Aasta oli vist 2006, kui me väikese rühma auto-moto foorumi kasutajatega hakkasime mõlgutama mõtteid sellest, et meie vanatehnika taastajad võiksid ise endale ühe vanatehnikaprojektide kajastamiseks mõeldud veebilehe kokku panna. Läks veel umbes aasta ja sündis Virtuaalne Vanatehnikaklubi. Täna kannab see Eesti Vanatehnika Klubi nime. Niisiis, eesmärk oli teha selline veebileht, kus kajastuksid vanatehnika taastamisega seotud tööd-tegemised.

Algus läks üle kivide-kändude, nagu ikka selliste ettevõtmistega, kus tegijad ise ka päris täpselt ei tea, mida nad teha tahavad ja kuidas seda udust eesmärki teostada. Aga tegijad olid jonnakad ja püssi põõsasse ei visanud. Mingi aja möödudes oli klubi lehel juba arvestatav hulk pooleliolevaid projektipäevikuid, millele oli lisandunud hulk huvilisi, kes jälgisid, mis meil kodugaraazhides toimub. Sageli oli neile kajastustele ka küsimisi ja nõuandeid lisandunud.

Tänaseks on seis muutunud. Klubi liikmete seas neid, keda huvitaks vanatehnika taastamise kirja panemine ja sellega hobi kandepinna suurendamine, enam eriti palju jäänud ei ole. Jaak Alesma on vist üks viimastest klubi asutaja-liikmetest, kes oma BMW 340 projekti aeg-ajalt kajastab.
Ühest küljest saan aru, et aeg on edasi läinud, inimesed on vanaks saanud (nagu ma ise), teised on suureks kasvanud ja huvid on muutunud, osa klubi aktiivsetest liikmetest on juba teispoolsusesse siirdunud...

Aga vahel tekib tunne, et tahaks ikka veel ise ka midagi kirja panna, nagu vanasti!
Olen siin foorumis ilmselt kõige suurem „jutupaunik“ olnud, kirjutan siis nüüd sellest, mis MG soetamisele eelnes.
Pean kohe alguses üles tunnistama, et ega ma suur vanade autode või kaherattaliste kollektsionäär ei ole olnud. Mind on ikka rohkem see töötoa pool huvitanud. Ja seda juba väga ammusest ajast alates. Kui ma Meriväljale omale elamiseks maja hakkasin ehitama, see oli umbes 45 aastat tagasi, juba siis sai arhitektiga arutatud, kuidas võimalikult avar töötuba ehitada. Tol ajal ei olnud nii, nagu täna, et ehita nii suur garaazh, kui meeldib. Siis olid kõiksugused piiravad normid, auto hoiuruumi piirnorm oli vist mingi 20 ... 30 ruutmeetrit. Aga kuidagi ikkagi sai. Töötuba sai piisavalt suur ja tööd saab teha, ole ainult mees ja toimeta!

Umbes viisteist aastat tagasi, kui hakkasime klubiga suviseid vana-auto sõitusid korraldama, tekkis probleem, et mul endal ju sobivat sõiduautot, millega sõidule saaks minna, polegi. Paar esimest sõitu sai kuidagi kaasa tehtud, korra laenasin auto Üllarilt, aga sai selgeks, et mingi auto peaks ikka endal ka olema! Ostsin siis Valentin Koldrelt MB 560SL-i. Auto oli küll tõtt-öelda natuke liiga noor, aga ajas asja ära. Tänaseks juba üle viieteistkümne aasta.
Mingil aja hakkasin mõtlema, et see auto on minu kui pensionäri jaoks liiga kulukas pidada. Kadunud Raivoga kunagi sellel teemal arutledes jõudsime järeldusele, et vana auto peaks ikka oma peremehega umbes ühevanune olema. Minu puhul tähendaks see siis, et auto sünniaeg võik olla 1950, või sinna kanti.

Mercedese juures oli ka ju kogu aeg midagi vaja teha, kord mootoriga, siis elektrisüsteemiga, siis värvkattega... Ei taha ju, et asjad käest ära lähevad ja ühel päeval auto lihtsalt enam ei käivitu! Peaaegu selline situatsioon juhtus möödunud aasta kevadel. Ajasin auto välja, käivitus esimese katsega. Pisut soojendasin ja läksin prooviringile. Sõitsin päris korraliku ringi ja kõik tundus toimivat. Kui koju jõudsin, jätsin auto seisma ja vaatan, et tühikäigu pöörded on liiga suured! V-8 on ju üldiselt väga rahuliku tühikäiguga, pöördeid nii 800 p/min, isegi pisut alla selle. Aga nüüd oli pöördeid üle 1000-e! Proovisin nii ja naa, aga tühikäiku korda ei saanudki. Läksin siis ühel päeval oma hea tuttava töökotta. Seal tegeletakse ainult Mercedestega, oskusi peaks nagu olema. Jätsin auto sinna ja tulin koju. Helistab siis Marek mulle peale lõunat, et me ei taha su autot ära lõhkuda. Me ei tea, milles viga on. Vii parem kellegi sellise juurde, kes asja tunneb.
Helistasin siis endises Silberautos töötanud ja suurte kogemustega Jaanusele. Rääkisin asja ära ja leppisime kokku, et viin auto sinna, siis paistab, mis probleem on. Toimetas siis tema ka mootori juures tund-poolteist ja ütleb mulle, et tema ka ei tea, milles viga on. Ta saaks asja ilmselt tööle, aga selleks on aega vaja. Praegu on tal teine töö ees ja saaks minu autoga tegeleda umbes kuu aja pärast... Aga ütles nii, et annab mulle ühe telefoni numbri, helista, võibolla saad abi.
Helistasin. Tule kohe siia, mul praegu vaba hetk! Läksin. Tegi mootorikatte lahti ja kuulas, mis häält mootor teeb. Koputas siis ühe silindrilise karbi pihta ja ütleb: viga on siin! Viieteistkümne minuti pärast oli töö valmis. Ütleb siis mulle, et mine tee prooviring, järsul pidurdusel võib mootor välja surra. Käisin ja proovisin, kõik töötas korralikult ja töö oligi valmis! Probleem, mis võttis nädala, lahenes 15 minutiga!

Selles autos on nii palju kõiksugust elektroonikat, automaatikat ja mida kõike veel, et mina ise selle kõigega hakkama ei saa. Siis oligi jälle mõtlemise koht – kui ma sõidan selle autoga suve jooksul mingi paarsada kilomeetrit ja kulutan tema korrashoiule arvestatavalt aega ja raha... Kas sellel on mõtet? Ja lasta asjadel minna nii nagu nad lähevad? Seda ka ei tahaks... Siis tuligi jälle meelde see vana jutuajamine Raivoga – auto peab olema oma peremehe vanune! 1950-ndate aastate alguse autod on lihtsa ehitusega ja nendega saab kodugaraazhis üksinda hakkama. See oli ainult mõte. Ega vanast sõbrast loobumine nii lihtne ei ole, olgugi et objektiivselt võttes oleks talle noorem ja jõukam peremees parem.

Hakkasin siiski asjaga ääri-veeri tegelema. Uurisin hindasid ja müügivõimalusi ja suve lõpuks panin paari müügiportaali kuulutused välja.

Edasi ei läinudki palju aega, kui ilmusid esimesed huvilised. Enamus, nagu ikka, ei tulnud kohale autot vaatama ja proovisõitu tegema, vaid võtsid ühendust kas telefonis või e-kirja teel. Põhiküsimus oli hind. Kui saaks poole odavamalt, küll siis ostaks...

Aga oli ka kolm inimest, kes kohale tulid ja tundus, et asja vastu huvi tundsid. Teadsin neid kõiki kolme, kas otse või kaudselt. Ilmselt nemad mind ka. Ühe mehe naine oli ikka üsna leilis ja tahtis proovisõidule minna. Ütles, et temale küll meeldiks sellise autoga sõita! Aga meesterahvas jahutas ta maha, et vaatame ja ootame ja uurime...
Ja siis helistas üle pikkade aastate mulle Aare. Oleme vanad tuttavad veel sellest ajast, kui Aare sõjaväes teenis. Hiljem töötasime koos Ministrite Nõukogu Autobaasis. Räägib siis sellist juttu, et tema Mobilest loeb, et Märt tahab autot müüa. Kus auto on ja kas proovida ka saab? Tuligi kohale, vaatas tiiru ümber auto ja küsib, et kas käima ka läheb? Viskasin talle süütevõtme ja läksime proovisõidule. Otsus tuli kiirelt, tema võtab selle masina ära! Ja läinud ta oligi... Minule jäi autost muidugi helge mälestus, nagu Valentin Koldrestki, kellelt selle auto ostsin. Aga ju siis oli minu aeg selle sõbra seltsis läbi, mis siin ikka nukrutseda!

Nüüd oli selline seis, et oli pakk üleliigset raha, millega polnud suuri plaane valmis tehtud. Olin muidugi mõlgutanud mõtteid MG TD-st, aga räägin Marele, et mis me selle rahaga teeme? Võibolla on minu aeg vanade autode seltsis läbi? Mare ütleb mulle targad sõnad (nagu ta ikka on öelnud), et jõuludeks on sul meelest läinud, et sul kunagi see raha on üldse olnud! Osta selle eest midagi, mis sulle rõõmu teeb! Ma kostsin siis vastu, et sa ju tead mind, mina ostan mingi veel vanema auto, kui see, millest äsja lahti sain. Osta, oli vastus.

Ja hakkasingi siis otsima. Olin juba eelnevalt otsinud ja hindu uurinud. Ilus auto, mille oleks kohe võtnud maksis umbes kaks korda niipalju, kui minu eelarve oleks lubanud. Auto asus Saksamaal.
Rootsis ja Soomes oli paar autot, mida oleks võinud vaatama minna. Ühe jätsin peale täiendavate piltide saamist valikust välja, teist sõitsin siiski vaatama. Müüja oli minu ammune tuttav, jutt oli ka hea, et kõik on väga heas korras ja hind oli ka sobiv. Kohale jõudes oli hind siiski kümne tuhande võrra tõusnud ja auto oli ikka ka üsna viletsakene. Käivitasime seda siis seal jupp aega ja käima ei saanudki. Ütlesin siis nii, et jätame asja katki. Isegi, kui käima saame, ma seda ei võta. Ütlesin, et tahan paremat.

Siis leidsin Hollandist ühe MG TF-i, mis oli 1954. aasta auto. Natuke noorem küll, kui mina, aga pildid olid lootustandvad. Üldiselt tean ise ka, et müügi pildid on alati palju ilusamad, kui asi tegelikult. Näitasin pilte mõnele sõbrale, kes vanade autodega sina peal on. Martin ütles väga lakooniliselt: ilusad pildid on tehtud! Ja olid ka. Kuulus fotograaf oli teinud, piltniku logod all ja puha. Müüja oli nõus lisapilte saatma. Ütlesin siis nii, et tee sellistest kohtadest, mida võõrale ei näitaks! Ilusaid pilte pole vaja. Ta hakkas selle jutu peale naerma, aga saatiski 40 fotot ja päris ausalt, nendest oli palju abi ülevaate saamiseks.

Algul oli plaan, et lähen ise järgi, aga siis loobusin sellest mõttest ja meie mees tõi suure treilerida masina ära.
Ülevaatamisel, juba kodus, oli pilt üsna adekvaatne sellele, mida oletasin. Olen ju siiski juba kolmkümmend aastat kõige sellisega kokku puutunud. Ja ega mul väga suuri illusioone ei olnud. „Auto mootor ja aku momendil töötavad“ – oli kirjutatud minu esimese auto ülevaatuse aktil. Nii ka siin. Eks neid vigu ja parandamist vajavaid kohti leidub, aga sõita sai ja esialgne plaan oli seda autot mitte kruvide ja seibideni lahti võtta. Mõtlesin nii, et tahan selle autoga kevadel sõitma hakata. Teen talve jooksul nii palju, et kevadeks kõik jälle kokku saaks.
Tehniline ülevaatus sai kirja ja pisut sõidetudki. Aga ilmad olid juba külmad ja suurt lusti lahtises autos külmaga ei tunne.