõttu, et ega see algmaterjal, millest alustatud sai, ka just „kuld“ ei olnud. Aga sellisel juhul on vaja aega ja kannatust! Muidu midagi head välja ei tule.

Tagumine külgaken on erilise aknatõstukiga. Aken kinnitub ühe liigendiga, see kinnitub ukseposti külge:

Sellise kinnituskoha tegemine oli juba ise päris suur töö. Reguleerimisvõimalused on minimaalsed, selletõttu peab töö päris täpne olema:

Nonii, kõik see võtab aega ja oli selge, et ükstaskõik kuidas ma seda asja ka ei püüa lahendada, nädala-paariga seda tööd ikkagi valmis ei saa.
Tegin ettepaneku, et krundime valmissaanud osad ära ja lõpetame selleks korraks selle ettevõtmise!
Õnneks sai ka omanik asjast aru ja oli ettepanekuga nõus.
Nüüd tuli kere uueasti algosadeks lahti võtta. Eks need „algosad“ olid nüüd juba väga suurteks kasvanud. Põhiosasid oli kolm: tagaosa, esiosa ja põrand. Raam oli juba varasemas staadiumis ära krunditud.

Tagaosa enam üksinda tõsta ei jõudnud. Tuli oodata, et mõni sõber külla tuleks ja siis ta „tööle rakendada“.
Ahjaa... üks keskmine sületäis puitosasid ka:

Puitosad jäid praegu ilma töötlemiseta. Miks? Siin on üks põhjus, millest peaks kirjutama. Nimelt olid üldiselt puitosad autodel kas töötlemata, naturaalsel kujul, või siis immutati neid naturaalse linaõlivärnitsaga. Kasutati punast pööki, mis iseenesest on üks väga hea puit: hästi töödeldav, ei ole liiga rabe, et murduda, vastupidav ilmastiku ja aja mõjutustele. Kuna Saksamaal pöök oli suhteliselt kättesaadav ja vastuvõetava hinnaga, siis seda palju kasutati ka.
Kui puitsõrestikule plekki „peale tõmmati“, siis sageli pandi puidu ja pleki vahele tekstiilist vahekiht. See pidi olema nagu puhverkiht, et plekk tihedalt liibuks ja ei koliseks. Selline tekstiil, olen näinud kasutusel kalevit, imas aga väga hästi õhuniiskust ja tihti tekkis selle tõttu rooste. Pealegi oli puit ja plekk pidevas liikumises.
Minu taastusremondid on põhiliselt kõik olnud natuke tagurpidi: mitte puitsõrestikule ei tõmmata plekk peale vaid taastatud plekk-kerele ehitan puidust sõrestiku sisse. Seepärast olen vahel kasutanud sellist moodust, et kui puidu lõplikult paika panen, siis liimin puidu ja pleki omavahel kokku. See eeldab, et plekk oleks seestpoolt värvitud ja ka puit töödeldud. „Liimina“ olen kasutanud autokerede liimi Terostat 9220. See liim muutub kuivades kummitaoliseks massiks, mis laseb puidul ja plekil just parajasti liikuda, puidu ja pleki vahele ei teki niiskust ka. Selline liim aga värnitsaga töödeldud puiduga ei nakku. Sellisel juhul olen ka puidu värvinud sünteetilise vaikvärviga, see kuivab korralikult ära ja probleeme pole.
Krundina otsustati kasutada epoksüüdkrunti Epoprim.

Enne kruntimise juurde asumist on vaja metall üle harjata ja pesta:

Pesemise vahendid olid: silikoonipesuaine, „karukeel“ ja pesukann.

Pesemine toimub nii, et pesukannuga pesuainet plekile, parajasti märjaks ja siis „karukeelega“ pesta. Lõpuks puhta lapiga mustus maha ja kuivaks.

Niimoodi kõik tükid seest ja väljast üle!


2008 jaanuar. See projekt oli siis selleks korraks läbi. Omanik lubas ülejäänud asjad ise korda teha. Ega see võimatu ju pole, aga eks aeg näitab, mis sellest asjast edasi saab. Raam ja kere põhilised osad on koos.