Mis siis edasi?
Justnimelt, kere „südamik“ on enam-vähem koos, mis siis järgmiseks tuleks ette võtta?
Kui ma seda isegi teaks!
„Ninaga“ võiks tegeleda:



Ninaplekk on enam-vähem õiges kujus, loodetavasti. Aga siingi on omad probleemid. Kuhu see ninaplekk kinnitada? W23 on konstrueeritud nii, et ninaplekk kinnitub poritiibade esiosa külge. Kui oleks allosas ka mingi kinnitus raamile, oleks asi klaar. Aga pole!
Tegelikult pole ma viimase paarikümne aasta jooksul ühtegi W23-e Eestis sõitmas näinud. Veel vähem sellist, kus plekid originaali sarnased oleksid. Olen varem kahte Wandereri teinud, kuid poritiibade ja ninaplekini pole kummagagi jõudnud. Töö on piirdunud kere põhimiku kokkupanemisega, siis on masin edasi rännanud. Kukku pole neist kumbki tänaseks saanud. Lähim W23 on Nõmmel, aga seda minule ei näidata. Ei tea, kas on põhjuseks eestlaslik kadedus, või midagi muud, aga nii on.
Need masinad, mida vaadata saaks on Soomes ja Lätis. Aga enne kui vaatama sõita, tuleb vist siinsete plekkidega lähemalt tuttavaks saada.

OK! Nina servad on üle keevitatud, aga ilmselt on õige plekk ka ikka alles:



See teeb töö lihtsamaks.
Esiosa saaks paika sättida ka kapoti järgi.



Kapotil on küljetriip, mis kerega sujuvalt kokku peab jooksma:



Aga see kapott tuleks ka enne veel korda teha. Plekk pole väga vilets, puhastamist on siiski päris palju.
Tegelikult peaks alustama esiporitiibadest:



Õige kuju on üldiselt aimatav.



Aga siingi on küsitavusi. Nimelt kinnituvad esitiivad raami külge (vist?) sisemiste küljeplekkidega. Kas need on originaali sarnased? Ei tea, ja kahtlen. Vaadates eelmiselt pildilt ülemist kokkukeevituse jälge, tundub see väga „kodukootud“ välimusega.
Plekk ise pole ka kõige parem:





Tuleb vist toimetada nii, et üleliigne, mis kindlalt vale, ära lõigata, plekid puhtaks saada ja siis kuskile valmis autot vaatama minna.

Puhastamine.
Mootorikate koosneb neljast osast, mis omavahel on ühendatud latthingedega. Need tuleb lahti võtta.



Need on küljeplekid. Latthing on külge keevitatud, selle jätan külge. Aga õhuavade ribid?



Algul tundus, et need peaks olema monteeritavad. Keegi on neid keevitanud.
Aga ilmselt siiski mitte:



Mootorikatte ülemised osad:



Ühel poolel tuli latthing ära, teisel mitte. Jõuga kangutama ei hakanud.
Peotäis ühendusdetaile:



Nina „iluvõre“ oli tehtud jämedast traatvõrgust, selle lõikasin maha:



Ninapleki servad puhastasin:



Esiporitiibadel on juba liigne eemaldatud:



Tagumiste poritiibadega on seis üsna nutune, väga jõuliselt neid puutuda ei tohi. Muidu pole pärast eeskujugi.





Ettevaatlikult said needki üleliigsest puhastatud.



Puhastamise usaldan uuele tegijale, minu jaoks. Mõne päeva pärast saab näha, mis neist plekkidest järgi jäi?

Sain plekid puhastusest kätte. Puhastaja on tasemel!

Ei hakka parem kommentaare edastama... saan isegi aru, et ega nendest plekkidest just palju võtta ei ole! Ah, et milleks siis puhastada? Aga selleks, et nende plekkidega mugavam toimetada oleks. Seda pole just palju...







... ninatükk läheb taastamisele, siin pole küsimust.







Parempoolsest tagatiivast pole võtta midagi. Aga eeskujuks kõlbab.





Vasakpoolse tagatiiva kohta on arvamus sama.





Ma arvan, et parempoolsest esitiivast jääks midagi alles ka, sisemised pooled ei ole lootusetud.





Vasakpoolse esitiiva kohta arvamus sama.
Nüüd on omaniku kord otsustada, kas töötada nendega edasi, või osta „uued“. Neid on, muide, juba pakutud.