Aasta oli 2000.
Töökoja ette sõitis selline „elukas“:



See pidi olema Toyota Land Cruiser BJ40, sünniaasta 1976. Peab kohe ütlema, et see projekt oli minu jaoks eriline mitmel põhjusel.
Esiteks, ei oli kunagi varem, ega ka hiljem tulnud minu juurde kedagi, kes oleks tulnud uksest sisse, tutvustanud ennast ja öelnud: Mina tahan sinu käest tellida sellise töö!
Tavaliselt läheb ikka aega, uuritakse inimest ja tehtud töid jne., aga siin läks teisiti.
Teiseks, see on olnud minu praktikas kõige töömahukam projekt. Auto vastuvõtmisest kuni komplekteerimiseni ja proovisõiduni tegime maaler Guidoga üle 2200 töötunni. Aega kulus pea kaks aastat...

Auto oli jube:





Autot oli ekspluateeritud väga rasketes tingimustes, oli roostekahjustusi, aga väga palju ka metalli väsimust.







Juba lammutamisel, enne puhastamist oli selge, et paljud kohad on korduvalt lapitud:



Auto põhi oli selline, et võta või jäta: siin polnud taastada midagi!



Alustasin raamist. Tagumine raami pool oli lootusetus seisus.... mida teha?



Suur osa raamist tuli lihtsalt asendada, eriti tagaosas:



Esimene pool oli parem:



Juba siis sai selgeks, et omanik on aktiivse mõtlemisega sell, kellel on mitmeid soove, kuidas autot „paremaks“ teha.
Kasutan jutumärke sellepärast, et õige sageli saime pärast teada, et meie parendused tegid auto omadused ikka halvemaks. Aga siis me seda veel ei teadnud.

Kui raam valmis, hakkasin kere tükke ükshaaval remontima ja külge sobitama:





Mingil ajal tekkis omanikul mõte, et tahab peale panna suurema, kuuesilindrilise mootori:



Mõeldud – tehtud!
Aga oh häda: mootor on liiga pikk ja lühikese raami peal jääb kardaanvõlli kaldenurk liiga suureks!
Lisaks sellele olime auto kõrgemaks teinud, see halvendas olukorda veelgi. Mida teaha?
Omanik tuli päästva mõttega: teeme raami pikemaks! Mina vastu: OK! Aga mida kereplekkide ja akende-ustega teha?
Otsustasime huvitava väljakutse vastu võtta ja ka auto keret pikendada.



Otsustasime, et pikendame raami umbes 300 mm, vastavalt ka kere tagaosa, aknaid ja katust.





Pikendatud katus:



Ühel kenal päeval toodi töötuppa uued rattad. Õieti oli küsimus rehvimõõdus: uued olid palju suuremad!



No kena! Aga seoses sellega tekkis jälle lisa probleeme: ratas jääb auto külje pealt välja! Vaja laiemad poritiivad teha:



Saigi siis uued poritiivad tehtud, aga nendelegi otsustati kummist laiendused külge panna:




Kuna sellel masinal algselt üldse tagaporitiivad puuduvad, siis sai meie „mudelile“ ka tagaporitiivad välja mõeldud:



Siin pildil on nii esimesed kui ka tagumised poritiivad juba kummist laienditega.
Tasapisi me teda tegime ja mingil hetkel hakkas juba auto moodi minema...







Esimesel proovisõidul: