Esmapilgul lihtne töö oli tegelikult päris probleemiderohke, kuna ka seda autot polnud ameerikapärasest kereremondist säästetud.
Parempoolne tagatiib oli kunagi USA-s korraliku matsu saanud.
Nii et plekksepp pidi hulk aega plekipinda paksust pahtlikihist puhastama. Plekk oli selle koha pealt muidugimõista omadega niivõrd läbi, et asja temast poleks saanud. Sellepärast lõikas plekksepp avarii saanud koha välja, painutas sirgest tahvlist enam-vähem sama kujuga tüki asemele ning keevitas kinni:
Kahtlased mõrad kummalgi pool kapoti pealispinna sees:
Parempoolne tiib tahtis metallipahtliga tasandamist saada:
Ka tagatulede "koonused" tuli tinapahtliga siledamaks tõmmata:
Kumbki tagatiib, kaasaarvatud lävekarbid said altpoolt eelnevalt liivapritsiga puhtaks lastud, et vaadata, kas tuleb värvi alt veel mingeid üllatusi lagedale. Mõningaid siiski tuli. Nii et plekksepp pidi ka neid täiendavalt veidi sirgemaks õgvendama. Üldjoontes polnud neil aga eriti viga midagi.
Ütleks, et see "Cadillac" on oma vanuse kohta suhteliselt hästi säilinud kerega. Tavaliselt kannavad sellises eas sõidukid juba eelmainitud kohtades paksu pahtlikihti või siis on suisa olematud. Selle autol veel kereplekki õnneks jagus.
Kuna roostetäppe, kivitäkkeid, väljalöödud ja õgvendatud kohti oli kummalgi tagatiival suht palju, siis otsustasin parema selguse saamiseks tiivad kuni iluliistu kinnitusteni haljaks lihvida:
Üks lähivõte lävekarbist:
Enam-vähem kujusse lihvitud parem tagatiib:
Taolist iluliistu kinnitusavadeni lihvimist ma praktiseerisin mõlema tiiva juures. Kui kogu eelnev töö valmis, katsin auto kinni ning siis läksid mõlemad tagatiivad alguses happekrundi...
...ning seejärel täitekrundi alla:
