Vanatehnikapoliitikast

Kõik, mis muude teemade alla ei sobi
Sõnum
Autor
mart
Uus kasutaja
Uus kasutaja
Postitusi: 15
Liitunud: 05 Detsember R, 2008 00:00

#21 Postitus Postitas mart »

Poliitika mulle meeldib.........kohe hakatakse andma nii et karvad lendavad :D
Vanatehnika poliitika oleks iseenesest ju väga vajalik, aga seda peaks lobby korras ajama hoopis mujal - riigikogus, linnavalitsuses, vallavalitsuses, jne kus iganes leidub poliitikuid, kes midagi otsustada saaksid ja tahaksid..........
Usun et selleks võimelisi lobistajaid leiaks ka vanatehnika huviliste seast, hoolimata sellest kas nad on mida taastanud või mitte.......tähtis on et aetaks õiget poliitikat, mis kajastuks ka lõpuks seadustes (maksud jne)
Mulle tundub siin teemas ikka jutt rohkem vanatehnikakultuurist ja sellest erinevas arusaamises. Võrreldes poliitikaga on kultuuris kriitika ju väga teretulnud nähtus....kirjandus-, kunsti-, teatri-, kino- ja veel musttuhat kultuurikriitikut ju lausa elatab ennast sellest kriitikast.
Arendagem siis juba kõik koos vanatehnikakultuuri ja suhtume ikka kriitikasse kui teretulnud ja edasiviivasse nähtusesse
:)

Automaaler
VVK liige
Postitusi: 127
Liitunud: 03 Aprill N, 2008 00:00
Asukoht: Tartu
Kontakt:

#22 Postitus Postitas Automaaler »

Varavamehaanik kirjutas: Miks arvatakse, et kõike peab ohjeldamatult restaureerima, et kanda liiklusvahendit "musta numbri" registrisse.

"Must number" on kompromiss tehnikaajalooteaduse ja tänapäeva liikluse vahel ja ei ole autasu tubli restaureerimise eest!!!
Kui musta numbrit kombinaadikonveieri põhimõttel igale vanasõidukile jagada, mille vanus on ületanud 35-t eluaastat ja seda olenemata selle auto või tsikli tehnilisest seisukorrast, siis oleks vaatepilt umbes samasugune nagu Soomes, kus mõraste istmekatete, praguneva värvkatte või lainetavate külgedega ja siit-sealt roostetavate keredega, kuid musta numbrit kandvad autod kulgevad kuidagimoodi punktist A punkti B. Selliseid on veel alles ja päris palju.

Kui siit hakata mõtet edasi arendama eelmainitud postitusest, et musta numbri väljastamist veel lihtsamaks muuta(loe: igale vanasõidukile must number), siis tekib küsimus, et mis mõtet on matta ühe vana "ameeriklase" või "sakslase" taastamisse aega, raha ja töötunde, saada peale korraliku kadalipu läbimist vanasõidukiks tunnustamise akt(paralleelselt sellega ka must number) ning samas võib võrdluseks võtta teise neljarattaliseja umbes samaealise "kaasmaalase", millele on samuti must number väljastatud puhtalt seetõttu, et "ta on vanasõiduk" ?
Ma ei pea silmas originaalkonditsioonis säilinud ja paari-kolme roostetäpiga näiteks tagatiiva allservas olevat autot. See on midagi muud.

Võtke heaks või pange pahaks, lugupeetavad asjahuvilised, kuid mina jään seisukoha juurde, et must number peaks siiski olema ja jääma koos taastatud vanasõidukiga "liikuvaks visiitkaardiks". Ehk siis olla omasuguste-omavanuste sõidukite seas see pisidetailideni viimistletud etalon, mida poleks häbi ka teistes riikides toimuvatel vanatehnikaüritustel demonstreerida.
Siis pole ka põhjust kahtlusteks, et mõne inimese ilmumine selle mõne konkreetse auto juurde võib tekitada (järjekordselt) paksu verd auto omaniku ja autot vaatleva isiku vahel.

P.S. Mõni aeg tagasi oli mul juttu ühe inimesega, kes on samuti musta numbri temaatikaga aegade algusest seotud olnud. Tema arvamus oli samuti, et viimasel ajal on sellest mustast numbrist saanud nagu mingi staatuse või tunnustuse kogumise sümbol publiku poolt.
Selline mulje jääb, et justkui üle 35-aastane auto polekski vanasõiduk, kui tal tingimata musta numbrit küljes pole.

janek555
Uus kasutaja
Uus kasutaja
Postitusi: 32
Liitunud: 05 August T, 2008 00:00
Asukoht: võhma
Kontakt:

#23 Postitus Postitas janek555 »

Tihhonov kirjutas:Selle teema püstitusest küll välja ei lugenud, et sooviti arutleda üldpoliitilistel teemadel.
Mina sain Märdi esimese postituse ebasobilikkusest aru alles eile - peale sinu esimese postituse lugemist. Ma tõesti ei pannud seda emotsionaalset poolt tähele! Peale sinu postituse lugemist lugesin alguse uuesti läbi ja tundus,et teen seda esimest korda - nii palju muutis sinu sõnavõtt selle teema valgust minu jaoks. Tõesti tehti väga liiga süütule inimesele. Inimesele keda ma ise kunagi pole kohanud , aga kes on oma tegevusega ka minule palju andnud - nimelt kindluse ja usu autode väärika kogumise võimalikkusesse!

Märt mina saan aru mis oli sinu teema tegemise mõte ja sisu ning ma ei usu ,et soovisid sellega kellelegi viga teha. Aga kukkus teisiti välja. Teema ise on ju väga vajalik , juba praegu olen siit välja lugenud erinevaid uusi terasid väärtuste kohta,millele ma ennemalt mõelda ei osanud.

Pakun välja minna hr U ukse taha ja paluda temalt siiralt vabandust ebaeetilise käitumise pärast. Olen valimis ise seda toetama ja lepituseks Võhmast korvitäie värskeid kaneelisaiu kaasa võtma. See aps tuleb ära klaarida!

Varavamehaanik
Uus kasutaja
Uus kasutaja
Postitusi: 95
Liitunud: 10 September N, 2009 00:00
Asukoht: Kuusalu
Kontakt:

#24 Postitus Postitas Varavamehaanik »

See ei puutu vähimalgi määral "musta numbrisse", kuid isekeskis ja parema mõistmise huvides peaksime rääkima selgeks, mis on restaureerimine ja mis on kapitaalremont algset eeskuju järgides.

Minu jaoks on restaureerimise musternäidis see auto: http://vvm.unicweb.ee/?p=130 neid on "musta numbri" registris mõningaid veel. Ehk siis selle auto kallal on restaureeritud nii nagu restaureerimist mõistetakse näiteks Eesti Rahvamuuseumis töötava restauraatori pilgu läbi. Selle auto ja liikluses toimuvate reeglite vahel on iga aastaga järjest keerulisem leida kompromissi. Restaureerimise protsess peab jääma kestma, muidu algab häving.

Valdav enamus meie "musta numbri" sõidukitest aga sobiks väljendi alla - kapitaalselt remonditud tehase näidise eeskujul. Kompromissi leidmine vana liiklusvahendi ja liikluse reeglite vahel ei ole keeruline, sest hea meistri olemasolu korral saab peale liikluses tekkivaid kahjustusi algse seisu jälle taastada.

"Must number" on ikkagi selleks, et ajaloolist väärtust omav sõiduk oleks liikluses ja tehnoülevaatusel seadusega kaitstud väärkohtlemise eest. Väga väärtusliku sõidukiga ei ole üldse mõtekas liiklusesse minna ja seda tuleks hoida muuseumis.

oldmoped
VVK sõber
Postitusi: 88
Liitunud: 02 Aprill K, 2008 00:00

#25 Postitus Postitas oldmoped »

Automaaler kirjutas: mis mõtet on matta ühe vana "ameeriklase" või "sakslase" taastamisse aega, raha ja töötunde, saada peale korraliku kadalipu läbimist vanasõidukiks tunnustamise akt(paralleelselt sellega ka must number) ning samas võib võrdluseks võtta teise neljarattaliseja umbes samaealise "kaasmaalase", millele on samuti must number väljastatud puhtalt seetõttu, et "ta on vanasõiduk" ?

Ilmekas näide sellest, mida olen koguaeg proovinud inimestele seletada - must number praegusel kujul ei ole olemas mitte vanatehnikakultuuri edendamiseks vaid selleks, et osad inimesed saaksid lihtsalt nendega eputada.
Muidu ju ei tekiks sellist "mis mõtet" küsimust.

Ma loll arvan naiivselt siiani, et inimesed taastavad oma autosid ja muid vanasõidkeid poldi-mutri tasemel selleks, et nad lihtsalt tahavad seda teha ja see meeldib neile ning langeb nende maailmavaate ja suhtumisega kokku, mitte aga uhke märgi rinda saamiseks.

MAZ
VVK sõber
Postitusi: 91
Liitunud: 09 Mai L, 2009 00:00
Asukoht: Elva

#26 Postitus Postitas MAZ »

Olles seda arutelu,mis siin tekkinud lugenud ja analüüsinud oma mõtetes jääb mul kuvama mulje,et tegelikult hakkas jama kogu asja ümber vaid lihtsast asjast, muudetud konstruktsiooniga ZIS 110 uksest!
Olgu selle uksega kuidas on aga see kollektsioon,kus ka see ZIS 110 asub on mujet avaldav. Minu arust just selline olgu siis vähem või rohkem originaalsete sõidukitega kollektsioon on paljudele inspiratsioon ja näide,et ka võimatud asjad on võimalikud. Paraku meie konnatiigis on nii,et kõik kipuvad kõiki tundma ja kellegi terav kriitika kipub teisele jälle hinge põhja minema. Sellepärast ka paljud hoiavad madalamat profiili ja tegutsevad omaette ning nende tegemistest ja teadmistest ei tea suurem avalikkus suurt midagi. Ma ei pane seda pahakas, elu ise on selline,et tekitab vahest sellist olukorda.


Kuid,mis üle üldisemalt musta numbrit puudutab, siis osadele on jäänud tõepoolset mulje(räägin noorematest ja muidu asja huvilistest vanatehnika valles),et tõesti must nr on staatuse sümbol ja miski orden, milleni vist enamus lihtsurelikke ei jõua(sel juhul on kasutaja Talupoeg oma Ford-TT suur erand siis). Lihtsal vanatehnikaga tegeleval inimesel tihti polegi sellest mustast nr suurt teemat, kuna osasid huvitab emotsioon ja elamus ,mis saadakse ühe või teise vanasõiduki korrastamisel. Ma ei pane seda pahaks ning pealegi,mis mõte on tegelda millegiga,mis huvi ei paku või tekitab hoobis närvipinget ja probleeme.
Teine müüt,mis on levinud on see,et õige uunikum on ikka vana auto, isegi vanem kui 35.a. Mina seda arvamust ei jaga, sest kõik autod saavad ükskord kas vanametalliks, museaalideks või siis vanatehnikaks ja/või hobiautoks. See on asjade loomulik käik juba aastaid olnud.
Kas keegi meist oleks ehk aastal 1984 ettekujutanud,et GAZ 20 ja 21 saab hinnatud vanaauto? Usun,et tolle aja kontekstis olid pigem esiplaanil ikka ennesõja aegsed masinad.
Juttu kokkuvõtvalt ütlen:
-aeg ei seisa paigal ja igast uuest autost saab ükskord vana auto.
- olen päri siin ennem välja öelduga,et musta nr olemust peaks keskmisele kodanikule ja asjahuvilisele tutvustama. Muidu hakkavad linnalegendid ja külajutud võimust võtma.

lauri
Uus kasutaja
Uus kasutaja
Postitusi: 4
Liitunud: 08 Oktoober R, 2010 00:00
Asukoht: Tallinn / Tartu

#27 Postitus Postitas lauri »

Olen huviga jälginud nii antud teemat, kui ka sellest ajendatud teemaarendust huvilise ja professionaali erinevustest. Kuna hetkel tundsin, et ei saa enam ilma sõna sekka ütlemata, siis kirjutan mõned laused.

Kuigi Märt Aarne alustas teemat minu arvates mõttega diskuteerida vanatehnika korrastamise kvaliteedi üle, ei saa peaaegu keegi sellega seoses mainimata jätta 'musta numbri' temaatikat. Tekib küsimus, et kuidas alati selle 'musta numbri' teema juurde jõutakse, kui vanatehnikast juttu tuleb.

Aga teisest küljest - kas on veel mingeid laiemalt tuntud mõõdikuid vanatehnika taastamise/restaureerimise/remontimise tulemuse tunnustamiseks? Vist ei ole... või siis pole ma kuulnud.
Ja kui nüüd Tõnu Piiburi kirjutatut vaadata, siis pole ka seesama 'must number' tunnustus, vaid algselt mõeldud hoopis omaniku elu lihtsustamise ja auto kaitsmise vahendina.

Seis on seega sarnane, nagu oleksime kuurialla toonud kasti, kuhu on peale maalitud kiri "Kasulik kraam" ja laome sinna sisse asjad, mis justkui paremad/vajalikumad tunduvad. Arvatavasti jõuavad sinna kasti mõned läikivad asjad, mõni veidi roostes jupp ja võib-olla veel midagi ehk siis - karta on, et need kasti pandud asjad pole päris homogeensed.
Ja pole kaugel ka hetk, kus me ei oma enam ülevaadet, mis seal kastis üldse on. Aga kastist juppide väljaviskamise teed kah ei tahaks minna, sest siis jääb justkui hinge kriipima, et mingile kasulikule asjale sai ülekohut tehtud...
Mida ma eelneva näitega tahtisn öelda, on see, et ehk peaks selle ühe kasti 'must number' asemel või ümber mitu väiksemat kasti kasutusele võtma. Kusjuures need väiksemad kastid võiksid olla nii suure sees kui ka kõrval - nii nagu parem tundub ja kokku lepitakse.
Osadele inimestele on 'mustast numbrist' saadav mõistev suhtumine ülevaatusel igati teretulnud nähtus. Aga teisi, kes enda vanatehnikat niigi garaa¸iuksest väljaspoole jäävasse kurja maailma ei vii, ei eruta ülevaatuse teema eriti. Neile on vanasõigukina tunnustamise akt tehtud töö tunnustuseks olnud ja see on nende eesmärk omaette.

Ehk tuleks tekitada ka mingi teise taseme tunnustamine (või tunnustamised). Olgu siis kasvõi Tõnu Piiburi poolt jaotatuna "restaureeritud" / "kapitaalselt remonditud tehase näidise eeskujul" või samuti eelnevalt figureerinud "poldi-mutri" skaalat aluseks võttes.


Kvaliteedi temaatika kohta on siin paljud öelnud, et võimalused on erinevatel inimestel erinevad. Olen sellega nõus. Samuti sellega, et vanatehnikaga tegelemine on üks aega neelav ja püsivust nõudev tegevus.
Aga vaatamata eelarve suurusele ei tohiks eesmärki seada olemasoleva rahasumma järgi vaid ikkagi hea lõpptulemuse poole püüeldes. Ja kärsituks minnes ei ole minumeelst sobiv eesmärki alandada vaid möönda tõika, et läheb vaja lisa-aega.
Ei taha eelnevaga väita, et kõigi tööde resultaat ja oodatav tulemus peaks alati olema sama, nagu oli masinal tehase väravast välja sõites (või sellestki parem, nagu Märt Aarne on ühe ZIS-i puhul eesmärgistanud).
Eesmärgiks võib täiesti olla näiteks masina taastamine sellisena, nagu ta oli remondituna aastal 1970. Aga kui eesmärgiks on algul olnud masina taastamine originaalis ja tehtud tööde tulemus on võrreldav 70-ndate kap-remondiga, siis tuleks tunnistada eesmärgi mittesaavutamist ja proovida kas asja parandada või siis tõesti uus eesmärk seada kui muud üle ei jää.

Parimate soovidega,

Lauri Pukk.
(mõne roostetanud Moskvit¨i omanik)

TALUPOEG
VVK sõber
Postitusi: 181
Liitunud: 24 Aprill L, 2010 00:00

#28 Postitus Postitas TALUPOEG »

Kuna pidevalt on siin juttu mustast numbrist,tahaksin lisada seda,et praegu on ju asjad korras ning kõik toimib ilusti.Kuni sinnamaani,et selle numbri saab masin,mis ei vääri seda. Et seda ei juhtuks,selle eest hoolitsevad need,kes peavad.
Pean veel mainima,et siin on mitmed korrad mainitud minu taastatud Fordi. Kui ma auto taastamist-kogumist alustasin 1987 aastal,ei olnud musta nummert kuskil.Bensiin oli 30 kopka liiter.Oli tahtmine juba siis autoga mõned tiirud teha,kuid mul oli olemas alles mootor ja raam...Põhiline mõte oli ikka saada sõita ja auto lõpuni valmis ehitada.Kui ainult tegeleda autoga ja sõidumõnu pole,kaob ka entusiasm.Pääsetee oligi must number,sest muud varianti ju polnud.Tee auto valmis ja liikuda ei saagi. Sõita ju tahaks.Kui dokumente pole, siis oled nagu pätt teepeal.Muudkui hiili ja vaata,et keegi ei näeks.
Kellel aga on miskid paprid olemas ja auto ka enam-vähem,need ei peaks ju üldse muretsema.Kes peab oma autot haruldaseks ja vanaks,las peab.Sõita ju võib igal pool ja kui masin ilus, siis pole ju häda midagist.
Kellel jõudu ja jaksu ,see võib ju oma auto-mootorratta taastada nii,et saaks selle musta numbri.Kõige tähtsam on ikka see,et inimene teeb oma asja mõnuga ja siis pakub see ka teistele midagi.

Tihhonov
Uus kasutaja
Uus kasutaja
Postitusi: 4
Liitunud: 05 Märts N, 2009 00:00

#29 Postitus Postitas Tihhonov »

lauri kirjutas:Mida ma eelneva näitega tahtisn öelda, on see, et ehk peaks selle ühe kasti 'must number' asemel või ümber mitu väiksemat kasti kasutusele võtma. Kusjuures need väiksemad kastid võiksid olla nii suure sees kui ka kõrval - nii nagu parem tundub ja kokku lepitakse.
Need kastid on ka praegu teoreetiliselt olemas. Selles musta numbri kastis sees peaks toimima loogiline jaotus väiksematesse kastidesse - paremateks, keskmisteks ja halvemateks. Seda siis vastavalt sertifikaadile märgitud originaalsuse % määrale. Mõni ligineb sajale, teine ületab napilt künnise. Selle numbri nimel võiksid omanikud rohkem pingutada. Kuid praegu pole see vajalik, sest see number ei näita auto tegelikku hinnet. Seda siis tulenevalt erinevate komisjonide kompetentsusest, subjektiivsusest ja kogu hindamise süsteemi pealiskaudsest ülesehitusest.

Ja see mind tõesti häirib. Autod saavad uskumatult kõrgeid hindeid. Lugege neid akte: 99%, 97% jne. Ei usu mina, et kõik need 99% autod seda numbrit ka maailma mastaabis reaalselt välja kannavad. Komisjonid võiksid olla ise kriitilisemad ja vajadusel selgitada omanikule tagamaid. Originaal poldid on väärtuslikumad kui suvalised, originaal summuti on väärtuslikum kui aftermarket varuosa, kriibitud klaasid vähem väärtuslikud kui uued jne. Keretööde kvaliteeti (pahtli kogust) on raskem hinnata, kuid põhjamati võiks küll üles tõsta. Auto põrand on tavaliselt meisti visiitkaart. Numbri saaksid küll kõik kes seda väärivad, kuid hinne tuleb auto ka vääriline. Sellepärast tegingi varemalt ettepaneku, et ühte autot võiksid hinnata kaks juhuslikult valitud komisjoni, kes peavad erimeelsustes kokku leppima.

Seega kui auto hindamise reglement uuesti üle kirjutada, komisjonidelt rohkem nõuda ja nende tööd ka vääriliselt tasustada, võiks asi paremaks minna. Siis muutuks originaalsuse % määr hoopis prestiizikamaks näitajaks. Ta olekski lõpphinnang meistri tööle ja reaalne näitaja võhikule. Minugipoolest võib auto klaasil olla hologrammiga kleebis, kuhu komisjoni esimees kirjutab selle sõiduki hinde.
Viimati muutis Tihhonov, 14 Oktoober N, 2010 10:14, muudetud 1 kord kokku.

sugraM
Uus kasutaja
Uus kasutaja
Postitusi: 18
Liitunud: 29 September E, 2008 00:00
Kontakt:

#30 Postitus Postitas sugraM »

Lugedes teemat, mõtlesin ka oma mõtted kirja panna. Esmalt niipalju, et esindan vist eesti kõige tüüpilisema vanatehnikaharrastajat, ehk siis sellist, kellel on olemas mitu rauahunnikut, mida tingimisi võib projektideks nimetada ja millest enamike kohta võib öelda, et ootavad oma aega. Päris surnud need ei ole, sest aegajalt midagi ikka liigub aga midagi mida ette näidata või uhkustada, ei ole. Seega on see minu jaoks hobi, asi millega tegeleda parajasti kui aega, raha ja viitsimist on. Minu jaoks on see viis aja sisustamiseks ning loomulikult on tulevikus õrn soov ka mõni nendest rauahunnikutest sinnamaale saada, et saaks nendega ka mõne tiiru teha või üritusest osa võtta. Ma ei kuulu kuhugi klubisse, loen küll selleteemalisi foorumeid ja eelistan reeglina vait olla.

Siiski nagu vana hea Ivan orav ikka ütles, otsustasin seekord sule pihku võtta ja oma arvamuse siia kirja panna. Siinkohal, ei pretendeeri ma ei absoluutsele tõele, ei toetu faktidele, vaid kirjeldan asja nii, nagu minule on mulje jäänud. Seega kui kuskil väga mööda panen, siis parandage.

Kuskilt eelnevast postist käis läbi soome musta numbri teema ja seda halvustava alatooniga - vaadake millistele parsadele seal seda antakse. Niipalju kui mina olen aru saanud, on sealse musta numbri eesmärk hoopis teine, kui meil. Soome maksusüsteem tähendab seda, et lihtsalt lõbu pärast hobiauto garaazis hoidmine ja paar korda aastas sellega sõitmine tähendab suhteliselt suurt maksukoormust. Mina näen sealse musta numbri eesmärki rohkem selles, et musta numbriga antavad soodustused laiendavad oluliselt seda ringi, kes saaksid või tahaksid vanasõidukitega tegeleda. Selleks, et suvaline jorss oma päevinäinud igapäevaliikuriga aga neid soodustusi ei hakkaks saama, on pandud peale piirang auto reaalsele kasutusajale. Mina näen seal mitut positiivset külge - esiteks sotsiaalne, selliste sõidukite omanikele peetakse kokkutulekuid, sõite, inimesed suhtlevad omavahel jne. Kasvõi lihtlabaselt öeldes, hoiab see vähemalt mingi osa rahvast end iga nädalavahetus kasti joomast. Teiseks rahaline - kogu see virrvarr eeldab siiski kaupade, teenuste ostmist, klubiline tegevus ja üritused on samuti seotud rahaga jne, see kõik tähendab, et raha ringleb ja riik koorib sealt oma makse. Seega riik tabab ühes kohas soodustusi tehes kaks, isegi kolm kärbest ühe korraga - rahvale antakse tegevus, rahvale antakse tööd ja kõige selle pealt kasseeritakse sisse suurem summa, kui seda annaks algsed maksud. Sellises süsteemis ma ei näegi põhjust, miks peaks see masin olema viimse detailini originaalne ja täiesti laitmatu kvaliteediga restaureeritud. Inimese jaoks on tegu lõbuga ja ma kahtlen, et need mõned roostemullid või tuhmunud värv seda lõbu kahandavad.

Eesti must number aga pürib kvaliteedimärgiks, mis omandatakse vaid kõige paremini restaureeritud võimalikult originaalsetest juppidest koosnevale masinale. Arvestades muu hulgas siinkohal ka eestlase ärapanemise ja naabrist parem mentaliteeti näen ma selle numbriga mitut probleemi. Esiteks iga järgmise nn kvaliteedimärgi väljaandmine devalveerib eelnevate kvaliteedimärkide väärtust. Sellest hakkabki tekkima kohe probleem, et hakatakse nõudma juba selles samas kvaliteedi süsteemis uut süsteemi, mis ikka näitaks, et minu masin on see kõige kõige. Teiseks, on selle musta numbri probleem see, et tegu on staatilise teguriga dünaamilises süsteemis. Ühel elu hetkel on masin viidud konditsiooni, mille tulemusena anti talle must number. Nagu aru saan, kui sa oled saanud selle numbri, siis edaspidi mingit ümberhindamist enam ei toimu. See number on ja jääb sellele masinale (parandage kui ma valesti asjadest olen aru saanud, nagu mainisin, ei ole ma asja süvitsi uurinud vaid räägin muljete põhjal). Niikaua kuni musta numbri süsteem on suhteliselt uus pole probleemi, kuid mis saab 5, 10 või 25 aasta pärast. Ka muuseumis seisev auto kulub, rääkimata sõidus olevast masinast, värv tuhmub, siit sealt tuleb rooste välja jne. Tulemusena tekib mingi aja pärast just see, et see sama must number on lisaks alles filigraanselt restaureeritud masinale ka juba suhteliselt päevi näinud masinatel. See devalveerib seda musta numbri väärtust veelgi. Mis on tulemus, varsti hakatakse nõudma, kollaseid, punaseid pruune ja minupoolest või kuldseid numbreid. Must number aga kaotab oma algse eesmärgi. Soomes aga ei kaota see number oma väärtust, kuna juba algne eesmärk on teine - tõmmata magnetiga enda juurde rohkem huvilisi. Seega kui soomes saavad kokku kaks musta numbriga masina omanikku, tuntakse omavahel suheldes rõõmu, et saadi kokku mõttekaaslastega, mitte ei põrnitseta vihaselt teineteise masinaid, püüdes leida vigu (mis toidaks ainult oma ego).

Mis puutub tunnustamisse, siis seda on loomulikult vaja aga millest mina ei saa aru, miks selleks on vaja riikliku regulatsiooni? Selle jaoks on vaja klubilist tegevust. Tuletades meelde menusaate Top Gear osa, kus tegeleti vanade Afadega, siis toimus klubi kokkusaamisel masinate hindamine väljatöödatud vormi alusel. Miks ei võiks vanatehnika klubi teha sama. Autosid hinnakatse klubi kokkutuleku näitustel. Sinna võivad oma auto välja panna kes tahes. Kindlasti peaks olema kindlad kategooriad, mille alusel masinaid hinnatakse. Aastalõpus tehakse nedest hinnangutest kokkuvõte ja iga kategooria lõikes jaotatakse auhindu. Minu jaoks oleksid selle eelised:
1. Tegu on dünaamilise süsteemiga, auhinda jagatakse iga aasta, seega kui see on sinu eesmärk, siis ei saa lasta kummi lõdvaks, vaid võistlemiseks pead hoidma auto seisukorra kõrget taset.
2. Autosid oleks ka reaalselt näha, praegune probleem on ju see, et masinaid on aga kõik hoiavad neid kiivalt oma garaazides.
3. Sellised üritused saavutaks laiemat kõlapinda, tooksid juurde huvilisi ja suurendaksid ka avalikku teadlikkust
4. neile, kes ei pretendeeri karikale, saavad ikkagi osaled võistluses, tekib motivatsioon oma masina parendamisel, kuna ka näiteks 53-dalt kohalt aastaga 47 tõusmine oma kategoorias näitab ju progressi ja innustab oma tööd jätkama.

Siinkohal paneksin punkti ja jätkaks mõni teine kord.

Ah jah, vabandan mootoratta, raskesõidukite jne huviliste ees, et mu jutt väga autokeskseks kujunes.

Vasta

Mine “Vaba teema”