Olen ka seda Kingissepa TA-11 lugu kusagilt kuulnud, vettpidavaid fakte paraku veel mitte. Aga võtan saadud sotsialistlikku ülesannet täie tõsidusega ja "kaevan" fotoalbumites edaspidi hoolsamalt ja sügavamalt.
Killukesi Saaremaa autoajaloost
Tänud tunnustavate ja julgustavate sõnade eest! Eks ma "tilgutan" siis seda infot siia foorumisse tasapisi edasi.
Olen ka seda Kingissepa TA-11 lugu kusagilt kuulnud, vettpidavaid fakte paraku veel mitte. Aga võtan saadud sotsialistlikku ülesannet täie tõsidusega ja "kaevan" fotoalbumites edaspidi hoolsamalt ja sügavamalt.
Olen ka seda Kingissepa TA-11 lugu kusagilt kuulnud, vettpidavaid fakte paraku veel mitte. Aga võtan saadud sotsialistlikku ülesannet täie tõsidusega ja "kaevan" fotoalbumites edaspidi hoolsamalt ja sügavamalt.
Nonii, järjekordsed kolm tilka kosutavat palsamit vanatehnikahuviliste hingele!
Kõigepealt sain Ukrainast veidi lisainfot selle ZiS-5 baasil ehitatud autokraana kohta.
Tegemist on Odessa tehases valmistatud autokraanaga AS-31 (slaavi kirjapilt siis AC-31), mille tõstejõud on 3 tonni. Tegemist peaks olema selle mudeli ühe varajase esindajaga ja üldse valmistati selliseid autokraanasid ainult 1097 tükki. Arvestades Nõukogude Liidu suurust, ei saanud taolisi kraanasid Eestimaa pinnal kuigi palju ringi sõita.
Aga kes seda ZiS kraana pilti tähelepanelikumalt uuris, pidi tagaplaanil märkama ka üht teist veidi ebatavalist autot. See on Kingissepa elektrijaamale kuulunud GMC:
Kaasfoorumlase Manicu tehtud uurimustöö tulemusena selgus, et tegemist on General Motorsi mudeliga C60X, mis valmistati nähtavasti Kanadas ja mis kandis algselt oma turjal remonditöökoda. Pildil olev veokast ehitati sellele autole peale juba Saaremaal. Kuna selle auto kohta on juttu ja oletusi rohkesti, postitan praegu veel ühe pildi ja osa jätan järgmiseks korraks...
Tagaplaanil peaks (esikaitseraua kuju järgi otsustades) olema ZiS, mitte ZiL.
Kõigepealt sain Ukrainast veidi lisainfot selle ZiS-5 baasil ehitatud autokraana kohta.
Tegemist on Odessa tehases valmistatud autokraanaga AS-31 (slaavi kirjapilt siis AC-31), mille tõstejõud on 3 tonni. Tegemist peaks olema selle mudeli ühe varajase esindajaga ja üldse valmistati selliseid autokraanasid ainult 1097 tükki. Arvestades Nõukogude Liidu suurust, ei saanud taolisi kraanasid Eestimaa pinnal kuigi palju ringi sõita.
Aga kes seda ZiS kraana pilti tähelepanelikumalt uuris, pidi tagaplaanil märkama ka üht teist veidi ebatavalist autot. See on Kingissepa elektrijaamale kuulunud GMC:
Kaasfoorumlase Manicu tehtud uurimustöö tulemusena selgus, et tegemist on General Motorsi mudeliga C60X, mis valmistati nähtavasti Kanadas ja mis kandis algselt oma turjal remonditöökoda. Pildil olev veokast ehitati sellele autole peale juba Saaremaal. Kuna selle auto kohta on juttu ja oletusi rohkesti, postitan praegu veel ühe pildi ja osa jätan järgmiseks korraks...
Tagaplaanil peaks (esikaitseraua kuju järgi otsustades) olema ZiS, mitte ZiL.
Vabandan ligemale kuuajalise pausi pärast, olen endiselt elus (ja enam-vähem täie mõistuse juures! 
), kuid vahepeal olid väga kiired ajad ning lihtsalt ei leidnud mahti kirjatööga tegelemiseks. Vahepealne aeg pole tühja raisatud, minu kollektsioon täienes mitmete ajalooliste fotode ja paari vana autoraamatuga ning broneeritud on suur ports kahekümnendate-kolmekümnendate aastate autoajakirju.
Aga aitab lobast, asume asja juurde!
Kingissepa elektrijaama kolmeteljelise GMC minevikku uurides leidsin päris palju inimesi, kes selle masinaga on ise kokku puutunud. Koguni liiga palju, sest nende jutud kippusid lõpuks üksteisele isegi vastu rääkima.
Nii mäletasid paljud, et kõnealune auto toodi Saaremaale Leningradist, kuid üks mees väitis, et käis sellel ise Tallinnas järel. Mitmete tunnistuste järgi toodi auto kohale puksiiris, sest selle jahutussüsteem ja mootriplokk olid lõhki külmunud. Teiste ütluste järgi oli auto aga täielikult sõidukorras ja selle originaalmootor vahetati nõukogude toodangu vastu alles aastaid hiljem.
Kõik mehed kiitsid aga auto väga head läbivust ning suurt kandevõimet. Kuigi kirjade järgi 7-tonnine, veeti sellega pidevalt 10-15-tonniseid koormaid või rasket haagist, mille tarbeks pandi veokasti ballast. Kui mootoril jaksu väheks kippus jääma, aitas vahekasti aeglustav käik. Heina veol laaditi autole vahel nii suur koorem, et kabiini ja sealt välja sai pugeda ainult esiakna kaudu. Heinakoorma etteotsa torgati viltu hang, et kõrge koorem telefonitraatidesse ei takerduks. Talvel olid kõrvalisemad teed sageli vaid ühe auto laiuselt lumest lahti aetud. Kahe auto kohtumisel sõitis siis kergem masin teelt välja lumme ja lasi raskema endast mõõda, seejärel sikutati hanges istuja ühiselt jälle välja ja jätkati oma teed.
Kuigi GMC-l oli auto laiune kabiin (tolle aja autodel olid kabiinid reeglina päris kitsukesed), võttis lõviosa sellest enda alla suur mootorikate. Juht istus paremal, vasaku tooli ees oli suur tööriistakast, mille peale mahtus istuma veel kolmaski mees. Tõsi küll, seljaga sõidusuunas. Ja kui vaja, mahtus keegi ka laia mootorikatte peale külitama.
GMC paremal asunud rool tekitas aeg-ajalt ka veidraid olukordi, nii näiteks mäletab üks juhtidest, et jäi kord autoga tee ääres seisma, et hetkeks silm looja lasta. Teda äratas uksele koputanud miilits, kes tahtis teada, kus selle auto juht on. „Mina olengi juht,“ vastas mees, kes istus auto parempoolsel istmel. „Aga kus rool on?“ tahtis miilits nüüd teada. „Siin, minu süles,“ vastas autojuht seepeale.
Lisaks roolile oli veidi ebatavaline ka GMC pedaalide asend, nimelt oli gaasipedaal keskel – siduri- ja piduripedaali vahel. Mäletatavasti kasutati sellist paigutust ka esimestel TA bussidel. Mõne teise auto rooli minnes võis selline juhtimisseadmete paigutuse erinevus väga valusasti kätte maksta.
GMC teenistuskäik viis edasi Vormsile, kus autot kasutati elektrijaama ehitusel. Hiljem oli kohalik kolhoos sellega vilja vedanud kuni auto kuuekümnendatel aastatel utiili läks. Sarnase kolmeteljelise auto jäänuseid on aga suhteliselt hiljuti nähtud ka Ruhnus.
Ühe auto kohta on seda kõike natuke liiga palju, eksole...
Praegu kipungi arvama, et Saaremaal oli pigem kaks sellist autot, ühed mehed meenutavad siis üht autot, mis kuulus elektrijaamale ja teised teist masinat, mis algselt oli Randveres asunud Tuleviku kolhoosi kasutuses. Üks mees suutis meenutada isegi selle Randvere auto reg. numbri - PT39-77. Nagu fotodelt näha, oli elektrijaama auto number PY63-06.
Ja paar pilti kah veel elektrijaama masinast:
), kuid vahepeal olid väga kiired ajad ning lihtsalt ei leidnud mahti kirjatööga tegelemiseks. Vahepealne aeg pole tühja raisatud, minu kollektsioon täienes mitmete ajalooliste fotode ja paari vana autoraamatuga ning broneeritud on suur ports kahekümnendate-kolmekümnendate aastate autoajakirju. Aga aitab lobast, asume asja juurde!
Kingissepa elektrijaama kolmeteljelise GMC minevikku uurides leidsin päris palju inimesi, kes selle masinaga on ise kokku puutunud. Koguni liiga palju, sest nende jutud kippusid lõpuks üksteisele isegi vastu rääkima.
Nii mäletasid paljud, et kõnealune auto toodi Saaremaale Leningradist, kuid üks mees väitis, et käis sellel ise Tallinnas järel. Mitmete tunnistuste järgi toodi auto kohale puksiiris, sest selle jahutussüsteem ja mootriplokk olid lõhki külmunud. Teiste ütluste järgi oli auto aga täielikult sõidukorras ja selle originaalmootor vahetati nõukogude toodangu vastu alles aastaid hiljem.
Kõik mehed kiitsid aga auto väga head läbivust ning suurt kandevõimet. Kuigi kirjade järgi 7-tonnine, veeti sellega pidevalt 10-15-tonniseid koormaid või rasket haagist, mille tarbeks pandi veokasti ballast. Kui mootoril jaksu väheks kippus jääma, aitas vahekasti aeglustav käik. Heina veol laaditi autole vahel nii suur koorem, et kabiini ja sealt välja sai pugeda ainult esiakna kaudu. Heinakoorma etteotsa torgati viltu hang, et kõrge koorem telefonitraatidesse ei takerduks. Talvel olid kõrvalisemad teed sageli vaid ühe auto laiuselt lumest lahti aetud. Kahe auto kohtumisel sõitis siis kergem masin teelt välja lumme ja lasi raskema endast mõõda, seejärel sikutati hanges istuja ühiselt jälle välja ja jätkati oma teed.
Kuigi GMC-l oli auto laiune kabiin (tolle aja autodel olid kabiinid reeglina päris kitsukesed), võttis lõviosa sellest enda alla suur mootorikate. Juht istus paremal, vasaku tooli ees oli suur tööriistakast, mille peale mahtus istuma veel kolmaski mees. Tõsi küll, seljaga sõidusuunas. Ja kui vaja, mahtus keegi ka laia mootorikatte peale külitama.
GMC paremal asunud rool tekitas aeg-ajalt ka veidraid olukordi, nii näiteks mäletab üks juhtidest, et jäi kord autoga tee ääres seisma, et hetkeks silm looja lasta. Teda äratas uksele koputanud miilits, kes tahtis teada, kus selle auto juht on. „Mina olengi juht,“ vastas mees, kes istus auto parempoolsel istmel. „Aga kus rool on?“ tahtis miilits nüüd teada. „Siin, minu süles,“ vastas autojuht seepeale.
Lisaks roolile oli veidi ebatavaline ka GMC pedaalide asend, nimelt oli gaasipedaal keskel – siduri- ja piduripedaali vahel. Mäletatavasti kasutati sellist paigutust ka esimestel TA bussidel. Mõne teise auto rooli minnes võis selline juhtimisseadmete paigutuse erinevus väga valusasti kätte maksta.
GMC teenistuskäik viis edasi Vormsile, kus autot kasutati elektrijaama ehitusel. Hiljem oli kohalik kolhoos sellega vilja vedanud kuni auto kuuekümnendatel aastatel utiili läks. Sarnase kolmeteljelise auto jäänuseid on aga suhteliselt hiljuti nähtud ka Ruhnus.
Ühe auto kohta on seda kõike natuke liiga palju, eksole...
Praegu kipungi arvama, et Saaremaal oli pigem kaks sellist autot, ühed mehed meenutavad siis üht autot, mis kuulus elektrijaamale ja teised teist masinat, mis algselt oli Randveres asunud Tuleviku kolhoosi kasutuses. Üks mees suutis meenutada isegi selle Randvere auto reg. numbri - PT39-77. Nagu fotodelt näha, oli elektrijaama auto number PY63-06.
Ja paar pilti kah veel elektrijaama masinast:
elektrijaama GMC
See auto on siiamaani ilusti alles. Täpset asukohta hetkel ei tea. Kaheksakümnendate lõpus oli see auto veel Vormsi elektrijaama taga võsas. Kast ja kabiin olid maha võetud ja vedelesid enamvähem komplektse käiguosa kõrval. Kui ma õieti mäletan, siis mootorit ei olnud. Väidetavalt oli viimasena seda autot pöördemomendiga varustanud Studebakeri mootor.
Leevi
Leevi
-
Autorestauraator
- VVK liige
- Postitusi: 3031
- Liitunud: 01 Märts L, 2008 00:00
- Asukoht: Tallinn, Merivälja
- Kontakt:
Paar päeva tagasi helistas keegi vanem mees, ilmselt kuskilt Võrumaalt. Küsis minult andmeid mitme vana sõiduki osade kohta.kr8nik kirjutas: ...
Kingissepa elektrijaama kolmeteljelise GMC minevikku uurides leidsin päris palju inimesi, kes selle masinaga on ise kokku puutunud. Koguni liiga palju, sest nende jutud kippusid lõpuks üksteisele isegi vastu rääkima.
Nii mäletasid paljud, et kõnealune auto toodi Saaremaale Leningradist, kuid üks mees väitis, et käis sellel ise Tallinnas järel. Mitmete tunnistuste järgi toodi auto kohale puksiiris, sest selle jahutussüsteem ja mootriplokk olid lõhki külmunud. Teiste ütluste järgi oli auto aga täielikult sõidukorras ja selle originaalmootor vahetati nõukogude toodangu vastu alles aastaid hiljem.
....
Muu hulgas huvitas teda kolmesillalise GMC kabiin, ....
Arvan, et just selle postituse kaudu teda keegi minuni juhatas. Tundus vanem mees ja interneti ligi ta ei pääse.
Sain jutust nii aru, et suur osa sellest masinast on tal olemas.
Juhatasin ta Leevi juurde edasi. Võibolla "hargneb" sealt midagi...
Võrumaa taat helistas mulle. Selgus, et sealmail on üks teine GMC. Seost Saaremaa autoga taadi jutust välja ei tulnud. Taat väidab, et tema autol olevat olnud diiselmootor. Minu andmetel Saaremaa omal oli originaalina bensiinimootr.
Kena oleks teda, mis sellest Saaremaa autost on saanud? Võibolla on omanik juhuslikult foorumi liige või lugeja.
leevi
Kena oleks teda, mis sellest Saaremaa autost on saanud? Võibolla on omanik juhuslikult foorumi liige või lugeja.
leevi
Minule teadaolevalt lõpetasid Saaremaa GMC-d väikesaartel - üks Ruhnus ja teine Vormsil. Aga alati on võimalus, et ma ei ole suutnud kogu infot teada saada.
Selle teema jätkamisel on mul tekkinud väike tõrge. Ei-ei pildid pole otsa saanud, neid on veel kuhjaga. Aga pereelu ümberkorralduste tõttu on mu liikumised hetkel üsnagi piiratud. Ja nii on piltide kohta info hankimine muutunud üsna keeruliseks. Vanade taatidega saab küll telefoni teel juttu ajada, aga ma ei saa telefoni teel neile oma pilte näidata, et uut infot hankida. Ja telefoni teel ei saa ka nende taatide fotoalbumitesse piiluda, et oma kollektsiooni täiendada. Nii istungi nagu papagoi puuris...
Loodan lähiajal siiski üht-teist uut üles riputada, nii napp kui see info siis nende piltide kohta ka on.
Selle teema jätkamisel on mul tekkinud väike tõrge. Ei-ei pildid pole otsa saanud, neid on veel kuhjaga. Aga pereelu ümberkorralduste tõttu on mu liikumised hetkel üsnagi piiratud. Ja nii on piltide kohta info hankimine muutunud üsna keeruliseks. Vanade taatidega saab küll telefoni teel juttu ajada, aga ma ei saa telefoni teel neile oma pilte näidata, et uut infot hankida. Ja telefoni teel ei saa ka nende taatide fotoalbumitesse piiluda, et oma kollektsiooni täiendada. Nii istungi nagu papagoi puuris...
Loodan lähiajal siiski üht-teist uut üles riputada, nii napp kui see info siis nende piltide kohta ka on.
Nonii, viimasest postitusest on neli kuud möödas. Ise ka ei uskunud, et paus nii pikk tuleb...
Olen vahepeal üht-teist uurinud ja tahaks nüüd kaasfoorumlastega jälle mõtteid jagada.
Teadaolevalt tehti aastal 1906 Saaremaal katse sisse seada autobussiühendus Kuressaare ja Kuivastu vahel. Põhiline info tollaste sündmuste kohta on kokku võetud Valdeko Vende raamatus "Esimesest autost viimase voorimeheni" (Perioodika 1989), kus mainitakse (lk 71-72), et linna toodi kaks masinat - üks suur auto ja 24-istmeline buss. Esimesel pikemal proovisõidul jõuti ainult Saare mõisani, siis olid kummid läbi. Ka teisel sõidul ei jõutud uute kummidega 5 tunniga kaugemale kui 55 kilomeetrit - siis olid kummid taas räbalad...
Kahjuks puuduvad raamatus viited selle informatsiooni algallikale, kuid nii mõneski asjas tahaks rohkem selgust saada.
Kõigepealt tekitab kahtlusi autode arv - kas tõepoolest toodi kohe kohale kaks masinat, täiesti uut ja läbiproovimata äriplaani oleks ju tunduvalt riskivabamalt saanud katsetada ka ühe masinaga? Ehk on see info kogutud erinevatest allikatest, ühes mainiti suurt autot, teises autobussi, tegemist oli aga siiski vaid ühe masinaga?
Teiseks, 24-istmeline buss. Aastal 1906 olid nii suured bussid reeglina kahekorruselised ja need liikusid täiskummidel, mis pidasid vastu sadu, kui mitte tuhandeid kilomeetreid. Väiksemad, sõiduauto baasil ehitatud bussid sõitsid küll õhkrehvidel, kuid mahutasid reeglina 10-14 inimest, vahel harva rohkem. Kuna katsesõidud jäid Saaremaal pooleli just nimelt rehvipurunemiste tõttu, siis pidi tõepoolest tegemist olema sõiduauto baasil ehitatud 24-istmelise bussiga. Et selline monstrum pidevalt teele jäi, tundub isegi loogiline.
Kolmandaks. Esimesel proovisõidul jõuti AINULT Saare mõisani. Kas keegi on huvi tundnud, kus asub Saare mõis? Saaremaa kagunurgas, päris mere lähedal ja sinna pole Kuressaarest Kuivastusse sõites küll asja. Pealegi, kui ka jõuti Saare mõisani, siis sõna AINULT on küll kohatu kasutada, sest suurem osa teekonnast jäi ju selja taha ja läbida jäi veel vaid Muhumaa. Kui aga oli tegemist otse Kuressaare külje all paikneva Sikassaare mõisaga, oleks sõna AINULT omal kohal, kuigi ka Sikassaare mõis ei asu Kuressaare-Kuivastu trassi ääres. Aga noh, proovisõit, äkki tiirutasid niisama...
Et asjas selgust saada, asusin 1906. aasta ajalehti lappama. Üht-teist olen juba leidnud, aga sellest juba mõnes järgmises postituses.
Olen vahepeal üht-teist uurinud ja tahaks nüüd kaasfoorumlastega jälle mõtteid jagada.
Teadaolevalt tehti aastal 1906 Saaremaal katse sisse seada autobussiühendus Kuressaare ja Kuivastu vahel. Põhiline info tollaste sündmuste kohta on kokku võetud Valdeko Vende raamatus "Esimesest autost viimase voorimeheni" (Perioodika 1989), kus mainitakse (lk 71-72), et linna toodi kaks masinat - üks suur auto ja 24-istmeline buss. Esimesel pikemal proovisõidul jõuti ainult Saare mõisani, siis olid kummid läbi. Ka teisel sõidul ei jõutud uute kummidega 5 tunniga kaugemale kui 55 kilomeetrit - siis olid kummid taas räbalad...
Kahjuks puuduvad raamatus viited selle informatsiooni algallikale, kuid nii mõneski asjas tahaks rohkem selgust saada.
Kõigepealt tekitab kahtlusi autode arv - kas tõepoolest toodi kohe kohale kaks masinat, täiesti uut ja läbiproovimata äriplaani oleks ju tunduvalt riskivabamalt saanud katsetada ka ühe masinaga? Ehk on see info kogutud erinevatest allikatest, ühes mainiti suurt autot, teises autobussi, tegemist oli aga siiski vaid ühe masinaga?
Teiseks, 24-istmeline buss. Aastal 1906 olid nii suured bussid reeglina kahekorruselised ja need liikusid täiskummidel, mis pidasid vastu sadu, kui mitte tuhandeid kilomeetreid. Väiksemad, sõiduauto baasil ehitatud bussid sõitsid küll õhkrehvidel, kuid mahutasid reeglina 10-14 inimest, vahel harva rohkem. Kuna katsesõidud jäid Saaremaal pooleli just nimelt rehvipurunemiste tõttu, siis pidi tõepoolest tegemist olema sõiduauto baasil ehitatud 24-istmelise bussiga. Et selline monstrum pidevalt teele jäi, tundub isegi loogiline.
Kolmandaks. Esimesel proovisõidul jõuti AINULT Saare mõisani. Kas keegi on huvi tundnud, kus asub Saare mõis? Saaremaa kagunurgas, päris mere lähedal ja sinna pole Kuressaarest Kuivastusse sõites küll asja. Pealegi, kui ka jõuti Saare mõisani, siis sõna AINULT on küll kohatu kasutada, sest suurem osa teekonnast jäi ju selja taha ja läbida jäi veel vaid Muhumaa. Kui aga oli tegemist otse Kuressaare külje all paikneva Sikassaare mõisaga, oleks sõna AINULT omal kohal, kuigi ka Sikassaare mõis ei asu Kuressaare-Kuivastu trassi ääres. Aga noh, proovisõit, äkki tiirutasid niisama...
Et asjas selgust saada, asusin 1906. aasta ajalehti lappama. Üht-teist olen juba leidnud, aga sellest juba mõnes järgmises postituses.
Jätkan bussiteemat.
Vanade ajalehtede sirvimist alustasin 1906. aasta Saarlasest ja 2. mai lehest leidsingi esimese killu. Toon selle (ja ka järgmised) ära kirjaviisi muutmata, nii säilib enam kui saja aasta tagune hõng:
Kuressaare ja Pärnu wahel tahetakse automobili ühendus sisse seada, mille tõttu Kuressaarest Kuiwastu 3 1/2 tunniga sõita wõib.
Saarlane, 2. mai 1906, lk 4.
Number 3 oli küll sellise kujuga, et see võiks väga vabalt ka number 8 olla. Eelistan siiski esimest, sest 8 ja poole tunniga Kuressaares Kuivastusse tundub auto kohta pisut liiga aeglane, see on rohkem nagu nobeda jalakäija kiirus...
Teine selleteemaline uudis tuli 2,5 kuud hiljem:
Kuressaare elanikka huwitab automobilwanker, mis wiimaste päewade sees uulitsatel on ümber sõitnud. Igatahes on see meie wäikses maalinnas aruldane asi, kui wanker ilma hobusteta teed mööda suure rutuga edasi tormab, nagu mõni raudtee wanker wõi masin. Tähendatud automobil olewat kellegi kohalise ärimehe omandus, kes aktsionäridega ühendusse astudes temaga tulewal kewadel Kuressaare linna ja Kuiwaste jaama wahel tahab sõitma hakata, s. t. sündsa maksu eest reisijaid wedama. Kuiwaste ja kindla maa wahel hakkaks siis muidugi aurulaew käima, kes üle wäina sõitjaid pääle wõtaks. Sellega saaks läbikäimine ja ühendus Saaremaa ja ülemaa wahel elawamaks, mis aina soowida oleks. Loodetawasti saaks siis ka meie postitalitus, mille kohta iseäranis suwel supelwõõraste poolt nurinat kuulub, rohkem kiirendatud ja korraldatud. Uuele ettewõttele hääd edu!
Saarlane, 18. juuli 1906, lk 2.
Kahest masinast esialgu küll juttu pole. Huvitav on ka see, et ettevõtmise vedajad on lehetoimetusele tundmatud. Masin on just-just Kuressaarde jõudnud, seega toodi see kohale laevaga, mitte ei tulnud üle jää, nagu mõne hilisema bussi puhul tehti. Ja kindlasti tehti seda Roomassaare kaudu, sest kui seda oleks tehtud Kuivastust, polnuks edasisteks proovisõitudeks enam teab mis vajadust. Huvitav, kas tolleaegseid laadimise-lossimise dokumente kusagil enam on, ehk oleks seal midagi täpsustavat kirjas?
Vanade ajalehtede sirvimist alustasin 1906. aasta Saarlasest ja 2. mai lehest leidsingi esimese killu. Toon selle (ja ka järgmised) ära kirjaviisi muutmata, nii säilib enam kui saja aasta tagune hõng:
Kuressaare ja Pärnu wahel tahetakse automobili ühendus sisse seada, mille tõttu Kuressaarest Kuiwastu 3 1/2 tunniga sõita wõib.
Saarlane, 2. mai 1906, lk 4.
Number 3 oli küll sellise kujuga, et see võiks väga vabalt ka number 8 olla. Eelistan siiski esimest, sest 8 ja poole tunniga Kuressaares Kuivastusse tundub auto kohta pisut liiga aeglane, see on rohkem nagu nobeda jalakäija kiirus...
Teine selleteemaline uudis tuli 2,5 kuud hiljem:
Kuressaare elanikka huwitab automobilwanker, mis wiimaste päewade sees uulitsatel on ümber sõitnud. Igatahes on see meie wäikses maalinnas aruldane asi, kui wanker ilma hobusteta teed mööda suure rutuga edasi tormab, nagu mõni raudtee wanker wõi masin. Tähendatud automobil olewat kellegi kohalise ärimehe omandus, kes aktsionäridega ühendusse astudes temaga tulewal kewadel Kuressaare linna ja Kuiwaste jaama wahel tahab sõitma hakata, s. t. sündsa maksu eest reisijaid wedama. Kuiwaste ja kindla maa wahel hakkaks siis muidugi aurulaew käima, kes üle wäina sõitjaid pääle wõtaks. Sellega saaks läbikäimine ja ühendus Saaremaa ja ülemaa wahel elawamaks, mis aina soowida oleks. Loodetawasti saaks siis ka meie postitalitus, mille kohta iseäranis suwel supelwõõraste poolt nurinat kuulub, rohkem kiirendatud ja korraldatud. Uuele ettewõttele hääd edu!
Saarlane, 18. juuli 1906, lk 2.
Kahest masinast esialgu küll juttu pole. Huvitav on ka see, et ettevõtmise vedajad on lehetoimetusele tundmatud. Masin on just-just Kuressaarde jõudnud, seega toodi see kohale laevaga, mitte ei tulnud üle jää, nagu mõne hilisema bussi puhul tehti. Ja kindlasti tehti seda Roomassaare kaudu, sest kui seda oleks tehtud Kuivastust, polnuks edasisteks proovisõitudeks enam teab mis vajadust. Huvitav, kas tolleaegseid laadimise-lossimise dokumente kusagil enam on, ehk oleks seal midagi täpsustavat kirjas?