Kui hakkad sõidukit taastama...

Kõik, mis muude teemade alla ei sobi
Vasta
Sõnum
Autor
Autorestauraator
VVK liige
Postitusi: 3026
Liitunud: 01 Märts L, 2008 00:00
Asukoht: Tallinn, Merivälja
Kontakt:

Kui hakkad sõidukit taastama...

#1 Postitus Postitas Autorestauraator »

Ühel õhtul, kui kirjutasin Hart Jürine ülestõstetud teemale vastust, märkan, et teema on kadunud!
(Nüüd on see teema siiski loetav siit: http://www.vanatehnika.ee/foorum/viewto ... f=9&t=1070 )

Seepärast pean tegema lühiülevaate probleemist. Hart tegi etteheite, et mina, Autorestauraator, olen oma kodulehele teinud copy/paste meetodil teksti Trianglemotors OY kodulehelt. Olen nõus, et vormiliselt võib see nii olla, kuid sisuliselt ei ole, vähemalt minu arvates, tegemist kellegi autoriõigustega kaitstud mõtetega. Arvan, et iga vähegi põhjalikumalt vanasõidukitaastamisega tegelenud inimene on nende mõtetega kokku puutunud.

Õieti on need tõestuseta väited, mida nimetatakse postulaatideks.

Kustutatud teemas oli neid väiteid „ristitud“ sloganiteks, reklaamlauseteks. Seda nad kindlasti ei ole. Lugege need läbi ja näete, et selline reklaam pigem hirmutab, kui meelitab kliente töökotta.
Keegi teine oli jälle arvanud, et võibolla tehakse nalja.... Asi on siiski naljast kaugel.

Taotluseks oli tutvustada võimalikku taastamistöö tellijat esinevatest ohtudest, probleemidest ja töö teostaja arusaamadest. Arvan, et nende teemade tõstatamine enne töö alustamist on kliendi suhtes aus.

Kui praeguseks mahavõetud Autorestauraatori kodulehe tekste koostasin, kirjutasin sellel teemal kokku päris pika jutu. Midagi umbes taolist, nagu järgnev jutt. Rain Vaikla ja Märt Kirik aitasid mul neid tekste inglise keelde tõlkida. Ja kui see töö juba valmis hakkas saama, ütles üks nõuandja, et need on liiga pikad. Keegi ei viitsi neid läbi lugeda. Hakkasin siis lühendama ja järgi jäigi ainult postulaatide nimekiri. Nii nad tookord kodulehele jõudsid.
Vormistasin nüüd asja pisut ringi, lisasin selgitusi ja mõned postulaadid on juurdegi tulnud.

Auto taastusremont (restaureerimine) võib kesta kauem, kui sa algselt planeerisid.
Tegelikult on töö kestvus ja töö maksumus, millest tuleb juttu edaspidi, omavahel väga tihedalt seotud. Vähemalt Autorestauraatori juures on see nii, sest töö kestvus korrutatakse töötunni hinnaga (milles on arvestatud ka üldkulusid: riigimaksud, küte, elektrienergia, töövahendid jms.) ja ongi töö maksumus käes!
Seepärast ei hakka seda postulaati lõpuni lahti seletama, osa selgitusi tuleb järgmise postulaadi juures.
Küll tasub arvestada, et kui töö kestvuseks on umbes aasta (Autorestauraatoris see keskeltläbi umbes nii on), võib juhtuda igasuguseid, mitte ette plaanitud seisakuid. No näiteks, murdsid käeluu… Ka võib ette tulla seisakuid sellisel põhjusel, et ei tea, kuidas originaalkonstruktsioon välja näeb. Kere on mitmeid kordi ümber ehitatud, või puudub mõni koht üldse:

Pilt

Kui masin on haruldane ka ja teist sellist Eestist ei leia, tuleb minna välismaale vaatama. Mitmel korral on selliseid uurimisretki tehtud.
Üsna sageli arvab omanik, et autokere seisukord ei saa väga hull olla! Pealt ju päris sile, võibolla tuleb mõned augud kinni keevitada? Näiteks selle masina puhul oli see nii:

Pilt

Olen siis tavaliselt öelnud, et see ei pruugi nii olla. Võtame värvi ja pahtli maha ja siis otsustame!
Kui kere oli puhastatud selgus, et suur osa raamistki tuleb asendada.

Pilt

Autokere taastusremont (restaureerimine) võib osutuda kallimaks, kui sa oled planeerinud.
Vaata põhjendusi ka esimesest postulaadist!
Mina olen selle probleemi “küüsis vaevelnud” ja pean vajalikuks potentsiaalset klienti sellise ohu eest hoiatada.

Toon mõne näite enda praktikast.
Juba aastaid tagasi tuli ühel kenal päeval töökotta vana tuttav R. Ta käib ikka vahetevahel vaatamas, mida teeme ja juttu ajamas. Seekord oli tal kaval nägu peas ja küsib, et kas ühe autokere saaksime ära värvida? Hakkasin siis seletama, et me tahaksime põhiliselt ikka ainult vanade projektidega tegeleda ja meie juures on tavalise auto värvimine liiga kallis. Siin ümberringi on värvitöökodasid teisigi, mine uuri! Kindlasti tehakse see töö mõistliku hinnaga ära. Tema vastu, et see ongi vana auto! Pobeda, vana, perekonna käes olnud masin. Keegi oli kereremondi ära teinud ja nüüd tahaks korraliku värvi peale saada. Jäi siiski nii, et läheb ja uurib muid võimalusi.

Läheb nädal mööda ja R on jälle kõpsti kohal, kohe kiire küsimus: kui palju see sinu “liiga kallis” on? Mina polnud muidugi autot näinud, ega hinnale mõelnudki, aga siis tuli päästva “õlekõrrena” meelde hea sõbra, Reinu, õpetus: kui sa tahad viisakalt tööst ära öelda ja kunde ei saa sellest aru, siis küsi kahekordne normaalhind, see mõjub! Kui ma oleksin teadnud, mis see normaalhind võiks olla? Kalkuleerisin kiirelt, vana Pobi, mingi “kolhoosi sepa” juures keevitatud, ega ta väga sile ilmselt ei ole…. Kiire kalkulatsioon ja korrutasin selle kahega! R pikalt ei mõelnud ja “tulistas” kohe: minule sobib! Millal ette võtad?

Ei jäänudki muud üle, kui tuli töö ette võtta. Kui masin kohale veeti, olid uksed küll kuidagi ees, aga poritiivad, tihendid jms. olid salongis:

Pilt

Kui hakkasime autot korralikult kokku panama, selgus et tagumised uksed ei mahu ukseavadesse ära! Uksevahedest ma ei hakka rääkima…
Kokkuvõttes: see “topelthind” osutus ikka liiga väikeseks, aga kuna töö oli juba ette võetud, tuli see lõpuni teha. Ja mitte “kuidagimoodi”, vaid nii, et julgeksin seda tööd ka kunagi hiljem omaks tunnistada.
Lõpptulemusel polnud väga viga:

Pilt

…. Uksed said õieti käima, pinnad jooksid kokku ja uksevahed said ka enam-vähem.
Pildikvaliteedi pärast vabandan! Need pildid on kopeeritud VHS videolt.

Teine näide viimasest tööst, ZIS 110:

Pilt

Olgugi, et kogemusi peaks juba olema, ei osanud ma selle töö mahtu ette hinnata. Käisin seda Lätis vaatamas, kui värv veel peal oli. Pakkusin, et aasta, ehk vähe rohkem läheb selle kere tegemisega. Aga panin mööda! Ja mitte vähe. Isegi praeguses seisus ei julgeks ma ajakulu pakkuda, kuipalju veel läheks? Lihtsalt ei oska kõiki “karisid” ette näha.


Mida viletsamas seisukorras "algmaterjali" sa ostad, seda kallimaks võib kujuneda lõpptulemus.
Siin peab iga “algmaterjali” ostja kalkuleerima: kui on valida väga heas seisukorras kallima ja kehvas seisukorras odava variandi vahel. Moskvitshi, Volgat või MGA-d ostes on need valikud tõenäoliselt olemas. Aga kui ei ole valikut? Kui otsid endale mõnda haruldasemat, sõjaeelset masinat, siis tihtipeale seisneb valik selles: kas sa võtad selle, mida pakutakse, või ei saa midagi! Tuleb võtta see, mis on, aga üsna tihti on selliste kerede seisukord….. näiteks selline:

Pilt

See on Wandereri tugumine ots. Tullakse ja lükatakse töökoja ette maha ja siis sa pead hakkama mõistatama, mida sellega peale hakata? Selline mõistatamine ja “leiutamine” on teadagi aeganõudev tegevus. Ja kui sa siis ükskord oled endale selgeks teinud, mida ja kuidas peaks tegema, siis uusi varuosasid ju poest niikuinii võtta ei ole! Need tuleb ise teha. Kuidas neid teha, mis mõõdud on jne., kõik on üsna vaevaline töö, aga selle-eest huvitav!

Selline, ise tegemine teeb asja muidugi kalliks. See, mis tehases lüüakse stantsiga, kõmaki valmis, võtab aega mõned minutid. Ise tehes pead aga arvestama nädalatega!
Kord, kui tegin sellele BJ 40-le esitiibasid:

Pilt

… neid oli vaja ise teha seetõttu, et olime kere kuju muutnud, astus töötuppa sisse üks noormees ja tahtis ka oma autole sellised tellida. Küsisin, et miks ta poest ei osta? Poes maksid need nii kaks – kolm tuhat. Ta arvas, et need on liiga kallid! Et ise teha ju odavam….
Tavaliselt on poest saadaolevad asjad ikka odavamad. Vahel on nende kvaliteet küll väga vilets. Tükid külge ei sobi ja väga palju tuleb ringi teha.
Kui tegin Porsche 356-e:

Pilt

… siis omanik taris terve hunniku plekkvaruosasid kohale, Saksamaal tehtud! Vähemalt kiri näitas nii. Kasutada saime nendest väga vähe. Lihtsam oli uued osad ise teha ja kallid varuosad maha müüa.
“Rusikareegel” on selline, et kui eelarve on piiratud ja on soov saada head masinat, vali võimaluse korral juba valmis masin!

Halvas seisukorras algmaterjalist ise taastama hakates kipub asi kallimaks minema…

Kui oma restaureeritud autot müüma hakkad, võib juhtuda nii, et kogu projekti investeeritud raha sa tagasi ei saa.

See postulaat ei ole muidugi absoluutne! Väga palju sõltub auto margist ja mudelist.

Kõigepealt tasub silmas pidada seda, et auto hind ei ole mitte see, mida erinevatel internetilehtedel küsitakse. Hind on see, millega auto maha müüakse. Aga need võivad olla üsna erinevad.

On olemas üsna mitmeid automarke ja mudeleid, mille hinnale annab lisaväärtuse juba ainult margi- ja mudelinimi. Ja autentsus ning originaalsus. Kes on selle taastanud, kes on olnud omanik…
Enamus meil liikuvast vanatehnikast sellist lisaväärtust ei oma. Selles mõttes on nad täiesti tavalised. Just selliste masinate puhul kipub olema nii, et halvas seisundis toorikust taastatud autole kulutatud raha on suurem, kui selle müügist saada võiks. Vastupidine olukord on minu arvates pigem erand, kui reegel.
Ja seda tasuks taastamistööle asudes silmas pidada, muidu võib hiljem tekkida tunne, et oled petta saanud.

Kui restaureerimistöö tehakse valesti või lohakalt, on kogu kulutatud raha "tuulde visatud".

Toon näite enda praktikast, sellest ajast, kui alles hakkasin vanade masinatega tegelema.

Tegelesime selle masinaga üsna pikalt, aga enne meid oli seda juba kuskil mujal taastatud. Osa keretöid oli valesti tehtud, kere ei sobinud raamile. Õieti osaliselt sellepärast see masin meile sattuski.

Kereplekke ei oldud vanast värvist-pahtlist puhtaks tehtud. Olgugi, et meil endilgi seda tol ajal veel eriti ei praktiseeritud, soovitasin omanikule, et võtame vanad värvid maha! Liiga palju ebasobivat jäi minu arvates sinna alla. Omanikul oli aga eelarve suhteliselt pingeline. Ütles, et “Ei”. Nii jäi ja ka värvitööde juures tekkis problem: materjalikulu tuli hoida nii madalal, et piltlikult öeldes, oli tegemist, et enam-vähem korralikku värvipinda saada. Aga saime, välimus tuli päris ilus.

Probleemid algasid aasta-paari pärast. Mitmetest kohtadest hakkas rooste endast märku andma, kuskilt lõi pahtliserva lahti….
Võtsime asja uuesti ette ja parandasime nähtavad vead ära, aga ega sellega ei olnud põhjused likvideeritud. Pidasime nõu ja omanik küsib: mida nüüd teha? Ega ei olnudki head nõu anda, ütlesin talle, et see töö tuleks otsast peale uuesti teha, ainult et kõigepealt tuleks kõik kuni plekini puhtaks võtta!

Teine näide sellest, kuidas omanik soovis teha konstruktsioonimuudatusi.
Tegime selle masina juures konstruktsioonimuudatusi üsna palju. Esimese hooga läksin omaniku lennukate ideedega kaasa, aga mingil ajal hakkasin aru saama, et meile “imelikuna” tundunud konstruktsioonilahendused, mida tehase konstruktorid olid teinud, olid ikkagi väga läbi mõeldud. Need asjad, mis meile ei meeldinud, näiteks liiga “vedel” raam, “vedelad” uksed, mittejäigalt kinnitatud kere jne. Olid kõik vajalikud ja kokkuvõttes võiks öelda, et kõik meie “parendused” osutusid vigadeks!

Just selliste kogemuste tõttu suhtun tänasel päeval väga skeptiliselt mõne omaniku soovi tehnoloogilisi- või konstruktsioonilahendusi muuta. Parem oleks jätta otsustamisõigus spetsialistidele.

Kui tahad head tulemust saada, siis mõtle oma vanatehnikaprojektist, kui sõbrast kogu eluks!

See postulaat ei ole ka muidugi absoluutne. Nagu oleme lugenud, mõtleb osa mehi isegi naist võttes, et no umbes kümneks aastaks…
Mina ei arva, et see hea on. Parem oleks ikka nii, et kogu eluks! Vähemalt koosveedetud aja kvaliteet on parem, nii naise kui ka auto puhul.
Sellisel juhul on valede otsuste tegemine raskem. Kui mõtled nii, et teen selle masina valmis, müün ära ja ostan järgmise, siis on kerge teha otsust, et jätan mingi olulise asja tegemata. Hoian raha ja aega kokku!
Parem oleks nii, et kui aega ja raha napib, jäta projekt seisma, tegele nende asjadega, milleks aega ja raha on, või puhka! Kui soov on tõsine, toovad jalad sind ise varsti selle projekti juurde tagasi. Ja kui ei too? Ega punnitada pole ka mõtet, järelikult ei olnud see ikkagi sinu “eluprojekt”.

Odava hinna joovastus on juba ammu ununenud, kui ebakvaliteetne töö endast ikka veel märku annab.

Umbes sellise sisuga teksti nägin aastaid tagasi AS Benefit värvipoes.
“No poisid!” mõtlesin. Teie hinnad on siin sellised, et tavaline inimene neid küll osta ei jõua! Aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin aru saama selle mõtte sisust. Muide, kasutan seda poodi tänapäevani.

Olen mitme vanatehnika omaniku puhul kokku puutunud sellise nähtusega, et eelarve on muutunud pingeliseks. Täiesti arusaadav nähtus vanatehnika puhul. Siis tuleks sellest rääkida ja teha paus. Panna juba tehtud töö nö. “riiulisse” õiget aega ootama. Selle asemel kuulen omaniku suust ütlust: “Selle raha eest oleks “naaberkülas” masin juba värvitud olnud! Siin alles plekitöö pooleli!”

Olen siis tavaliselt öelnud, et mida sa ootad? Vii kohe sinna!
Aga pole viidud….
See ei tähenda muidugi seda, et “kõrge hind” võrdub “hea kvaliteet”. Alati ei pruugi see nii olla. Aga kindel on see, et kõige odavamate hindadega head kvaliteeti ei saa. Ei materjalide ega ka töö puhul. Odava töö puhul jääb tihti mingi oluline, vajalik asi tegemata, selle arvelt hoitakse aega kokku. Aga korvata neid puudujääke pärast tagantjärele on peaaegu võimatu.
Head tööd tehakse rahulikult, kiirustamata ja läbimõeldult. Teatakse mis järjekorras peab töid tegema. Loomulikult võtab see rohkem aega ja ka maksab rohkem. Aga vastutasuks on rahulolev töömees ja kvaliteetne töö. On loomulik, et töö tegija vastutab tehtud tööde eest. Ja ei olegi mingit probleemi vastutada, kui töö on õigesti tehtud.

John Ruskin (1819 – 1900):
Pole tark tegu maksta liiga palju. Samas pole arukas maksta ka liiga vähe. Kui maksad liiga palju, kaotad ainult raha. Kui maksad liiga vähe, võid kaotada kõik, sest ostetud asjaga võid teha kõike muud aga mitte seda, mille pärast sa ta ostsid.
Tuntud ärielu seadus teeb võimatuks maksta liiga vähe ja saada liiga palju. Kui teed äri nendega, kellel on madalad hinnad, siis peaksid hinnale lisama ka riski, mille võtad. Kui sa seda juba niikuinii teed, siis on sul piisavalt raha, et maksta millegi parema eest.


Lõpetuseks veel niipalju, et Autorestauraatoris ei tehta mitte ühtegi tööd ainult teenimise eesmärgil!
See töö peab töö tegijale ikka meeldima ka. Seepärast palun ärge pahandage, kui mõnele tööpakkumisele järgneb umbes selline vastus, et aega ei ole. See ei ole ka vale, kuna tööta ei ole ma siiamaani istunud. Ikka on midagi ees olnud. Aga kui pakkumine tundub huvitav, olen kindlasti nõus asja arutama.

Nagu eelneva jutu põhjal võib aru saada, ei toimu vana auto kere taastamise juures midagi väga kiiresti. Tulebki kokku saada, tutvuda, rääkida-arutada, vaadata, kuidas meil tööd tehakse ja kui jõutakse “ühisele keelele” saab ka töö tehtud.
Viimati muutis Autorestauraator, 04 August P, 2013 10:36, muudetud 2 korda kokku.
Terv. Märt Aarne
autorestauraator@gmail.com
Homepage: Autorestauraator

kr8nik
Uus kasutaja
Uus kasutaja
Postitusi: 89
Liitunud: 29 Märts E, 2010 00:00
Asukoht: Kuressaare

#2 Postitus Postitas kr8nik »

Targutaksin selle Pobeda värvimise juures veidi, et kui omanik (vahendaja) küsis värvimise hinda ja vedas seepeale kohale mittekomplekteeritud masina, siis olekski asi pidanud piirduma värvimisega - poritiivad seina najale püsti, kompressoril rõhk üles ja tuld! Ja kui omanik oleks siis hädaldama kukkunud, et niimoodi ta ikka seda ei mõelnud, oleks saanud talle meelde tuletada, et jutt käis siiski ju ainult värvimisest. Minu arvates läks ta hinda küsides teadlikult kottimise peale välja ja täpselt sama mõõdupuuga oleks tulnud talle see asi ka ära teha.
Ärge saage minust valesti aru , ma ei pea ennast ise ka mingisuguseks nahhaaliks, kuid vanasõnagi ütleb, et vorst vorsti vastu...

Varavamehaanik
Uus kasutaja
Uus kasutaja
Postitusi: 95
Liitunud: 10 September N, 2009 00:00
Asukoht: Kuusalu
Kontakt:

Re: Kui hakkad sõidukit taastama...

#3 Postitus Postitas Varavamehaanik »

Autorestauraator kirjutas: See, mis tehases lüüakse stantsiga, kõmaki valmis, võtab aega mõned minutid. Ise tehes pead aga arvestama nädalatega!
Ehk tasuks siis kulutada nädalad stantside tegemise peale ja hiljem elatuda minutite eest raha kasseerimisest?

Ja kõikidele valesti aru saajatele ka vanasõna: ära keevita näljasele plekki, vajuta talle stantsiga...

Automaaler
VVK liige
Postitusi: 127
Liitunud: 03 Aprill N, 2008 00:00
Asukoht: Tartu
Kontakt:

#4 Postitus Postitas Automaaler »

Konkreetse teemaga seoses:

Hakkasin huvi pärast ühel USA autode varuosi pakkuval veebilehel kokku arvestama kõiki plekkdetaile, mis ühe konkreetse masina/mudeli kere taastamiseks vaja võib minna. Alates põhjast, lõpetades tiibade, uste ja muude kerepaneelidega, oli peaaegu kõike saada. Välja arvatud katus.
Otsitavate detailide baasiks valisin ühe 60-ndate lõpu muskelauto, kuna neile valmistatakse USA-s pea kõikvõimalikke plekke. Järelikult - turgu ja nõudlust on.
Need erinevate detailide hinnad ja igasugused ebamäärase lõpuga (7, 8 ja 9) summad ümardasin arvutuse lihtsustamiseks.
Tulemuseks sain umbes 75 000 krooni. (jämedalt 5000 eurot).
Ja see on ainult hunnik plekki, mitte kere valmiskujul.

Kui nüüd siia otsa liita veel omakorda ostetavate veermiku, käigukasti, salongi, mootori, kroomdetailide ja igasuguste muude väiksemate ja suuremate detailide hinnanumbrid, siis kasvab see summa muidugimõista mitu korda veel suuremaks. Ja lõpuks peab keegi kogu selle kokkuostetud detailide hunniku autokujuliseks maiseks kehastuseks ka vormima.
Ma mõtlen selle all siis nii plekksepatöid, värvitöid kui kõiki selle juurde kuluvaid materjale.

Nii et ses suhtes on Märdil õigus, kui ta ütleb et hakata nullist mingit olematut autot üles ehitama(vahet pole, on ta siis "venemaine" või "välismaine"), on mitu korda kallim, kui osta samasugune sõiduk valmiskujul.

Skeptikutele(enamjaolt satuvad selles rollis olema miskipärast töö tellijad), kes võivad arvata, et "siin ei ole ju midagi erilist", soovitaks omalt poolt kõik need "mitte millestki millegi tegemise" tööde protsessid omal käel ära proovida.
Tingimusel, et kõik töö tehakse sama ajakuluga, mida esitatakse tavaliselt tellitava töö tegijale ja kui auto valmis, siis veel ühel tingimusel, et iga päev selle tööga leiba teenivatel isikutel poleks omakorda põhjust tööprotsesside ja lõpptulemuse kallal kritiseerida.

Siis on kohe auto omanikul selge pilt, kui lihtne või raske ühe vanema auto nullist ülesehitamine on ja kas see esmane pinnapealne suhtumine "siin ei ole ju midagi erilist/rasket/hullu" või siis "oi kurat, see hind on töö eest liiga suur" muutub reaalsemate tõdemusteni või mitte.


P.S. Ja kui see stantside valmisvorpimine ja selle töö eest raha kasseerimine nii lihtne on, siis tekib küsimus, miks näiteks senimaani pole USA-st võimalik saada näiteks 1950-ndate aastate Cadillacidele, Buickidele, Pontiacidele ja mitmetele teistele tolleaegsetele autodele uusi erinevaid kerepaneele ? Näiteks tiibasid, uksi, kapotte, luuke, koopaplekke jne. jne.
Põhjaplekke, "vanne" ja karpe õnneks juba tehakse, aga auto ei koosne ainult põhjast.
Nõudlust ja turgu ju sisuliselt oleks. (Rääkimata veel vanematest autodest- 1920-ndad, 30-ndad, 40-ndad.)

Järelikult on põhjus ka milleski muus kui ainult stantsvormide ja pinkide valmistamises.

Autorestauraator
VVK liige
Postitusi: 3026
Liitunud: 01 Märts L, 2008 00:00
Asukoht: Tallinn, Merivälja
Kontakt:

Re: Kui hakkad sõidukit taastama...

#5 Postitus Postitas Autorestauraator »

Varavamehaanik kirjutas:
Autorestauraator kirjutas: See, mis tehases lüüakse stantsiga, kõmaki valmis, võtab aega mõned minutid. Ise tehes pead aga arvestama nädalatega!
Ehk tasuks siis kulutada nädalad stantside tegemise peale ja hiljem elatuda minutite eest raha kasseerimisest?

Ja kõikidele valesti aru saajatele ka vanasõna: ära keevita näljasele plekki, vajuta talle stantsiga...
Kõik õige!.... kui eesmärk oleks rahateenimine. Vaata minu postitatud viimast postulaati.

Asi ongi selles, et minu huvi on see käsitöö tegemine. Kui seda ei oleks, tegeleksin ilmselt millegi muuga, mille juures see käsitsi tegemise võlu on olemas. Mina kaifin seda isetegemise loomingulist poolt.

PS.
Pirita Selverist võib 10 euro eest Francisco Goya "maali" osta, aga minule selline ei meeldi.
Terv. Märt Aarne
autorestauraator@gmail.com
Homepage: Autorestauraator

Vasta

Mine “Vaba teema”