Tere.
Sellesuvine aktiivne vanatehnikahooaeg hakkab nüüd, mil sügisene Tagadi laat peetud, tasapisi siseruumidesse kanduma. Järgmiseks hooajaks vaja „raudsed ratsud“ jälle korda teha ja läikima lüüa!
Ongi paras hetk vaadata tagasi, möödunud suve sündmustele. Sorteerida fotosid ja asjakohaseid siin näidata. Tänud Raivole ja Marele pilditegemise eest!
Kindral Laidoneri memoriaal on juba viiendat suve olnud Virtuaalse Vanatehnikaklubi üheks suuremaks ettevõtmiseks.
Reede, 28. juuni.
On päikeseline ja soe hommik. Seekordne start on valitud Virtsu. Ja mitte ainult sellepärast, et sealt algab laevatee Kuivastusse ja Saaremaale. Virtsus on Valeri Kirsi tagasihoidlik vanatehnikaekspositsioon. Mis oleks veel sümboolsem, kui alustada teekonda Eesti organiseeritud vanatehnikaliikumise ühe pioneeri koduõuelt? Rääkisin mõttest varakevadel Valerile. Tema oli asjaga kohe päri, enamgi veel, lubas sümboolsed teelesaatmise sõnad lausuda ja ütles: „Tere tulemast!“ Mingil hetkel oli isegi Koguvale kaasa tulemas...
Nii kahjuks ei läinud. Põhjusest võiks terve jutu kirjutada, aga ei hakka seda siin tegema. Kes tausta tunnevad, saavad rääkimatagi aru, miks nii läks... Viimased sõnad, mis Valeri mulle kirjutas, olid: „...tehke nagu ise heaks arvate... VK.”
Ja tegimegi. Kokkusaamine oli kella üheksaks Virtsu Talumuuseumisse kokku lepitud ja nii ka sündis, ilma VK-ta.
Olime Marega kella seitsmest sõitma hakanud. Just Pirita jõest üle sõites heliseb taskus telefon: üks mees kurdab, et ei saa autot käima! Tule läbi ja aita tõmmata…. Enne, kui kohale jõudsime, oli asi siiski positiivselt lahenenud.
Sellised väikesed tagasilöögid on vanatehnikasõitude lahutamatu osa! Sellega tuleb arvestada ja mind sellised seigad rivist välja ei löö. Aga Mare! Tema võtab selliseid kõnesid nagu mingit suurt tragöödiat….. Aga ehk aja jooksul harjub temagi.
Maanteel sai nii mõnestki teelisest mööda sõidetud, ikka signaali ja tervitustega!
Virtsu saabusid peaaegu kõik vajaliku ajavaruga. Jõudsime numbrimärgid, lipud ja muu atribuutika autodele külge kruttida. Jäi aega pilti teha, VK autosid vaadata:
… ja juttu veeretada:
Tõnu, kes ise Saaremaa mees, oli meie teejuhiks ja instruktsioonid, kuidas laevale pääseb ja mida teha siis, kui laevalt maha jääd, anti kaasa.
Lätlased oli ainukesed, kes saabusid nö. viimasel minutil, kui hakkasime juba laevaleminekut sättima. Aga jõudsid nemadki.
Jätsime VK-le mõeldud meened-suveniirid ja piletiraha tädikeste kätte ja hakkasime liikuma.
Nii veeresime rivis sadama poole:
Varsti oli ka laev näha, mahatulek ja pealeminek käis imelihtsalt ja kiiresti.
Mare palvel olin teinud kaupa Toomasega: kas ta oleks nõus sel aastal nö. “viimane auto” olema? Peab ju keegi jälgima, kas kõik järgi jõuavad; laevale pääsevad; mõnel võib juhtuda tehniline rike; kütus võib lõppeda või mida iganes. Siis tuleb teejuhile teade saata ja koos katsuda parim lahendus leida.
Tavaliselt olen mina see “viimane” olnud, aga et kas just igal aastal peab nii olema?
Toomas oli lahkesti nõus.
Nii, oleme juba laevas, kui Toomas helistab: Toivo Tshjaika ei lähe käima! Mida teeme? Me jääme niimoodi laevast maha!
Raske on telefoni teel midagi tarka soovitada, kui ei tea tausta. Kas on aku tühi, või mootor pöörleb, aga ei käivitu? Aega ju ka ainult loetud minutid… Toomasel oli puksiirköis, soovitasin kiirelt auto laeva tõmmata! Jooksin ise vaatama, kus nad toimetavad, aga õnneks oli olukord lahenenud, auto käivitus viimasel hetkel ja juba nad sõitsidki laeva.
Nagu selgus, oli aku tühi! Tshjaikal on alalisvoolu generator. Tuledega sõidul jääb laadimine nõrgaks ja nii oligi…. Soovitasin kolonnis ilma tuledeta sõita ja ilmselt probleem selleks korraks lahenes.
Kuivastus võtsime jälle tee ääres kolonni ja Tõnu juhtimisel läks sõit läbi Liiva Koguvale.
Koguva küla parkla sai otsast otsani meie autosid täis:
Esimene asi, mis Koguvas kokku oli lepitud, oli grupipildi tegemine. Pille oli selleks juba sobiva koha välja valinud.
Koguva küla pole suur: siit viib tee külavahele, siit sadamasse… meie punt valgus küla peale laiali.
Kes laidis hea koha külma õlut rüübata:
Andrus leidis endanimelise talu:
Kes imetles huvitavaid kiviaedu ja hooldatud koduõuesid:
Väikese pundiga otsustasime sadama poole lonkida…. Teel tuli vastu Juhan Smuul:
Vt.:
http://et.wikipedia.org/wiki/Juhan_Smuul
Vaatamata kasinale kooliteele ja agarale toimetamisele punavõimu käsilasena, oli Juhan Smuul kahtlemata andekas kirjamees. Saime meiegi Koguval kõhutäie naerda, kui kuulasime folkloori sellest, kuidas Juhan koos kohalike kaluritega viina viskas ja siis pärast kogu selle jutu ilusti kirjanduslikku vormi “valas”.
Mereäärde jõudes avanes selline pilt:
… idüll! Vastaskallas on ilmselt Saaremaa!
Sadamas käis UISU ehitus:
Uisk on omamoodi huvitav ajalooline laev. Nimetus oli algselt huisk, mis pidi tähendama madu või ussi. Selliseid purjelaevu kasutati kuni möödunud sajandi alguseni inimeste ja kaupade veoks üle Suure ja Väikese Väina.
Laevakere on üsna paksudest plankudest tehtud. Pikkust oma 15 meetrit, laiust viie ringis. Rannikumere vajadusi arvestades on süvis väike, ehk meetri ringis. Erilist ilu sellisel laeval minu meelest ei ole, aga küllap on kõik ikka praktilisi kaalutlusi silmas pidades tehtud. See oli ikka rohkem töö, mitte lõbusõidulaev! Soomes nimetatakse selliseid kirikupaatideks.
Meie mehi huvitas muidugi kõigepealt: kas motor ka peal on?
… Oli! Ja mitte mõni kohalik vana Volga mootor, vaid “tutikas” BMW!
Kolm nädalat peale meie külaskäiku lasti seesama uisk Kuivastus vette. Nimeks sai Moonland:
http://www.postimees.ee/1306396/galerii ... e-muhumaal
Sadamast viis tee Vanatoale, sinna läksime lõunale:
....
Meeldis selle aasta pōhimōte, "omasid maha ei jäta", kuigi enamus meist saaksid ka ise hakkama, on seltsis ikka lōbusam! Korraldajatele tänud ja edu järgmise aasta ürituse korraldamisel. 
