Tere.
Nüüd püüan vastata Raivo poolt esitatud küsimusele. Kõigepealt alustaksin sellest, et vanatehnikaharrastus on üsna mitmetahuline hobi. Siit võib leida kollektsionääre, võib leida neid, kelle huviks on tehnikaga tegeleda, võidusõiduharrastajaid, seltskonnainimesi, kellele meeldib käia kokkutulekutel ja näitustel jne. Sõnaga: seltskond on kirju! Ja hea on. Nii saab leida iga vanatehnikahuviline omale sobiva ja meeliköitva ala ning suhelda teiste sama „haiguse“ all kannatavate sõpradega.
Mina kuulun nende hulka, kelle huvialaks on vanade autode ja mootorrataste nö. kerede taastamine. Suures osas on see pleki ja puidutöö, aga ka mitmesugune muu metallitöö. Põhiliselt puudutab see raame, veermikku jms. Mootorid-käigukastid-tagasillareduktorid olen jätnud teistele. Kunagi sai ka värvitöödega katsetatud, seda küll rohkem olude sunnil, kuna puhta metallkere värvija leidmine on üldiselt üsna raske töö. Eriti siis, kui tahad head tulemust ka saada. Vahel tuleb värvitöödega ilmselt veel tulevikuski tegeleda.
Põhierialaks on niisiis plekk-kerede taastusremont. Miks ma ei kirjuta: restaureerimine? Olen seda varemgi selgitanud, minu arvates on restaureerimine üsna pretensioonikas termin. See peaks tähendama ikka väga täpset originaali jäljendamist! Kõik on muidugi suhteline ja sõltub kokkulepetest, aga mina usun, et päris õiget restaureerimist ei ole me siin, Eestimaal veel näinud. Seepärast kasutan meelsamini taastusremondi terminit. Mõni on mulle ette heitnud, et endal on sul ärinimigi Autorestauraator! Sinna pole midagi teha, ärinimi on võetud juba üle kümne aasta tagasi, siis ma nii kriitiline veel ei olnud. Ja teiseks, eks ma sinna restaureerimise poole ju ikkagi püüdlen.
Tihti on meile, vanatehnikataastajatele ette heidetud, et tegelikult oleme me vanatehnika rikkujad. Auto või mootorratas tuleks konserveerida ja säilitada muuseumitingimustes! Mina seda seisukohta ei poolda. Mina kuulun nende hulka, kes püüavad „äraväsinud“ sõiduriistale uue hinge „sisse puhuda“ ja tahavad selle sõiduriistaga veel pisut sõita ka. Viimane on küll teisejärguline, aga ikkagi.
Ja kuulun nende hulka, kes püüavad vanasõidukit taastada nii hästi, kui oskused ja võimalused lubavad. Kui kunagi, aastakümneid tagasi tehti kuskil auto või mootorrattatehases viletsat tööd ja mätsiti see siis kuidagi kinni ja värviti üle, et vilets töö välja ei paistaks, siis mina tahaksin, kui oskused ja võimed lubavad, teha see töö ära selliselt, nagu seda oli kunagi mõeldud teha!
Võtame või sellesama põhjapleki, mille kohta Raivo küsimuse esitas: konstruktor ju ei mõelnud seda põhjaplekki selliseks! Tema tahtis ikka ilusti teha. Töömehed vaatasid, et tuli natuke kõver jah, ah, käib ka! Kui Jossif Fissarionovitsh (Stalin) oleks seda tööd näinud, siis need töömehed oleks heal juhul 25 + 5 saanud! Halvemal juhul oleks nad seina äärde pandud...... töö on väga lohakas! Mina sellist s...a tööd taastada ei taha. Ma püüan teha nii, nagu konstruktor oli ette näinud.
Või võtame mõne muu asja, näiteks mootorrataste käsitsi tõmmatud triibud. Kas me peaksime need ka koledad ja kõverad tegema ainult sellepärast, et kunagi X aastat tagasi mõnel Vanjal oli pea haige ja käsi värises?
Jah, olen nõus, et selline teguviis ei ole autentne restaureerimine. Tihti räägitakse ka vene autode – mootorrataste värvide kohta, et need ei tohigi liiga hästi läikida ja liiga siledad olla. Aga see värv oli ka nii vilets ainult sellepärast, et need töömehed ei suutnud paremini tööd teha.
Mina olen võtnud põhimõtteks, et ma teen tööd nii hästi, kui minu oskused ja võimalused lubavad. Kui ma ise tööga rahule ei jää, siis see sunnib järgmisel korral ennast kokku võtma ja püüdma parema tulemuse poole. Kui ma oleksin rahul selle tulemusega, mis minu tööl on täna, siis jääb minu kui töömehe areng seisma ja oleks pares aeg millegi muuga tegelema hakata.
Üks "ilus pilt" ka seda juttu illustreerima:
Kaks plekki "keevitati" kuidagi kokku, taoti kirvesilmaga madalamaks ja pandi keretina peale. S...a tööd ju näha pole!
Aga vaadake, kui palju seal tina peal oli, vähemalt paar kilo!
