Rattakoopad on paigas:



Nüüd tahaks tagumiste külgedega edasi minna. Materjal on selline:





Kõigepealt puhastus. Selleks kasutan keemiat, mis tõsi küll, on muutunud VÄGA viletsaks. See tähendab, et tuleb hakata mingit alternatiivi otsima:



Suure vaevaga sain plekid siiski värvist-pahtlist puhtaks, roostest aga mitte:



Kuna need on väga väärtuslikud plekid, see tähendab, et koopiate tegemine on keeruline, katsun need plekid maksimaalselt säilitada. Üleliigne tuleb siiski ellimineerida.





Sellise pesa harutamine on päris suur töö:

Sain need plekid üleliigsetest keevitustest puhastatud. Nüüd oleks vaja rooste maha saada. Tavaliselt olen sellistel plekkidel rooste maha saanud soolhappevannitusega. Plekid seisavad umbes ööpäeva 10% soolhappe sees leos. Siis toon nad töökotta, õigemini töökoja ukse ette ja pesen asfaldi peal survepesuriga puhtaks. Seejärel kuivatan ja harjan terasharjaga üle.

Miks ma seekord nii ei teinud? Esiteks, plekkide transport töökotta on keeruline. Kui oli kasutada üks vana haagis, viskasin loputatud plekid (millel ju ikkagi on happejääke) kärusse ja korras. Nüüd on see vana käru Kuusakoski hammaste vahelt läbi käinud. Sõiduauto pakiruumi ei taha selliseid tilkuvaid plekke küll kuidagi panna!
Teiseks, väljas on talv, miinuskraadid ja õues pesemine on ka tülikas.

Lugesin siis ühest sõsarfoorumist, et Hollandist on kohale toodud imerohi, mis kõik rooste plekkdetailidelt eemaldab! Isegi fotod ja reklaamiv videoklipp olid juures.
Olgugi, et suhtun sellistesse imerohtudesse skeptiliselt, otsustasin proovida. Ükstaskõik, milline see tulemus ka ei oleks, kogemus iseenesest maksab ka midagi!

Eelnevalt olin plekid võimalikult puhtaks teinud:



... Välimine külg oli suht korralik, ega seal roostet väga palju ei olnud. Tõtt-öelda saaksin selle isegi mehaaniliste vahenditega konditsiooni.

Selle kohta ütles imerohu tooja, et selle saab puhtaks küll!
Peale tunniajalist mängimist oli pilt selline:



Need mõned kohad, millega ma rahul polnud, aitasin vähe värskema terasharjaga järgi. See on OK

Aga sisemine pool:



Sisemine pool on ühtlaselt roostekihiga kaetud. See kiht ei ole väga paks ega ka kõva. Lasin keset plekki korraks lamellkettaga üle, jälg on näha. Rooste tuleb maha, aga roostetolmu on kogu tuba täis! Üsna ebameeldiv tolm...
Selle kohta arvas isegi imerohu tooja: Ei tea? Vist peab mitmeid kordi tegema!
Mässasin sellega täna umbes poolteist tundi. Rooste muutub pehmeks imeõhukeste kihtidena. Seda plekki on uuesti ja uuesti määritud geeliga ombes 5 ... 6 korda, käsiharjaga ja mehaanilise harjaga harjatud...
Pilt on selline:



Paremaks on ju läinud, aga kuipalju see veel aega võtab?
Määrisin ööseks pleki geeliga kokku. Panin kile peale, aga meelega nii, et osa määritud plekist jäi kile alt välja.



Hommikul paistab, mis sellest on saanud.

Hommikul, kui kile pealt ära võtsin oli pilt selline:



Oo! Pole paha! Oli esimene reaktsioon... „Sült“ polnud ära kuivanud ja paistis, et kohati vaatab vastu haljas plekk!
See mulje oli kahjuks petlik. Peale puhastamist kaltsu ja veega, mis tõesti, käib väga lihtsalt, harjasin pinna üle:



Mingi õhuke roostekiht oli ju vähemaks läinud, aga võrreldes õhtusega olin enam-vähem samas seisus!
Lähivaates:



Rooste kiht oli ikka veel üsna paks ja mittte kübetki polnud ta öö jooksul pehmemaks muutunud.
Tekkis nõutuse tunne! Kas tõesti - ......
Proovisin kõiksuguseid meetodeid, mehaaniliselt lihvisin roostet õhemaks. Ruum oli roostetolmust pruun, ninaalune samasugune.
Kõige effektiivsem tundus selline meetod, et määrid pinna „süldiga“ kokku ja siis käsiharjaga üritad seda roostet nühkida.



Aeglane, aga toimis. Sellise tehnikaga saaks pleki võibolla nädala lõpuks isegi puhtaks. Muidugi tuleb värsket „sülti“ kogu aeg juurde lisada. Tundub, et see möga reageerib roostega päris kiiresti ja edasi ta lihtsalt ei toimi, vaja uut ainet juurde määrida.
Peale tööpäeva pikkust mässamist tegin kokkuvõtte:



Sisemistel külgedel on puhast pinda juba küll, aga roostet ka jätkub:



Välimised küljed on paremad:



Siiski on siin ka tööd veel pikaks ajaks!



Kokkuvõttes: olen jälle kogemuse võrra rikkam. Kahjuks negatiivse kogemuse...
See aine, tundub minule, on selline, kuidas nüüd ennast viisakamalt väljendada, nagu lapse lalin: kurja ei tee ja kasu ka palju ei too. Maksab ka midagi.
Kui aega ja tahtmist ning püsivust on, võib katsetada. Mina aga lähen edasi oma juba ärakatsetatud meetoditega. Ka neil on puudusi, aga tulemus ja effektiivsus on kordades parem.

Niisiis, laadisin roostes plekid auto peale ja seadsin peale lõunat suuna happevanni meeste juurde. Plekid pandi, nagu juba enne kirjutasin, 10% soolhappe vanni likku.
Täna, kella kümne paiku läksin järgi. Happelögaste plekkide transport on väga ebameeldiv tegevus, aga sain hakkama. Kuna väljas on miinuskraadid, jätsin survepesu ära. Kuivatasin plekid fööniga ära, pilt oli üsna rõve.
Väljast, mis oli ju juba enam-vähem:



Ja seest:



Tegelikult on rooste happevannis muutunud üsna pehmeks ja terasharjaga selle puhastamine väga raske ei ole, ainult rooste tolm on ebameeldiv!
Umbes tund kulus puhastamiseks:





Puhtaks said ka kõige roostesemad kohad ja nurgatagused:

Tagumise küljeakna nurk on ära roostetanud. Milline see pleki kuju peab olema? Seda saab vaadata vanemate projektide piltidelt. Kuskilt servast hakkan tegema...





Esialgu täpsemaid mõõtusid ei oska arvata, jätan selliseks:



Teise poole pleki proovin teha samasuguseks:



Seestpoolt jääb selliseks:

Osa plekki tuleb uuendada:











Rattakoopa serv:

... ja teine pool:

Küljepleki alumine ots:



Sisemine pool:

Nüüd on vaja teha külgplekile esimese serva nö. "S-serv", mis keevitatakse ukseposti külge kinni. Esialgu kasutan kruvikinnitust, see võimaldab vajaduse korral seda serva eemaldada.
Küljeplekk peab jääma ukse välispinnaga samasse tasapinda ja ukse serva ning tagumise küljepleki vahe peab jääma ühelaiune. Kui suur see vahe peab olema? Seda ma küll ei tea, aga arvan, et 6mm on enam-vähem sobiv. Peale pahteldamist-värvimist jääb järgi umbes 4, võibolla 4,5mm.





See serv on üks päris hea kõverik, tööd-tegemist on selle valmistamisega palju. Ja täpsust nõuab see tükk ka, kõik vead jäävad pärast näha!