Vaata vastamata postitusi | Vaata aktiivseid teemasid Tänane kuupäev 21 August Esmaspäev, 2017 04:48



Vasta teemale  [ 1 postitus ] 
 Autorestauraator, kes, kus, mis? 
Autor Sõnum
VVK liige

Liitunud: 01 Märts Laupäev, 2008 00:00
Postitusi: 2796
Asukoht: Tallinn, Merivälja
Pilt
Äriregistri kood: 11695198; Vaate põik 14, Tallinn 12111, Estonia; +372 6232360; +372 56642632; autorestauraator@gmail.com
Pilt
Autorestauraator Märt Aarne on Vanatehnika Taastajate Ametiliidu liige.


Vana auto restaureerimisest
Pilt

Vana auto restaureerimine ei ole lihtne töö. Seda tööd ei saa teha kiirustades ja seda ei või usaldada esimesele ettejuhtuvale meistrimehele. Restaureerimine on selline töö, mis nõuab töö tegijalt oskusi, kogemusi ja pühendumust. Selle töö juures on vaja abimehi, kes teeksid ära sellised tööd, mida sa ise teha ei oska.
Hästi restaureeritud auto on paljude vanatehnikahuviliste unistus. Selleks, et see unistus oma tõelisest "unicust" ei muutuks sulle pettumuseks, tuleb arvestada mitme tõsiasjaga:


- Auto taastusremont (restaureerimine) võib kesta kauem, kui sa algselt planeerisid;
- Autokere taastusremont (restaureerimine) võib osutuda kallimaks, kui sa oled planeerinud;
- Mida viletsamas seisukorras "algmaterjali" sa ostad, seda kallimaks võib kujuneda lõpptulemus;
- Kui oma restaureeritud autot müüma hakkad, võib juhtuda nii, et kogu projekti investeeritud raha sa tagasi ei saa;
- Kui restaureerimistöö tehakse valesti või lohakalt, on kogu kulutatud raha "tuulde visatud";
- Kui tahad head tulemust saada, siis mõtle oma vanatehnikaprojektist, kui “sõbrast” kogu eluks!;
- Odava hinna joovastus on juba ammu ununenud, kui ebakvaliteetne töö endast ikka veel märku annab;
... lõpetuseks veel niipalju, et Autorestauraatoris ei tehta mitte ühtegi tööd ainult teenimise eesmärgil!


Põhjalikumalt on ülaltoodust juttu siin.

Heal tasemel restaureeritud hobiauto on käsitööna valmistatud ja selle kvaliteet võib mõnes osas olla isegi parem, kui originaalil. Sellist autot ei tasu teha müügiks. See on ainueksemplar, mille "arhitekt" oled olnud sina ja millist kauplusest osta ei saa.

Kui palju maksab auto restaureerimine?

See on tavaline ja loomulik küsimus, mida projekti kavandades esitatakse. Kahjuks on ühest vastust sellele küsimusele raske anda. Enamus töödest, mida Autorestauraatoris on teostatud, on olnud erinevad. See on olnud taotlus, kuna kahe sarnase isendi restaureerimine tundub igav. Seetõttu ei anna me kunagi hinnapakkumist kogu tööle. Aastate jooksul on siiski märkmeid tehtud ja saame näidata, kui palju ühe või teise projekti valmimine aega on nõudnud.
Autorestauraator on spetsialiseerunud põhiliselt autokerede restaureerimisele. Tegemist on plekksepa- ja puidutööga, remondime aja jooksul kulunud või läbiroostetanud detailid. Mõnede detailide asemele valmistame uued.
Jõudumööda oleme mõnede kerede juures teinud ka värvitööd. Mõne auto juures taastanud ka keredetailid ja komplekteerinud kogu auto.


Galerii Autorestauraatori olulisematest töödest:

Mercedes-Benz 560 SL, 1986
Wanderer W23 Cabriolet, 1937
Wanderer W23 Cabriolet, 1938
ZiS 110, 1950
Triumph Herald convertible, 1967
Porsche 356, 1960
Porsche 911 Targa, 1980
Pobeda M20, 1954
Rolls Royce Silver Shadow II, 1979
Toyota Land Cruiser BJ 40, 1976
Toyota Land Cruiser BJ 45, 1982
Triumph TR4, 1966
Lincoln Zephyr, 1938
BMW 321, 1948
Wanderer W23 Cabriolet Gläser, 1938
Steyr 120 Cabriolet Gläser, 1936


Autorestauraator, kes sa oled?

Pilt

Kes või mis see Autorestauraator on?
Küllap ikka vist "kes". On olemas ühemehe firma Autorestauraator Märt Aarne Engineering. See on siis minu, kui füüsilisest isikust ettevõtja ärinimi. Tavaliselt kasutan lühemat nime, Autorestauraator. See tähistab siis firma nime, aga vahel ka mind, näiteks internetifoorumites. Kodanikunimi on Märt Aarne, sündinud 1951. aastal. Kolmandat põlve tallinlane.

Millega see Autorestauraator tegeleb?
Autorestauraator tegeleb, nagu nimigi ütleb, autode restaureerimisega. Täpsemini küll autokerede restaureerimisega. Vahel, kui võimalust on, olen ette võtnud ka restaureeritud kere värvimise ja vahel ka kokkupaneku, aga see ei ole reegel. Põhiline on ikka plekk-kerede taastamine.

Miks sa kogu auto restaureerimist ette ei võta?
Jah, see oleks tore küll, näha ikka lõpptulemus ka ära. Elu on siiski õpetanud, et ära liiga suurt tööd ette võta. Juba selliste projektide plekitöö, mida Autorestauraatoris tehakse, on päris suure mahuga. Tavaliselt alla aasta valmis ei saa. Ja kui siis võtad endale hulgaliselt kõiksuguseid lisakohustusi, nagu värvitöö, keredetailide taastamine, kroomimine, sadulsepatööd, mootori remont, sildade ja vedrustuse remont jne., siis venib projekt juba mitme aasta pikkuseks. Tellija muutub rahutuks ja endal on ka ebamugav tunne, et tööd valmis ei saa. Nii olengi jäänud põhiliselt plekitöö tegijaks.

Kas sa siis abilisi ei kasutagi?
Ega eriti ei kasuta küll. Vahetevahel on mõned abilised ikka olnud ka, aga õige mehe leidmine sellise töö jaoks on väga keeruline. Asi on selles, et restaureerimistöö vajab väga suurt pühendumist. Seda tasub teha ainult siis, kui sellest tööst ka ise naudingu saad. Muidu ei ole mõtet teha, head tulemust ei tule. Siin on tavaliselt kaks võimalust: hea töömees teeb juba kuskil tööd, tema kohta ei otsi; ja see, kes otsib, on mingi "veaga". Kas ei tee tööd nii hästi, kui vaja, ei tunne kella, võtab napsu või on muidu laisavõitu. Nii et olen jäänud üksikuks, jah.

Võib-olla sa ei maksa korralikku palka?
Asi vist ei ole palgas. Korraliku töö eest võib saada päris korralikku tasu. Asi hakkab sellest pihta, et esikohal ongi tavaliselt palk. Restaureerimise juures nii ei saa. Kõigepealt peab olema väga suur huvi selle töö vastu, sa pead seda tööd "kaifima"! Siis õpid korralikku tööd tegema ja siis saad ka korraliku tasu. Vastupidi ei ole siiamaani midagi välja tulnud. Hea tasu eest ei ole siin veel keegi korralikult tööd ära õppinud.

Mis mees sa ise oled? Kus sa plekksepaks õppisid?
Ma ei olegi plekksepaks õppinud. Olen õppinud autoinseneriks. Lõpetasin 1974. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi. Plekitöö on kogu aeg ikka hobiks olnud.

Aga miks ikkagi plekitöö ja vanad autod?
Kui ma seda isegi päris täpselt teaks! Hästi restaureeritud vanaaegsed autod on ju ilusad! Ma olen selle küsimuse peale mõelnud ja jõudnud sellisele arusaamisele, et minu natuuriga inimene tahab teha loomingulist tööd. Ilmselt on see kaasa tulnud vanematelt. Nii isa- kui ka emapoolses suguvõsas on selliseid inimesi, kes on kunstiga tegelenud, mõned õppinudki. Ema oli kunsti- ja käsitööõpetaja, minu õde on kujunduskunstnik. Eks mingi isetegemise vajadus on minu sees ka. Ja pleki vormimine ilusaks autokereks on minu jaoks looming. See ei ole lihtne töö. Iga plekksepp-keevitaja sellega hakkama ei saa. Vahel on mingist autokere osast ainult "mälestus" alles. See ongi selle asja juures kõige huvitavam, kui midagi oma käte vahel valmis teed. Mulle ei paku mingit rahuldust sellist tööd teha, mida ma juba enne teinud olen. Kogu aeg tahaks midagi uut ja huvitavat ja sellist, mis liiga lihtne ei oleks. Kui töö hakkab valmis saama ja "raskused on ületatud", siis on minu huvi selle töö vastu juba kadunud. See on alati suur pingutus, et töö siis lõpuni viia.

Milliseid töid sa teinud oled?
Esimene arvestatav töö oli Toyota Land-Cruiser BJ 45. See on nö. "kastikas". Olime Margus Metstakile varem tööd teinud ja ilmselt oli ta töö kvaliteedi ja hinnaga päri. Igatahes ühel päeval astus ta uksest sisse ja küsis, et kas ma saaksin ta "vanakesel" raami korda teha? Olin muidugi kohe nõus. Lõppkokkuvõttes läks nii, et tegime veel hulga tööd selle auto juures ja esimene masin, mida juba näidata ka sai, oligi olemas. Kui see auto liikuma sai, tuli kohe järgi veel kaks BJ 40. Üks nendest on siiani meie töökoja kõige mahukam projekt. Kokku tegime seda üle 2300 tunni!
Siis tulid paar tööd Soomest. Jukka Silvasti, kes on tõsine vana-auto fänn ja teeb kaasa Historic-Rally-del, oli ostnud Saksamaalt ühe vana Porsche 356. Tahtis sellest võistlusautot teha. Kust ta minu koordinaadid sai? Ei olegi küsinud, aga küllap leidis midagi internetist. Mina ei olnud sellist autot varem isegi näinud, aga teatasin "enesekindlalt", et olen nõus tegema. Igaks juhuks lasi Jukka enne veel oma sõbra Porsche 911 keretööd ära teha. Ise käis kogu aeg vaatamas, kuidas ma tööd teen. Ilmselt jäi rahule, sest tõi enda auto ka teha.
Siis on olnud mitmeid "väiksemaid" töid. Volvo Amazon, Pobeda, Rolls-Royce Silwer-Shadow... Suuremad tööd tulid siis järjekorras: Triumph TR4, BMW 321, Lincoln-Zephyr ja mõned Wandererid... Keskeltläbi tuleb üks auto aasta kohta…

Millist vanatehnikat sul endal on?
Mul on tegelikult elu jooksul vanatehnikat olnud päris palju. Esimene mootorsõiduk, mis mul üldse on olnud, oleks tänapäeval juba päris korralik "unic". Ostsin selle tehnikumis õppimise ajal, see oli võrr, M 1A "Moskva". Kõva raami ja ees vanatüübi õõtshargiga. Väga heas korras "pill" oli. Hea originaalvärviga, hall, valgete triipudega. Kahjuks huvitasid mind siis moodsamad tsiklid ja "Moskva" sai maha müüdud. Siis Ford Eifel, see oli 1938. aasta masin, ostsin ta tegelikult selleks, et sõita, mitte kui vanasõiduki. Kui selle liikuma sain, hakkasin kohe paremat (loe: kaasaegsemat) tahtma. Ford Eifel sai maha müüdud. Kuskil kaheksakümnendatel sain ühe vanema härrasmehe käest Iž-350. See ratas oli vist paarkümmend aastat väljas vihma ja lume käes seisnud. Minul sai ta katuse alla pandud, aga restaureeritud see ei ole. Järgmine tõsisem asi oli Ford Junior, see oli 1934. aastal Inglismaal tehtud masin. Ka selle restaureerimiseni ma ei jõudnud. 2005. aastal müüsin sellegi ära, praegu on see hea mehe käes. Seda saab vanatehnikasõitudel näha. Nii et ega mul endal õiget vanasõidukit ei olegi. Olen viimased kümme aastat saanud oma adrenaliinivajaduse teiste meeste masinate ehitamisest kätte. Ega ma seda väga ei põegi, et endale midagi korralikku teinud ei ole. Aga üks kabriolettkerega kaheistmeline Mercedes sai siiski soetatud. See ei ole küll nii vana kui oleks sobilik, aga eks ta muutub iga aastaga vanemaks ja sõitudel saab sellega osaleda…

Kuidas sulle tundub, kas Eestis on restaureerimistöö tellijaid piisavalt?
See on keeruline küsimus. Minu, kui restaureerija jaoks võiks kindlasti rohkem olla. Siis tekiks võimalus huvitavat tööd valida. Aga kõigepealt peaksin lahti seletama, mida mina autokere restaureerimise all mõistan. Minu jaoks on autokere restaureerimine ikka täis taastusremont. Kere võetakse koost lahti, ka uksed ja luugid võetakse koost lahti. Ikka nii, et on eraldi plekkdetailid, millest autokere, luuk või uks tehtud on. Siis puhastatakse kõik need detailid värvist, pahtlist ja roostest. Kõik plekkosad peab puhastama metallse läikeni! Siis praagitakse välja kõik katkised, kõverad või liiga õhukeseks roostetanud kohad, lõigatakse vigased kohad välja ja valmistatakse nende asemele uued. Sama kehtib puitosade kohta. Katkiste või pehkinud osade asemele tuleb teha uued. Ja siis nendest remonditud või uutest osadest pannakse uuesti auto kokku. See on tegelikult käsitööna uue auto ehitamine. Ega sellise töö tellijaid palju ei ole. Esiteks ei kujuta paljud vanatehnikahuvilised sellist tööd endale lihtsalt ette. Nad on harjunud teistsugust "remonti" nägema. Katkisele kohale pannakse lapp peale, silutakse natuke ka ja ongi valmis! Mis siin ikka nii väga restaureerida.
Ega neid õige restaureerimise soovijaid vist väga palju ei ole. See on ju väga aeganõudev ja kulukas töö. On ju üldiselt teada, et vana-auto harrastus on väga kallis hobi. Meil on harrastajaid küllalt palju, aga need mehed on kas isetegijad, või ei ole nad "latti" enda jaoks liiga kõrgele asetanud. Restaureeritud auto läheb kokkuvõttes alati kallimaks, kui vastava tasemega uus auto kaupluses maksab.
Minul on siiamaani õnne olnud need mehed üles leida, kes on seda tõsisemat restaureerimist soovinud. On isegi nii hästi läinud, et ei ole pidanud sellist tööd ette võtma, mis endale ebahuvitav tunduks. Tõsi, enamus töödest on kahjuks piiri tagant tulnud.
Samas tean, et Eesti mehed on lasknud restaureerimistööd välismaal teha ja neid autosid on olnud ikka mitmeid.

Milline töö sulle kõige rohkem meeldiks?
Kui võimalus oleks, siis kõige rohkem meeldivad sõjaeelsed, 1920-1940 valmistatud Euroopa autod. Huvitavad on nii inglise, saksa, prantsuse kui ka itaalia tolleaegsed masinad. Suur huvi oleks Mercedest teha. Ega mulle heas seisukorras kere restaureerimine väga ei meeldigi. Paremini "läheks peale" selline projekt, kus mõnest osast ainult "mälestus" alles on. Siis on töö huvitav.

Kuidas sulle tundub, kas Eestis restaureerimise peale ka palju raha kulutatakse?
Ma tean mitmeid mehi, kellel on vana-auto "viirus" ikka väga tugevalt kallal. On lastud "korda teha" mitmeid autosid, makstud hiiglama palju raha ja saadud selline pealt sile masin, mille värvikihist allpool oleva osa kvaliteet on ikka väga küsitava väärtusega. Minu arvates on viga selles, et õpitakse seda valdkonda tundma alles töö käigus. Paljudest asjadest võib-olla ei saadagi lõpuni aru, mõned asjad saavad selgeks alles siis, kui masin uuesti lagunema või roostetama hakkab. Väga palju on sellist pahtli-värvi "restaureerimist".
Siin tasuks meelde tuletada ühte restaureerimise põhitõde: valesti restaureeritud masinale kulutatud raha on "tuulde visatud"!

Aga kust see inimene siis peaks neid asju õppima, kui ta oma esimest projekti alustab?
Kui vanaraua "viirus" on ikka nii kõvasti sees, et öösel enam rahulikult magada ei saa, siis tuleks kõigepealt mitte autot ostma tõtata, vaid enne endale põhjalikult selgeks teha, mida sa tegelikult soovid?
Minu tähelepanekute järgi on vana-auto harrastajaid vähemalt kolme liiki.
Esimene on selline, nagu lääne-maailmas suurem enamus harrastajatest, jõukam rahvas, kes ostab endale valmis "mänguasja". Tal peab kindlasti olema korralik garaaž, mis sageli näeb välja nagu meie elutuba. Seal siis silitatakse oma "sõpra", näidatakse teistele, juuakse sõpradega õlut, suviti käiakse näitustel ja kokkutulekutel.
Teine liik on selline, kellel elus nii hästi läinud ei ole. "Viirus" aga on ikka väga tugevalt kallal. Siis muretsetakse endale mingi vana "risu" (vabandan), seda ka kuskil õieti hoida ei ole, töötuba puudub, või ollakse kellegi "allüürnik". Tihti on neid "vanakesi" või nende järelejäänud osi üsna palju. Mõnedel annab see harrastus koguni päris korraliku prügimäe mõõdu välja. Olen tähele pannud, et selle liigi tüüpiline esindaja midagi väga ilusat valmis ei tee, see-eest armastab teiste "viirusekandjatega" koos käia ja tulevikuplaane heietada, ühesõnaga seltskonnainimene.
Kolmanda liigi esindajad on sellised, kes saavad oma kirge rahuldada ainult töötoas. Mõned on vaiksemad ja teistega ei suhtle. Nende uhketest masinatest kuuleme ainult kuulujuttude järgi. Mõni eriti ustav võitluskaaslane on siiski näinud ka!
Osad siiski suhtlevad ka teiste "haigetega", toovad oma loomingu suvistele üritustele imetlemiseks. Mõned kasutavad koguni suveautona.
Muidugi võib neid liike ja alaliike veel olla. Nad võivad omavahel kuidagi kombineeruda ka, igaljuhul on vaja endale selgeks teha, kuhu liiki sa kuulud, või kuuluda tahaksid. Teiste sõnadega: millist vanasõidukit sa endale sooviksid. Kui tunned, et sa "kolmandasse liiki" ei kuulu, siis tuleb muretseda võimalikult heas seisukorras masin, sellega on muret vähem.

Aga kui ei olegi soovi nii väga põhjalikku restaureerimist ette võtta. Vabal ajal tahaks aga siiski vanatehnikaga tegeleda...
Ega siin mingit takistust ees ei ole! Kui tahtmine on olemas, oled endale selgeks teinud millisesse "harrastaja liiki" kuulud, millist autot soovid omada ja oled põhjalikult analüüsinud ka enda rahalisi võimalusi, tuleb hakata tegutsema! Kui ise väga tugev "töötoa mees" ei ole, tuleks muretseda võimalikult hästi säilinud masin. Siis ei ole vaja väga suurt tööd ette võtta. Restaureerijad kasutavad sellist väljendit, nagu "kosmeetiline restaureerimine". Sellisel juhul piirdutakse võib-olla värvkatte uuendamise ja auto sisu korrastamisega. Saad endale ühe talvega "vanakese" sõidukorda.

Kuidas sa tavaliselt omale tööd leiad?
Ega ei oskagi sellele küsimusele päris täpselt vastata. Kunagi aastaid tagasi sai ajalehte kuulutus pandud. Praegu ei ole seda enam ammu teinud. Kujunes kuidagi niimoodi välja, et kui mingi projektiga hakkasime valmis saama, olid huvilised juba kuskilt kuulnud, et on võimalus uue projektiga kohale tulla. Tegelikult on huvilisi väga paljugi olnud. Ega nendest kõikidest asja ei ole saanud. Tavaliselt kulub uuel kundel minu ja minu tööga tutvumiseks ja läbirääkimiseks umbes pool aastat. Võib umbes nii öelda, et viiest või koguni kümnest tõsisemast läbirääkijast üks jõuab selleni, et tööd ka tegema hakkame. Aga eks endal peavad ka silmad ja kõrvad kogu aeg lahti olema, kui soovid midagi huvitavat leida, tuleb vanatehnikaharrastajatega suhelda.
Kui kuskil on idee mingi vana sõiduk taastada, võib sellest alati rääkida. Rääkimine ja nõuanded ei maksa midagi!

Kas sa Eesti avalikus vanatehnikaelus ka kaasa lööd?
Jõudumööda ikka. Olen vanatehnikaklubide tegemiste vastu huvi tundnud juba ammu, kuid ise liitusin klubilise tegevusega alles kümmekond aastat tagasi. Võib öelda nii, et internetiajastu saabudes. Aktiivselt lõin kaasa http://www.unicweb.ee tegemistes. Kahjuks jooksid need tegemised “liiva”.
Seejärel liitusin Virtuaalse Vanatehnikaklubiga ( http://www.vanatehnika.ee ). See virtuaalklubi sobib minusugusele päris hästi. Korraldame vanatehnikaüritusi ka reaalruumis. Alates 2009. aastast korraldame klubiga Kindral Laidoneri memoriaali. Juba esimesel korral muutus see rahvusvaheliseks vanatehnikasõiduks.
Olen ärgitanud vanasõidukitaastajaid omi tegemisi klubi kodulehel kajastama. Vist on eesti inimene selline liiga tagasihoidlik... Mina püüan projektilehel oma vanasõiduki taastamisprojektidest päevikut pidada, ka selgitusi anda: mida tegin ja kuidas. Mul on selle juures kolm eesmärki. Esiteks võiks see olla selline õppe- või abimaterjal, kust väiksemate kogemustega tegija saaks vaadata kuidas mina olen asju lahendanud. Ja teiseks, eks see ole ka enda reklaam mingis mõttes. Kellel on huvi minult tööd tellida, saab vaadata kuidas ma tööd teen. Kolmandaks, töö tellija näeb, mis tehtud on, ei pea kogu aeg ise kohale tulema.
Ja Vanatehnika Taastajate Ametiliidu tegemistes püüan ka jõudu-mööda osaleda.

_________________
Terv. Märt Aarne
autorestauraator@gmail.com
Homepage: Autorestauraator


04 Jaanuar Kolmapäev, 2012 08:18
Profiil Veebileht
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Vasta teemale   [ 1 postitus ] 

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
cron
Powered by phpBB® Forum Software © phpBB Group
Designed by ST Software for PTF.
phpbb.ee 3.0.9