Pakiruumi põhi on nii läbi, et siin remontida ei ole midagi. Kõik, mis tööd segab, tuleb eest ära võtta. Eemaldasin varuratta raamistiku ja tagumise seljatoe taguse:



Põhjapleki väljalõikamine oli imelihtne, lõikekettaga paar liigutust ja käes ta oligi:



ja altpoolt:



Nüüd tuleb kõigepealt remontida tagumiste rattakoobaste alumised servad, üsna läbi on needki:



Tagumine serv ei ole ka parem:



Õnneks pole siin keegi varem keevitustööd teinud. Kõik on nii, nagu tehases tehtud.

Esimese asjana tuleb teha rattakoobaste alumised servad korda. Siis on üldse põhjaplekki kuskile kinnitada. Millise kujuga see rattakoopa äär just täpselt olnud on?



Kes ütleks?
Siin on võimalus improvisatsiooniks.



Tugevdusribid on alumistest otstest läbi, need tuleb siis nüüd ise teha:

Hakkasin jupphaaval põhja tegema. Kõigepealt tagasilla tunnel ja selle nurga ülemised plekid:



Siis tuli teha nurgad. Siin sai pisut katsetada ka ühte uut tööriista:



Nurk ise tuli selline:



Siis nurgad külge:



Vasakpoolne nurk:



Altpoolt sama nurk:

Pakiruumi põhja alla on ehitatud üks rist-tala. Tala keskosa oli säilinud enam-vähem, aga otsad olid juba kadunud. Kinnitus raami külge käib selle tala kaudu, küllap oli koormus liiga suur olnud. Tegin uue tala:



See tala tuleb nüüd raami külge kinnitada ja siis kerega kokku keevitada:





Põhimõtteliselt tuleks nüüd korda teha tagumine profiil, aga kuna varsti on puhkus algamas, tahtsin auto kere raamile asetada ja üle kruntida.
Torusõrestik, mis kere jäigemaks muutis, kui raami all ei olnud, on nüüd üleliigne ja lõikasin torud välja. Kinnitasin kere raamile ja tõstsin kogu kupatuse kõrgemate pukkide peale.
Läheb kruntimiseks:

Kruntimiseks kasutasin Epoprim kahekomponendilist krunti, Riia tehase toode.



Krunt, mida sellise töö juures oleks hea kasutada on kahekomponentne roostereaktiivne krunt e. happekrunt. Ilmselt hinnast johtuvalt on tellija roostereaktiivse krundi kasutamisest loobunud.





Auto on nüüd raami peal:



.... aga kahjuks mitte õige raami peal. See raam, mis autole alla peab minema, on Riias. Seda remonditakse. Minu arvates on selline kere ehitamine vale raami peal, vale. See on umbes nagu maja ehitamine ajutisele vundamendile, et küll pärast paneme õige vundamendi alla! Ma arvan, et head nahka sellest ei tule. Kui praegu uksed ja uksevahed paika panna, siis teise raamiga nad enam kindlasti paigas ei ole. Hakkab ümbertegemine....

Paar nädalat on nüüd tööst eemal oldud ja peab hakkama ennast jälle keretööde „lainele seadma“. Pakiruumi põhjal on teha veel põhjaosa, suhteliselt sirge plekk. See plekk koosneb siiski ka kahest osast. Esimene osa ulatub pisut tahapoole tugevdustalast. Tagumine plekk on esimese külge suhteliselt lihtsalt keevitatud. Kui plekki tegema hakkasin, sain aru, miks põhi kahest osast on: kuna plekk läheb paika ülevaltpoolt, siis ei mahu ta ühes tükis pakiruumi luugi avast sisse.
Jutt on siis sellest plekist:



Põhjaplekil on sisse pressitud terve hulk tugevdusribisid ja ava, kustkaudu toimetatakse kütusepaagi torude ja juhtmete ühendamist. Tugevdused on ümarate otstega, sikkerulliga selliseid otsasid teha ei saa. Otsustasin, et teen ribide jaoks kaks abinõud, mille abil löön käsitsi kõik need ribid sisse. Tegelikult oleks kujusid rohkem, aga abinõu tegemine ise on ka päris aeganõudev ja otsustasin natuke tööd lihtsustada. Loodan, et omanik ei märka! Kolmas abinõu luugi avale.



Kõik tugevdused on löödud allapoole. Ribide ümber on näha väikesed augud. Nende aukude kaudu tõmban abinõu pooled 4 mm-ste poltidega kokku.
Plekk altpoolt:



Kui need augud on kinni keevitatud, on plekk selline:



Kogu plekk oma kohal, veel kinnikeevitamata, kuna vaja teha veel servad, millega plekk kinnitub külgedelt rattakoobaste külge ja kütuse sissevoolutoru tunnel.

Kütusepaagi toru, mille kaudu kütust paaki valatakse, tuleb pakiruumi põhjast kõrgemale. Toru jaoks on tehtud spetsiaalne tunnel:



No selle jubina restaureerimine on muidugi võimalik, aga kuna kunde hoiab „täpe“ ajal raha kokku, siis odavamalt saab uue. Mina kuulun nende plekkseppade hulka, kes leiavad, et keerulise kujuga plekkdetaile on lihtsam teha väikestest ja lihtsama kujuga tükkidet. Kogu kunst piirdub ainult korraliku keevitamistehnia vadamises.









Ja ongi tükk peaaegu valmis, altpoolt ka:



Nüüd tuleb sellele veel umbes 20 mm laiused servad ka juurde keevitada:





Nüüd uurime, kuidas selline detail oma kohale istub?



Istub küll! Nüüd kruntima:



Krunditult näeb töö välja nii: