Aega läks, kuid lõpuks saime ka tagumise serva kokku. Terve tagaosa mõlkidest silumise ja oma esialgsesse vormi vasardamine-kuumutamine-vasardamine võttis ikka omajagu aega:












Tööjärg läks edasi varurattakoopa tegemisele, mis niisamuti nagu ülejäänud taguots, oli suhteliselt mõlkis, aga siiski mitte väga läbi roostetanud. Seega palju välja vahetama ei pidanud:








Avarii(de) tagajärjel oli ilmselt velg pressinud koopa ülaltpoolt tükkmaad sissepoole mõlki. Õnneks tuli see ka lihtsa vaevaga tagasi üles:

Järgmiseks jõudis tööjärg pagasiruumi põhjani. Selle kõige tagumine osa ja varurattakoopast tulev veetoru paigas. Toru jootsime kinni tinaga.




Vanast põhjast just palju alles ei ole, aga eeskujuks aitab küll. Tugevdussooned, tugevdustala kuju ja kõikvõimalikud augud saame selle järgi teha:

Pagasiruumi põhi enne bensiinipaagitoru-augu tegemist ja värvimist. Keskmise tugevdus-raua õigesse vormi saamine ei olnud ka kuigi lihtne. Põhja ja pagasiruumi sisu kruntisime-värvisime enne põhja allapanemist ära, sest hiljem ei pääse nurkade taha värvima.




Esiakende-augu alumistest nurkadest jooksevad kapoti alla kaks vee-äravoolu toru, mis olid pea olematuks roostetanud. Pole ka midagi imestada, sest väikese läbimõõduga torudesse koguneb igasugu sodi, mis soodustavad roostetamist. Küllap tegelikult peaks neid torusid aeg-ajalt läbi puhuma, et ummistusi vältida. Need torud tuli loomulikult asendada/teha.










Olemasolevad tagumised stange-kronsteinid olid kõvasti paindunud ja keevitatud, aga kuju saime kätte.




Algul tegime tagumise serva sisse võimalikult väikesed augud, sest me ei tea veel, kas kummist läbiviike kuskilt saada on. Küsimus suurele ringile siis, kas keegi teab, kust neid saada oleks või midagi, millest neid teha saaks? Välja näevad need sellised, nagu viimasel pildil.






Mart Naagel

Viimase pildi põhjal peaks ette võtma suhteliselt kuluka töö. Nimelt tuleks teha autentne vorm ja vulkaniseerida sellised asjad.

Pagasiruumi põhi paigal ja kinni keevitatud.






Tagasilla keskharki ja difrit kattev kaas oli nii pealt kui altpoolt saadud mõlke ja rebendeid täis, aga õnneks vähe keevitatud ja siiski suhteliselt heas korras. Kahjuks unustasin algselt kaanest pilti teha.





Mart Naagel

Ehitasin kere "grillvardasse", et saaks altpoolt korralikult värvida ja oleks ka mugavam tinapahtlit peale kanda.

Kui auto kere on täismetallkonstruktsioon, siis katuse keskosa kannab pidust raam. Igatpidi kumer ja tapitud. Kõrvaloleva masinaga saab mõlema külje tapid samade nurkade alla puurida.



Veel mõned puitdetailid. Peamiselt polstrite kinnitamiseks.

Nagu selleaegsel autoehitusel tavaks oli, värviti autokere seest ja alt sellise pleekinud musta mattvärviga. Muud tooni kattevärv tuli ainult välispindadele.

Mitmete katsetuste tulemusena õnnestus saavutada rahuldav tulemus nn. pabernööri tegemisel.
Selle "nööri" sisse kinnituvad polstri naelad. Enamus "nöörist" oli siiski taaskasutatav. Poolteise meetri jagu oli vaja uuega asendada