Peale Triangle Motorist lahkumist olid väikesed seiklused. Kõigepealt hakkas asi peale sellest, et ärasõidukellaaeg oli juba ammu üle tiksunud. Meil aga aja peale minek! Esiteks oli lõunasöök kokku lepitud ja siis vaja ju õigeks ajaks Helsingisse sadamasse ka jõuda. Saigi siis parklas mõned korrad autode pasunaid pruugitud. Mõned inimesed ikka hakkasid kiiremini liigutama, osad olid aga ikka veel siseruumides...
Herlevi Matti, kes meil teejuhiks oli, küsib minult, et mida teeme? Mina vastasin, et ootame veel kaks minutit, anname signaali ja läheme! Küll nad järgi tulevad, kui näevad, et autod liiguvad. Nii tegimegi. Tee oli suhteliselt lihtne, kaks pööramist ja olime vanal Turuteel. Varsti heliseb taskutelefon: kus olete? No oleme Turu teel, ots Helsingi poole.... lubasin, et enne kui kuskile ära pöörame, ootame kõiki järgi. Aga liiklus oli pühapäeva pealelõunal juba tihe, tee kitsas ja möödasõitmisega asi keeruline. Varsti heliseb telefon uuesti: mis selle koha aadress on, kuhu läheme? No mul oli see aadress olemas küll, kõik said selle koos kaartidega, aga minul oli see auto pakiruumis, sõidu ajal kätte ei saa.
Saime siiski kõik õnnelikult suurelt teelt ärakeeramise kohas kokku ja sõidame rahulikult edasi. Tee ilus, päike paistab! Korraga – peatus! Matti tuleb juhtautost välja ja kratsib kukalt; oleme vist eksinud...
Olukorrra päästis Peeter, lõi navigaatorisse lõunasöögi koha aadressi sisse ja trass oligi ekraanil. Ainult vales suunas sõitsime! Pöörasime siis masinad ringi ja hakkasime liikuma, seekord Peetri juhtimisel. Tee oli hea, meie mõistes kruusatee, ainult et graniidist: sile, ei tolma, aga kitsas. Kohati ainult rattajäljed. Ja mida edasi, seda kitsamaks tee läks. Ikka mäkke üles ja siis jälle alla. Ilus kuusemets ümberringi. Siis tuli küll mõte pähe, et kui nüüd valesti läheb, siis peab hakkama tagurpidi tagasi sõitma! Aga ei, navigaatar viis ilusti kohale. Asi oli selles, et olime liiga palju valesti läinud ja nüüd navigaator juhatas kõige otsemat teed.
Jõudsime ühe, meie mõistes turismitalu juurde. Majad olid küll üsna tagasihoidliku välimusega, aga ega me siia ööbima ei tulnud, lõunat sööma ikka!
Juhatati siis meid, et jätke autod siia ja minge mööda seda rada mäkke. Tasakesi oli hakanud vihma tibutama, meie rühime mäest üles. Viis minutit, vist kümme.... oleks ju võinud autoga sõita? Aga nüüd tagasi minna ka nagu imelik, küllap varsti oleme kohal? Aga andis ikka minna, oma veerand tundi küll! Igal juhul olime kõik parasjagu vihmast märjad ja hingeldavad, kui esimesed palkehitised paistma hakkasid.
No nüüd ei tohiks enam palju olla? Ei olnud ka, varsti jõudsime ühe sellise maja juurde:
See oli ka päris suure kaljumäe tipus. Kuna mets oli ümberringi, siis vaade oli nagu metsa-all ikka, aga oma kilomeeter-poolteist olime mäkke rühkinud küll!
Maja juures oli valvur:
Ei tea, kas soomlased on „vene karu“ usaldanud oma valdusi valvama? Aga siin ta seisis ja valvas, püss ka käes!
Aga terrassilt oli näha, et meid on oodatud:
Majas sees oli uhke suur söögisaal koos köögiga. Meid oligi siia juhatatud just köögi kuulsuse pärast, majaemand pidi oskama head süüa teha!
Ruumi oli uhkesti, meie seltskonnaga oli liitunud veel mitmeid soomlasi, kes ka koos meiega Helsingi poole sõitsid.
Road olid pandud välja, klaaskatusega terrassile. Igaüks võis valida omale meelepärase prae või suupisted ja süüa, palju jaksas. Desserdiks olid suured tordid või koogid ja muidugi kohv.
See oli vist parim söögikoht kogu reisi ajal! Sellist arvamust oli kuulda mitmest suust. Ega teisigi kohti laita saa, aga siin olid söögid tõesti maitsvad! Ja palju! Meist jäid vähemalt pooled road ja tordid puutumata, no kui palju üks inimene ikka süüa võib! Iseasi, kui oleks saanud siia hommikuni jääda...., aga kodutee ootas!
Kui mäest alla laskusime, oli vihmasadu juba tugev. Kuid vähemalt oli hea-lihtne minna, allaminek pole ülesronimine.
Autode juurde jõudes olid riided üsna niisked.
Nüüd suund Helsingi peale ja „tuld“!
Kui suurele teele keerasime, oli vihmasadu juba päris korralik. Ümberringi kõik hall ja lootus ilma paranemisele võis mõlkuda ainult parandamatu optimisti peas. Sõidame siis selles vihmas umbes seitsmekümnega. Soojas autos hakkab igav, uni kipub peale tugevat söömist peale... Vahepeal ergutab ainult teadmine, et kuskil kolonni eesotsas sõidavad Üllar ja Elina kerge katusega ja ilma külgakendeta MG-ga. Sass oli enda autole ka katuse peale tõmmanud, aga küljed olid lahti temalgi.
Mingil hetkel märkan peeglist, et tagant läheneb suurel kiirusel üks punane sportauto! Olime juba Helsingi-Turu kiirteel ja teiselt sõidurajalt tulistab mööda Sass, ainult hall udupilv jääb teda meenutama. Ilmselt pidas ta mõistlikumaks mõnes bensiinijaama poes aega parajaks teha ja siis suurema kiirusega sõita. Lahtiste külgedega rodsteril tuleb nii sõites vähem vihma sisse.
Kiirteel on tõusud raskesti märgatavad, eriti, kui sõidad võimsama autoga. Kui masin on nõrgukene, on need tõusud kohe tunda, auto kiirus väheneb silmnähtavalt. Ühel sellisel tõusul oligi näha, et kiirus kahaneb kuuekümneni, viiekümneni.... kui „mäenukist“ üle saime, kasvas kiirus jälle normaalseks. Näha oli, et üks Pobedadest on raskustes.
Ühte hooldusjaama oli plaanitud väike puhkus, tankimine ja seljasirutamine.
Jüri oligi oma autol mootorikatte üles tõstnud ja toimetas midagi mootori juures. Mootor töötas ebaühtlaselt, vahelejätmistega. Vist oli katkesti-jaoturi või kõrgepingejuhtmete peale vihmavett tuisanud ja kuskilt lõi vool üle. Jüri kuivatas kõik korralikult ära ja mässis katkesti kilekoti sisse.
Näis, kas nüüd töötab?
Meie rahvas oli vahepeal poodi sisenenud ja Riitta Kastemaa, kes Pekkaga minu taga oli sõitnud, tuleb minu juurde ja küsib, et kas uni tuleb sõidu ajal peale? Ilmselt oli seda minu sõidutrajektoorist siiski märgata olnud. Riitta soovitusel võtsin pudeli Coca-Colat ja Riitta pakkus ennast sõidukaaslaseks ka veel! No mis sai minul selle vastu olla? Edasi sõites oligi aega töödest-tegemistest ja tegemata jäänud asjadest jutustada. Sõit laabus palju mõnusamalt.
Aga Jüri probleemid mootoriga jätkusid. Korra tegime veel peatuse, Jüri kuivatas veelkorra kõik ära, mässis kilekotti paremini ümber, aga see ei aidanud palju. Varsti langes sõidukiirus jälle pea neljakümneni ja jäime teeveerde pidama. Ülejäänud kolonn oli juba eest läinud. Koos Jüriga olime Raivo, Pekka, Riitta ja mina. Sai arutatud, mida teha? Sellise kiirusega liikudes võime kõik laevast maha jääda...
Otsustasime nii, et Jüri ja Pekka koos Riittaga jäävad maha ja tulevad seellise kiirusega, nagu võimalik. Kui õigeks ajaks laevale ei jõua, on õhtul veel üks hilisem laev tulemas. Ja kui sellele ka ei jõua, või jääb mootor üldse seisma, veavad nad masina Pekka juurde koju, Helsingisse. Meie Raivoga aga katsume väljuvale laevale jõuda. Raivo pani ees minema. Jäin veel hetkeks Riitta ja Pekkaga rääkima ja Raivo Edsel oligi juba silmist kadunud. Andsin gaasi ja sain natuke ka oma auto võimeid proovida, tahtsin Raivole järgi saada. Sadaviiskümmend tuli väga kergelt, edasi ei julgenud siiski proovida. Mine tea, märg tee ja harjumatu masin, kas tulen juhtimisega toime? Aga Raivot ma kätte ei saanudki!
Kui juba sadama juurde keerasin, oli peeglist näha, et Raivo Edsel tuleb tagant, millal ma tast möödunud olin?
Sadamas oli kogu ülejäänud seltskond koos. Tänasime vihmasajus seisvaid Mattit ja Hilkkat ning liikusime järjekorraga edasi. Andres ja Tõnu olid juba aegsasti kohal ja enne laeva väljumist jõudis kohale ka Jüri! Nii saime kõik koos õnnelikult laevale. On selge, et vanatehnikaharrastuse juurde kuuluvad ka kõiksugused äpardused tehnikaga, see on loomulik. Aga siiski oli hea tunne, et seekord ei pidanud keegi üksinda maha jääma!
Laevas oli plaanitud veel õhtusöök. Nagu Tallink-ile kohane, oli seegi kord väikesi arusaamatusi, aga õnneks lahenes olukord varsti ja asusime õhtusöögile laeva eesotsas:
Istusime kuuestes laudades, sõime, jõime ja arutasime möödunud sõidu sündmusi ja tegime plaane tulevikuks. Vihmase ilma tõttu oli vaade üsna udune, aga see ei rikkunud tuju.
Nii möödus sõit päris kiiresti ja varsti hakkaski paistma tuttav Tallinna siluett:
Mina olin kella kümneks juba kodus, Pärnu, Tartu ja Riia poole minejatel oli osa koduteed veel ees...
Kindral Laidoneri memoriaal 2011 oli selleks korrraks juba ajalugu.
Kohtumiseni järgmisel suvel!
