Mercedes 130 Ajalugu ja info

[Ubbe]

Mercedes 130 ajalugu

Mercedes-Benz 130 on üsnagi erakordse ja huvitava kujunemislooga.
Möödunud sajandi kahekümnendate aastate lõpus ja kolmekümnendate algupoolel tegelesid mitmed saksa firmad aktiivselt erinevate kontseptsioonidega uut tüüpi väikeauto väljatöötamiseks.Põhjusi selleks oli mitmeid. Sügav majanduskriis oli keskklassi ja luksusautode müügitulemusi pöördumatult kahjustanud ning jätkusuutlikuse tagamiseks tuli kanda kinnitada ka odavamtes segmentides. Lisaks kogusid populaarsust Hitleri poolt välja käidud masside motoriseerimise ning „rahva auto“ (Volks-Wagen) ideed.
Sarnases seisus läks uutele väljakutsetele vastu ka Mercedes-Benz. Mõningaste kalkulatsioonide järel tõdeti et mõistlikuse piires pole olemasolevat 170 mudelit võimalik piisavalt lihtsustada mahtumaks „alla 4400.- RM“ hinnaklassi, seetõttu tuli ette võtta küllaltki riskantne samm ning panustada täiesti uuele konstruktsioonile.
Algselt Mercedese palgal olnud Dr. Ferdinand Porsche lahkus firmast 20-nendate lõpus ning tema tööd jätkas Hans Nibel. Ehitati mitmeid prototüüpe nii reas- kui ka boksermootoritega. Just Ferdinand Porsche ja uuendusmeelse inseneri Josef Ganzi ideeautodele tuginedes sündisid esimesed visandid üsnagi voolujoonelisest 1,3-liitrise tagamootoriga rahva-Mercedest mis pidi visualiseerima autode arengu üht võimalikku tulevikusuunda. Sõiduki tagaossa kompaktselt pakitud mootori, jõuülekande, jahutus- ja väljalaskesüsteemi tõttu oli väliselt väikeses keres üllatavalt palju ruumi. Veermiku põhiosa moodustas ühe kesktoruga ühendatud sildade, jõuülekande ja juhtagregaatidega (sisuliselt sõiduvõimeline) platvorm millele sai kere eraldi peale tõsta. 1933a. Valmis vähemalt üks kinnise sedaankerega proovimudel millega viidi läbi suurem osa testisõite ning mida said proovida ka valitud autoajakirjanikud. Masina juhitavus sai esialgu kohati tõsise kriitika osaliseks, harjumatu kaalujaotuse tõttu võisid järsemad rooliliigutused põhjustada kontrollimatut külglibisemist. Ülevaated lõppesid üldjoones siiski tõdemusega et „130“ vajab lihtsalt harjumist, kiideti ka mugavat sõitjateruumi ning korralikku tippkiirust. 1,3L, 26 hj. ja kolmekäiguline (+ kiirkäik) käigukast tagasid ajastu kontekstis igati respektaabli tippkiiruse - 92 km/h. Uudiseks olid õõtsharkidega vedrustus ja hüdraulilised pidurid kõigil neljal rattal.
1934a. märtsis Berliini IAMA rahvusvahelisel näitusel avalikkuse ees debüteerinud mudel „130“ kui esimene tagamootoriga seeriatoodangu auto pälvis ettearvatult suurt tähelepanu. Traditsiooniliste Mercedeste austajatale mõjus uudne agregaatide paigutus ja radiaatorivõreta ninaosa üsnagi võõristavalt, isegi imestati et tundmatu väikeauto on eksikombel MB-stendile lükatud. Originaalprospektis kiideti et : „Moodne mudel 130 ühendab endas suurauto sõiduomadused, keskauto ruumikuse ja väikeauto kasutuskulud“.
Valida sai peamiselt kahe keretüübi vahel : 2 – ukseline „Limousine“ ja 2 – ukseline „Cabrio-Limousine“. Mõlemad on konstruktsiooni poolest väga sarnased, „Limousine“ -variandile lisati lihtsalt ühes tükis pressitud plekk-katus mille valmistamiseks tellis MB Sindelfingeni keretöökoda uue ja eriti võimsa hüdraulilise pressi. Eritellimisel valmistati ka lahtiseid „Tourenwageneid“ ja militaarversioonina „Kübelwageneid“. Algse plaani järgi pidi valikus olema ka valmisplatvorm erikerede tarbeks kuid pelgalt plaaniks see teadaolevalt jäigi.
Toodanguarvud :
1933 1 tk. (testiauto)
1934 2205 tk. (hind : 3425 RM)
1935 1781 tk. (hind : 3680 RM)
1936 311 tk. (hind : 3200 RM)
Tootmise käigus toimus pidevalt parandusi-muudatusi mis tähelepanelikule silmale kajastusid ka auto välisilme nüanssides. Põhjalikumad välised ja sisemised muudatused juurutati 1935a. kevadel, reklaamides kirjeldatud kui „130 Herbstmodell 1935“. Samaaegselt ( 1935a. juulikuuni ) pakuti soodsama hinnaga veel ka vanema mudeli laojääke, need tähistati lihtsalt nimetusega „Modell 34“.
Senine miniatuursete instrumentide ja tillukese kindalaekaga armatuurlaud töötati põhjalikult ümber. Esiistmed said parema polsterduse ja olid nüüdsest kiirlukustusega ettepoole kallutatavad Lihtsakoelise kummimati asemel said põrandad vaipkatte, salongi parema ventilatsiooni tagamiseks lisati kerevälised õhuvõtuavad auto külgedele esitiibade kohal. Sõiduomaduste parandamiseks timmiti pisut vedrustust ning muudeti esirataste kokkujooksu, asendati ka veljed ja ilukilbid.
Veel samal aastal muudeti uuesti auto ninaosa : kapott avanes nüüd koos küljeplekkidega (fotodel nähtav diagonaalne joon mootorikatte tagaservast esitiibadeni). Varustusse lisandus Vigot tungraud. Algsetele ühetoonilistele (valdavalt mustad) valikutele lisandus võimalus tellida kahes värvitoonis autosid. Pisimuudatustega „Wintermodell 1935“ millegi kapitaalselt uuega enam ei hiilanud ning valmistas tegelikult pinda ette uuele ja võimsamale järglasele - mudelile 170H. Tähistus „H“ ehk „Heck“ lisati tagamootoriga autodest ametlikult ainult 170 mudelile eristamiseks seda tuntud „tava-sajaseitsmekümnest“.
Märkimist väärib veel fakt et esimest korda firma ajaloos toodeti väikepartii Mercedese firmamärki kandvaid autosid väljaspool Saksamaad - sadakond „130“ mudelit koostati sisseveetud osadest Taanis, endises Chrysleri tehases.
Kokkuvõtteks. Mudeli 130 oma 4298 valmistatud ühikuga võiks Mecedese ajaloos kindlasti liigitada kurioosumite hulka. Traditsioone kummardava kliendi südant see oma ajastust ees olev autohakatis päriselt võita ei suutnudki. Ka hinnaklass ületas Hitleri unistustes hõljuvat vähem kui 1000.- RM maksvat „Volks-Wagenit“ lausa kordades.

Aitäh meelis@urbansgarage kes seda kirjutas, ise ei oska nii hästi eesti keele kirjuta.

/Urban