Triumph TR4, 1966
Postitatud: 04 November T, 2008 08:26
Oli aasta 2002.
Ühe minu hea tuttava juures autovärvitöökojas käis üks suurem klient, kellel oli ostetud 1966 aasta Triumph TR4. Auto oli enam-vähem komplektne, aga koost lahti võetud. Ilmselt oli olnud kellelgi plaan autot taastama hakata. Nagu paljudel juhtudel, oli seegi kord entusiasm raugenud juba enne tööde juurde asumist.
Kutsuti siis mind seda masinat vaatama:
Pilt oli üsna segane, aga oli näha, et masin on mingi tugeva asjaga kokku sõitnud. Raami esiosa oli deformeerunud.
Muidu tundus töö huvitav.
Tundus nii, et põhiprobleem oligi raamis ja esisillas. Leppisime siis kokku, et võtan auto alusraami töösse. Katsun selle korda saada ja siis vaatame edasised plaanid üle.
Auto alus toodi minu töötuppa sellisena:
Auto on huvitava konstruktsiooniga neile, kes harjunud saksa autodega. Juba tagasilla vedrustus tundus ebatavaline:
Siin pildil on tagumised lehtvedrud eemaldatud ja raam tõstetud tagasilla peale. Tegelikult käib raam sillatala all!
Puhastasin siis raami ära ja võtsin kõik üleliigse küljest.
Selgus, et raam on päris tugevalt kannatada saanud.
Kogu esiosa oli viltu ja kuna esisilla konstruktsioon on raamiga kokku ehitatud, oli ka esisild ja rattad väga imelikus asendis.
Alles hiljem selgus, et autoga oli püütud veel sellisenagi sõita. Nimelt oli masina parema väljanägemise saavutamiseks pikem käändmik külge monteeritud. See hoidis autot enam-vähem loodis.
Aga seda ma veel ei teadnud.
Hakkasin raami sümmeetriliseks tegema. Katkised kohad lõikasin välja ja tegin uued asemele:
Ka ühe poole vedrukandur tundus kuidagi kodukootud välimusega. Ilmselt püüti selle vedru asendiga autole paremat asendit anda.
Terve rida esisilla detaile sai ise, kohapeal valmistatud:
Püüdsin lähtuda sümmeetria põhimõttest. Kuskilt ju täpseid mõõtusid võtta polnud. Ka ei teadnud tollal ühtegi sellist sõidukit läheduses olevat.
Varsti saime raami ja esisilla kokku:
Panin tagasilla ka alla:
... ja siis selguski, et auto seisab viltu! Üks käändmik on vale. Kola hulgast leidsime ka õige käändmiku, õieti selle kaks tükki. Käändmik oli pooleks sõidetud!
Omanik uut osta ei tihkand, palus mul katkine käändmik ära parandada, aga seda ma tegema ei hakanud: liiga ohtlik oleks sellise käändmikuga sõitma minna.
Omanik siiski jonni ei jätnud ja lasi kuskil mujal selle käändmiku kokku keevitada. Kui see külge sai, oli raam otse! Kõik klappis.
Peale aluse värvimist otsustati, et tahetakse ka kere plekitööd meilt tellida.
Kere tükid veeti kohale:
Mingi pildi loomiseks olukorrast tegime kõik osad värvist, pahtlist ja roostest puhtaks.
Roostekahjustused ei olnud väga suured, aga selgus, et näiteks uste sees, mootorikatte plekkide vahel ja tagaluugil on roostet sellistes kohtades, mida puhastama ei pääse!
Aga puastamata jätta ka nagu ei saa... Tuli plekid lahti võtta:
Sellel pildil on mootorikate koos lahtivõetud tugevdusega. Plekkide vahed ei ole korrosioonikindlalt töödeldud.
Mõnes kohas oli näha tugeva rammimise jälgi:
Hakkasin siis neid vigastusi ükshaaval kõrvaldama. Kui kere keskosa juba enam-vähem korras oli, panime ta raamile. Selliste väikeste sportautode puhul on tavaline, et kere koos raamiga on üsna nõrk, paindub läbi, kui rattad ühtlaselt siledal pinnal ei ole. Seepärast tahtsin kere ja uste-tiibade asendit nii kontrollida, et raam toetub ratastele.
Tiibade ja uste õige asendiga on selliste autode puhul mängimist palju. Ikka kipuvad vahed paigast ära minema.
Eriline nöök oli esitiibade ja mootorikatte vahega: seal vahel käib veel kroomliist ja selle vahe ühtlaseks saamine nõudis palju vaeva.
Varsti hakkas kere ka korda saama ja tuli hakata mõtlema koostamise peale.
Olen seda meelt, et kõik kered tuleb enne värvimist lõplikult kokku panna, siis jälle lahti võtta ja siis värvimisse. Kui jätta koostetöö enne värvimist tegemata, maksab see ennas kindlasti pärast kätte! Kindlasti ei sobi mõni tuli, iluliist või nupp oma kohale! Aga peale värvimist viga parandada on juba raske!
Aga katsu sa seda kliendile selgeks teha, eriti, kui kunde on selline, kes püüab igas asjas võimalikult vähe kulutada...
Minu poolt oli nüüd auto värvitöödeks ette valmistatud.
Värvisime seda autot mitmes etapis: keskosa eraldi, tükid eraldi:
Siis jälle kere koos tiiibadega:
Nüüd oli meie töö valmis, ainult uksed külge ja minema! Aga kunde hakkas keerutama: pange ikka kokku ka!
Kõike kokku panna ei saanud, sest puudusid osad tihendid, ka mõned osad.... aga pange ikka kokku!
Panin siis auto niipalju kokku, kui panna oli:
Kundega olid tekkinud juba tõsised erimeelsused töö tasustamise osas ja keeldusin edasisest koostööst.
Selliselt see auto meie juurest ära viidi ja meenutadagi seda lugu on üsna ebameeldiv...
Üks hilisem pilt sellest masinast, mille Rain leidis internetist:
Ühe minu hea tuttava juures autovärvitöökojas käis üks suurem klient, kellel oli ostetud 1966 aasta Triumph TR4. Auto oli enam-vähem komplektne, aga koost lahti võetud. Ilmselt oli olnud kellelgi plaan autot taastama hakata. Nagu paljudel juhtudel, oli seegi kord entusiasm raugenud juba enne tööde juurde asumist.
Kutsuti siis mind seda masinat vaatama:
Pilt oli üsna segane, aga oli näha, et masin on mingi tugeva asjaga kokku sõitnud. Raami esiosa oli deformeerunud.
Muidu tundus töö huvitav.
Tundus nii, et põhiprobleem oligi raamis ja esisillas. Leppisime siis kokku, et võtan auto alusraami töösse. Katsun selle korda saada ja siis vaatame edasised plaanid üle.
Auto alus toodi minu töötuppa sellisena:
Auto on huvitava konstruktsiooniga neile, kes harjunud saksa autodega. Juba tagasilla vedrustus tundus ebatavaline:
Siin pildil on tagumised lehtvedrud eemaldatud ja raam tõstetud tagasilla peale. Tegelikult käib raam sillatala all!
Puhastasin siis raami ära ja võtsin kõik üleliigse küljest.
Selgus, et raam on päris tugevalt kannatada saanud.
Kogu esiosa oli viltu ja kuna esisilla konstruktsioon on raamiga kokku ehitatud, oli ka esisild ja rattad väga imelikus asendis.
Alles hiljem selgus, et autoga oli püütud veel sellisenagi sõita. Nimelt oli masina parema väljanägemise saavutamiseks pikem käändmik külge monteeritud. See hoidis autot enam-vähem loodis.
Aga seda ma veel ei teadnud.
Hakkasin raami sümmeetriliseks tegema. Katkised kohad lõikasin välja ja tegin uued asemele:
Ka ühe poole vedrukandur tundus kuidagi kodukootud välimusega. Ilmselt püüti selle vedru asendiga autole paremat asendit anda.
Terve rida esisilla detaile sai ise, kohapeal valmistatud:
Püüdsin lähtuda sümmeetria põhimõttest. Kuskilt ju täpseid mõõtusid võtta polnud. Ka ei teadnud tollal ühtegi sellist sõidukit läheduses olevat.
Varsti saime raami ja esisilla kokku:
Panin tagasilla ka alla:
... ja siis selguski, et auto seisab viltu! Üks käändmik on vale. Kola hulgast leidsime ka õige käändmiku, õieti selle kaks tükki. Käändmik oli pooleks sõidetud!
Omanik uut osta ei tihkand, palus mul katkine käändmik ära parandada, aga seda ma tegema ei hakanud: liiga ohtlik oleks sellise käändmikuga sõitma minna.
Omanik siiski jonni ei jätnud ja lasi kuskil mujal selle käändmiku kokku keevitada. Kui see külge sai, oli raam otse! Kõik klappis.
Peale aluse värvimist otsustati, et tahetakse ka kere plekitööd meilt tellida.
Kere tükid veeti kohale:
Mingi pildi loomiseks olukorrast tegime kõik osad värvist, pahtlist ja roostest puhtaks.
Roostekahjustused ei olnud väga suured, aga selgus, et näiteks uste sees, mootorikatte plekkide vahel ja tagaluugil on roostet sellistes kohtades, mida puhastama ei pääse!
Aga puastamata jätta ka nagu ei saa... Tuli plekid lahti võtta:
Sellel pildil on mootorikate koos lahtivõetud tugevdusega. Plekkide vahed ei ole korrosioonikindlalt töödeldud.
Mõnes kohas oli näha tugeva rammimise jälgi:
Hakkasin siis neid vigastusi ükshaaval kõrvaldama. Kui kere keskosa juba enam-vähem korras oli, panime ta raamile. Selliste väikeste sportautode puhul on tavaline, et kere koos raamiga on üsna nõrk, paindub läbi, kui rattad ühtlaselt siledal pinnal ei ole. Seepärast tahtsin kere ja uste-tiibade asendit nii kontrollida, et raam toetub ratastele.
Tiibade ja uste õige asendiga on selliste autode puhul mängimist palju. Ikka kipuvad vahed paigast ära minema.
Eriline nöök oli esitiibade ja mootorikatte vahega: seal vahel käib veel kroomliist ja selle vahe ühtlaseks saamine nõudis palju vaeva.
Varsti hakkas kere ka korda saama ja tuli hakata mõtlema koostamise peale.
Olen seda meelt, et kõik kered tuleb enne värvimist lõplikult kokku panna, siis jälle lahti võtta ja siis värvimisse. Kui jätta koostetöö enne värvimist tegemata, maksab see ennas kindlasti pärast kätte! Kindlasti ei sobi mõni tuli, iluliist või nupp oma kohale! Aga peale värvimist viga parandada on juba raske!
Aga katsu sa seda kliendile selgeks teha, eriti, kui kunde on selline, kes püüab igas asjas võimalikult vähe kulutada...
Minu poolt oli nüüd auto värvitöödeks ette valmistatud.
Värvisime seda autot mitmes etapis: keskosa eraldi, tükid eraldi:
Siis jälle kere koos tiiibadega:
Nüüd oli meie töö valmis, ainult uksed külge ja minema! Aga kunde hakkas keerutama: pange ikka kokku ka!
Kõike kokku panna ei saanud, sest puudusid osad tihendid, ka mõned osad.... aga pange ikka kokku!
Panin siis auto niipalju kokku, kui panna oli:
Kundega olid tekkinud juba tõsised erimeelsused töö tasustamise osas ja keeldusin edasisest koostööst.
Selliselt see auto meie juurest ära viidi ja meenutadagi seda lugu on üsna ebameeldiv...
Üks hilisem pilt sellest masinast, mille Rain leidis internetist: