1. Alustuseks

[Autorestauraator]

Selline peaks olema masin, millest tuleb jutt:

[Autorestauraator]

... kui ta korda teha!
Tegelik pilt on palju proosalisem:





Olen varem kahe sellise Wandereri kere taastamisel kaasosaline olnud. Üks oli pärit Soomest, teine Lätist. Kahjuks pole kumbki nendest Wandereridest valmis saanud. Mõlemad seisavad ja ootavad paremaid aegu.
Seekordne projekt on jälle Lätist. Vaatamata tõsistele majandusraskustele leidub seal siiski mehi, kes sellise, küllaltki suure ja keeruka asja on julgenud ette võtta. Esimene tutvus masinaga toimus pildimaterjali põhjal. Olen ikka olnud seda meelt, et ega selle tooriku seisukorral väga olulist tähtsust ei ole. Kas plekki tuleb vahetada natuke vähem või rohkem, mis vahet sellel on? Nii loobusin kohapealsest uurimisest ja lasin vraki kohale sõidutada.
Minu kogemus lubab öelda, et kui auto oli kasutusel NLiidu aladel, on see niikuinii päris lõpuni läbi sõidetud. Esimesena läksid vahetusse mootorid, siis sillad-käigukastid ja keret hoiti käigus niikaua, kuni see kuskilt kokku vajus. Need olid ju tarbeautod, kuna paremat polnud kuskilt võtta. Võrreldes kahe eelmisega, on see siiski tükk maad „pehmem“. Isegi väga tugevaks ehitatud raam on kohati läbi roostetanud. Aga eeskuju on olemas ja kui omanikul tahtmist jätkub, saab nende asjadega hakkama.
Tegemist on 1938. aasta kaheukselise kabriolettkerega, mis peaks olema Gläseri töö. Nagu esimeselt fotolt näha, on tegemist päris ilusa autoga. Ja kui see originaalisarnaselt on taastatud, on autol isegi mingi arvestatav väärtus olemas!
Esialgu on „ilust“ asi kaugel...



Kere on tugevalt ära vajunud, uksed kinni ei käi.



Lugematuid plekilappimisi on tehtud...



Kunagine kabriolett on olnud kinniseks ümber ehitatud. Nüüdesks on üleliigne maha lõigatud, aga „sõjahaavad“ on rängad.



Esiakna raam on omalooming.



Tundub, et ka väike tulekahju on üle elatud.
Ega muud, kui tuleb kõik see kaunis kooslus tükkideks lammutada, nii väikesteks, kui võimalik. Ja siis osad puhtaks ja remontima!