1930ndatel said Saksamaal üsna populaarseks veotraktorid (võiks vast nimetada ka "linnatraktoriteks" tänapäeva linnamaasturite eeskujul). Need kujutasid endast sageli vaid ratastel veoautokabiini, mille taga asus mõnikord ka väiksem või suurem kast.
Veotraktoreid tootsid paljud tehased, muuhulgas näiteks Hanomag, Faun, Kaelble, mitmed suuremad veokitootjad jm.
Päris hea ülevaade sõja ajal Saksa armees kasutatud Saksa ja mõnede muude Euroopa tootjate veotraktoritest on siin:
http://www.kfzderwehrmacht.de/Homepage_ ... ctors.html

Mul puuduvad andmed, kui palju selliseid veotraktoreid enne sõda võis Eestisse sattuda, aga ühe huvitava näite leidsin arhiivist.
Riigiarhiivis on säilinud mitu kausta majandusministeeriumi poolt antud väljaveolube perioodist 1939. a. september-november.
Ilmselt alanud sõjaga seoses tuli luba taotleda kõigele, alates eksporditavatest tööstustoodetest kuni väljaviidava isikliku majakraamini.
1939. a. oktoobri lõpus esitas Tallinna ekspeditsioonifirma Eugen Neuber & Ko majandusministeeriumile palve ühe 1,5 tonni kaaluva diisel-veotraktori Hanomag tagasiveoks Saksamaale. Masin oli Eestisse toodud Hamburgist 10. augustil 1938 aurulaevaga Bianca ja Saksamaale tagasisaatmise põhjusena märgiti: "...sest et pole võimalik teda siin müüa".
Ministeeriumis leiti, et seda veotraktorit Eestis ei vajata ja andis 1. novembril 1939 väljaveoks loa.
(Kõrvalepõikena - samal ajal soovis AS Mobile saata tagasi Soome 15 Fordi sõiduautot ja 43 veoautoalust. Sõiduautode (14 Eifelit ja 1 Prefect) väljaveoks luba saadi, kuid veoautodele mitte, kuna ministeeriumis leiti, et neid läheb Eestis vaja).
Riigiarhiiv, ERA.969.2.752 lk 633-635:






1930ndate II poolel oli Hanomagil Eestis kaks esindajat - Tallinna Manufaktuur ja Kaubanduse AS müüs sõiduautosid ja Victor Tõnisson traktoreid. Kõnealuse veotraktori võis 1938. a-l Eestisse tuua ilmselt just Victor Tõnisson, kuigi augustis 1938 on ühe veoautona registreeritud Hanomagi sisse toonud Eesti Kaupmeeste Majanduskeskus. Võib-olla toodi ka mitu masinat, igatahes kohe augustis ja septembris tutvustas Victor Tõnisson või tema edasimüüjad Hanomagi veotraktorit mitmel näitusel - kindlasti Viljandis, Tartus ja Tallinnas. Kuid vaatamata tehtud reklaamile ja pingutustele ei õnnestunud sedalaadi veokile Eestis siiski turgu leida.

Viljandi näitus, Sakala ja Oma Maa 22.08.1938 (http://dea.nlib.ee/)




Victor Tõnissoni edasimüüjaks oli Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi Kaubanduse Osakond (Sakala 20.08.1938)


Tartu näitus, Uus Eesti 30.08.1938 (http://dea.nlib.ee/), Tartu edasimüüjaks oli KM Vennad Prüüs.
Veaotraktor on vasakpoolsel fotol esiplaanil.


Tallinna näitus, Maa Hääl 7.09.1938 (http://dea.nlib.ee/), veotraktor peaks olema rivis kõige tagumine.


Uus Eesti 4.09.1938


Uus Eesti 4.09.1938

Huvitav lugemine....

Mulle jääb ainult veidi segaseks milleks võiks kasutada sellist 1,5 tonnist Hanomagi veotraktorit nagu seal pildil näidatud. Suurematest saan aru aga sellise väikese imeliku aparaadiga mis sõidab kiirusega paarkümmend km tunnis, on ilma veokastita ja kabiin on ka selline pisike. Haagise vedamiseks?

Valts kirjutas:Huvitav lugemine....

Mulle jääb ainult veidi segaseks milleks võiks kasutada sellist 1,5 tonnist Hanomagi veotraktorit nagu seal pildil näidatud. Suurematest saan aru aga sellise väikese imeliku aparaadiga mis sõidab kiirusega paarkümmend km tunnis, on ilma veokastita ja kabiin on ka selline pisike. Haagise vedamiseks?

Ma arvan, et sa vaatad asjale tänase päeva pilguga.
Need suured veotraktorid ja autod olid ikka erandlikud.
Põhiliselt, kui vaadata sõjaeelseid fotosid, olid kasutusel väikese kandejõuga veoautod. Palju kaupa veeti hobuste ja veovankritega, ka veojalgrattaga. Selle väikese veotraktori ülesanne oli minu arvates hobuse asendamine.
Kuna põllutöötraktor oli väga raske, aeglane, raudratastega, vedrustuseta ja tavaliselt ka ilma kabiinita, siis linnatingimustesse ja pikema vahemaa läbimiseks see ei sobinud.
Miks need veotraktorid eriti meie maale ei jõudnud?
Ehk oli küsimus selles, et veoautondus jõudis oma arengus ette? Ka suur sõda tuli vahele, mis muutis meie olud teistsugusteks.

Sedalaadi veotraktorid, millest see üks eksemplar meilt 1939 Saksasse tagasi saadeti, olid minu arusaamist mööda põhiliselt ikka just linna mõeldud.
Näiteks piiratud territooriumiga aladele, kus oli tihti tarvis mingit kaupa, poolvalmistooteid, mitteiseliikuvaid seadeldisi/masinaid vms vedada - tehased, laod, sadamad. Ka teetöödele näiteks. II ms ajal kasutati põhiliselt Luftwaffes ehk lennuväljadel.
Meil muidugi polnud väga palju sellist suurtööstust ja veoauto oli ka palju mitmekülgsem, kui juba hakata kallist masinat ostma.
Maale pakuti ka ratastega veotraktoreid, näituste piltidel peaks üks selline olema, aga lahtine, ilma kabiinita.