willemi eest postitas Autorestauraator:

Aasta võis olla 2002, kui tekkis tõsisem huvi I¸ 350 vastu. Ostsin Pärnust komplekti vanu tsikli osasid.
Tegelikult oli selleks ajaks huvi vanade tsiklite vastu juba päris suur. Olin ikka ostnud, müünud ja vahetanud vanu rattaid ja nende osasid. Nii juhtuski, et sellest Pärnu ostust ei jäänud suurt midagi järele, aja jooksul tekkis uuemaid ja paremaid juppe, ning kasutusse läksidki paremad osad.



Väike ülevaade mootorrattast on siin: http://vvm.unicweb.ee/?p=67

Terv. willem

Kahtlemata on tsikli taastmine rolleriga võrreldes tunduvalt keerukam ja kallim. See jõuab kohale hiljemalt siis, kui teed nimekirja puuduvatest või katkistest ja remonti või asendamist vajavatest osadest. Samuti siis kui vaatad detailikuhilaid mida peab õiguma, remontima, värvima, tsinkima või kroomima.

Siinjuures ei saa ma tsiteerimata jätta ühe antiigikaupmehe sõnu: "Mitte inimesed ei otsi asju vaid asjad otsivad inimesi." See peaks tähendama seda, et kui sul on vaja mõnda puuduvat osa, siis tuleb lihtsalt mitte kiirustada. Hoia silmad lahti ja varem või hiljem leiab puuduv osa sind ise üles! Kui suudad seda meeles pidada, aitab see säästa hulga vaeva ja kroone.

Algul peavalu valmistanud osade, nagu leegitorud ja "kalasabad", leidmine läks üllatavalt valutult.





Samuti osutus kardetust lihtsamaks triipude tõmbamine.



Ilmselt on põhjus ka selles, et olen osanud valida senini endale jõukohased projektid. Minult on küsitud, kas saaksin tagasi selle raha mida ma tsiklisse olen pannud? Vastus on kindel: "Ei saa!" Kuid tasu ongi see, kui sulle tänaval lehvitatakse, või kui ristmikul sinu kõrval peatunud autost küsitakse: "Millega tegu, kui vana, jne.?"



Very Happy! Tinglikult võikski nimetada igat vanasõidukit "ajamasinaks", sest sõites temaga, lähed tagasi 25, 50, 70 ... aastat, tema ajastusse.

Terv. willem