Vaata vastamata postitusi | Vaata aktiivseid teemasid Tänane kuupäev 21 August Esmaspäev, 2017 04:47



Vasta teemale  [ 2 postitust ] 
 Varia 
Autor Sõnum
VVK liige

Liitunud: 01 Märts Laupäev, 2008 00:00
Postitusi: 2796
Asukoht: Tallinn, Merivälja
Pilt
The restoration process

The restoration of an antique car is not simple. It cannot be done in a hurry and it cannot be trusted to just any workshop. This work requires skills, experience and dedication. Outside help is needed to do work for which one is not qualified.

A well restored automobile is the dream of many an antiques enthusiast. Autorestauraator can make your dreams come true. To avoid the project becoming a burden the following should be considered:

* The restoration of an automobile is always more costly than what you at first think it might be.
* The restoration of an automobile always takes more time than what you at first estimate.
* The cost of the restoration is directly related to the condition of the automobile at the time of purchase.
* If you decide to sell the restored car you will not recover the cost of restoration.
* If errors are made or the restoration is not done with care the money spent is as if it was thrown to the wind.
* Select for restoration an automobile which you would like to own for the remainder of your life.


In the selection of an automobile for restoration one should keep in mind that body work, painting, and mechanical repairs cost the same for a mass-produced low price car as they do for a rare luxury model. For example an ordinary pre-war car for which body parts are no longer available could become surprisingly expensive because sheet metal must be formed by handcrafting. In the workshop of Autorestauraator there have been auto body parts that demanded 1000 manhours of work. Not to be overlooked is the assembly of the finished parts. The appearance of the entire project depends on how well this is done. The reassembly of the body is certain to take more time than the novice restorer can imagine.

A hobby auto restored in high quality is a hand built vehicle and in some ways it is of higher quality than the original. Such cars are not profitable for selling. It is a unique car of which you have been the architect. It can not be purchased at any car dealer.

I think restoration means attention to authentic details, but in real life it often does not work out that way. That is why we consider the word "restoration" with some qualifiers. We could call it repair. It is normal to do the work according to the client's wishes. It might be a restoration for show only. It might be a pre-war luxury machine completely restored. The restoration might be for a little driving in the summer to attend some old car events. Other people like to use the car more extensively as a summer every-day vehicle. Because autos of the 1950-60 era are not built for today's traffic some clients want to retain only the outside appearance of the car and the entire drivetrain is replaced from a more modern car. Such work has also been done by Autorestauraator.

How much does it cost to restore a car?

It is normal to ask this question, but it is difficult to give a single answer. Every project completed by Autorestauraator has been different. To do repetitive work is considered by us to be boring. That is why we never give a cost estimate for the entire project. Over the years we have made notes and can show how much time was needed for various works.

Autorestauraator specializes in body restoration. We do sheet metal and woodwork. We repair worn out or rusted out parts of the car body. For some parts we build replacements. If workload permits we have on occasion done paintwork. For a few clients we have finished the entire restoration of the automobile.

How much time is needed?

A good restoration specialist in Latvia, Andrejs Rode, has said that the complete restoration of an automobile requires about 6000 hours. At Autorestauraator we have never done that much work on one car. Our experience indicates that an auto body in poor condition, of medium size in which all components are taken apart, including door and hood assemblies, needs at least 1000 hours of sheet metal work. Painting of a cleaned up metal body adds an additional 300 hours. A lot depends on the condition of the parts but it is a common mistake to underestimate the time required.

The basic principles of our work are:

* The work must be interesting. We don't do it just to earn a living.
* We can not rush any job.
* We do our work to the best of our abilities.


The objective of Autorestauraator is not fast and low cost work but it is the achievement of the best possible results.

Märt Aarne,
Autorestauraator

_________________
Terv. Märt Aarne
autorestauraator@gmail.com
Homepage: Autorestauraator


Viimati muutis Autorestauraator, 15 August Kolmapäev, 2012 14:35, muudetud 1 kord kokku.



14 Aprill Laupäev, 2012 14:29
Profiil Veebileht
VVK liige

Liitunud: 01 Märts Laupäev, 2008 00:00
Postitusi: 2796
Asukoht: Tallinn, Merivälja
Minu liikurid...

Just nimelt, liikurid, kuna juttu ei tule ainult autodest ja mootorratastest. Ja kõik need liikurid, millest juttu tuleb, ei ole olnud minu omad. Aga nad on olnud minuga seotud ja on minu elus mingit osa etendanud.

Esimene liiklusvahend, mida mäletan, oli üks sinine kolmerattaline. Selliseid lastele mõeldud kolmerattalisi jalgrattaid tehti ilmselt kuskil Venemaa avarustes. Ratas oli sinist värvi ja uus! Kas selle ostsid isa-ema, või oli see mõne lähisugulase kingitus, seda tagantjärele kindlaks teha on pea võimatu. Üks on aga kindel, see oli esimene ja siiani ainus liiklusvahend, mis on ostetud uuena....
Ratas oli vilets, kitsaste ratastega, vändad esiratta küljes ja sõita oli sellega väga raske, eriti Nõmmel, kus elasime, ja kus sillutatud tänavaid ja kõnniteid tollal peaaegu ei olnud. Ühtegi fotot selle rattaga pole ka säilinud.

Kuna ratas oli vilets ja naabrilastele, kes olid minuga samaealised, ilmusid juba tõsisemad rattad, nagu „Orljonok“ ja „Lastotshka“, oli minul oma kolmerattalist välja tuua piinlik. Sai siis naabripoisi ratast nurutud ja sõit kaherattalisega oli varsti selge. Tegelikult sain kaherattalise sõidu maitse suhu ühe suure naisterattaga. Tol ajal liiguti jalgratastega palju ja lapsed kasutasid oma vanemate rattaid. Ka see, millega sõidu selgeks sain, oli paar aastat vanema poisi ema ratas.

Siit tekkis poisikese pähe mõte, et kas ei saaks ema jalgratast kasutada? Olin sellist naistekat keldris näinud! Ema seda eriti ei kasutanud ja rääkisin mõttest ühel päeval ääri-veeri. Esimene reaktsioon oli küll kahtlev: kas sa sellise suure rattaga hakkama saad? Ja hirm: poiss läheb ju sellega tänavale! Kes teab, mis võib juhtuda...
Minu selgitustöö, et sõidan ainult kodus või metsa-all, Võidu park oli meie naabruses, andis lõpuks tulemust ja vanaisa tõigi ratta välja. Naistekaga oli lihtne, raamipulka ees ei olnud ja püsti sai sõita küll. Sadul jäi natuke ette ja vanaisa keeras selle tagurpidi. Aga see mulle ei meeldinud, pole ikka päris! Siis meisterdas vanaisa uue puidust sadula, mis oli õigest sadulast madalam ja sellele ulatusin juba peale istuma, kui vändad keskasendis olid! Mis siis muud, kui hoog sisse ja siis sadulasse!
Üks pilt sellest rattast on säilinud.

Pilt

Sellele vene kiivriga noormehele silma vaadates arvan, et ta võiks olla kuskil kuue-seitsmeaastane. Mis marki see ratas on? Seda ei ole mulle pakkunud isegi meie vanajalgrattaspetsid. Mäletamist mööda pidi see olema Rootsi ratas. Kett oli pikema sammuga, kui tänapäevaratastel. Ketihammasratta hambad olid laiad ja kandilised! See oli olnud vist juba vanaema ratas, pakun et kuskilt kahekümnendatest, või veelgi vanem.
Igatahes, kui noormehe eneseteadvus juba natuke arenes, sai ta aru, et sellise rattaga on piinlik teiste poistega koos sõitmas käia. Kui juba sadulasse istuma ulatasin, hakkasin nuiama isa ratast. Ka see oli vana, aga tunduvalt moodsam: Diamant! Vaatamata ennesõja-aegsele päritolule teenis see ratas mind pikalt, kuni kuueteistkümnenda eluaastani.

Enne veel, kui kuusteist sain, tuli naabripoisil mõte, et hakkame ratsutamist õppima! Olime siis kaksteist, kui sammud Tondi Ratsaspordi kooli seadsime. Jäime ratsahobustega seotuks kogu kooliaja. Korra tulin noorteklassis Tallinna meistriks, ühel aastal olin noorte edetabeli esimene. Hobused meeldivad mulle tänapäevani, aga head ratsutajat, mõtlen elukutselist ratsutajat, minust poleks saanud. Tagantjärele arvan, et puudu jäi hobuste hingeelu tundmisest. Võtsin hobusega suhtlemist liiga mehaaniliselt, aga siis ma sellest aru ei saanud... Sai osaletud nii Eesti kui ka NL noorte meistrivõistlustel, aga esikohtasid ma sealt ei saanud.

Pilt

See pilt on tehtud Tartus, Tähtveres, Eesti meistrivõistlustel. Hobuse nimi oli Akaatsia, tulime teiseks.
Peale Eesti meistrivõistlusi sõitsime Leetu, NLiidu noorte meistrivõistlustele. Meie treener, Jüri Villemson, andis mulle selleks puhuks oma noore hobuse, aga minu jaoks lõppes see võistlus fiaskoga. Selle hobusega ma klappi ei leidnud. Sõber Ivar Ojalo sõitis minult vabaks jäänud Akaatsiaga ja tuli raskema klassi takistussõidus NL meistriks.

Aga edasi! Kohtasin ühel päeval Võidu pargi mändide all, seal kus praegu on tuletõrjestaadion, oma ühte tädipoega... Ja sõitis ta seal – mootorrattaga! No anna mulle ka proovida!... nurusin. Ja saingi tol korral esimese sõidu „maitse“ kätte.
Järgmisel kevadel hakkasin endale taskukohase hinnaga 125-st võrri otsima. Juhtus nii, et kui lumi oli läinud olin mina sellesama, M1A omanik. Võrr oli tädimehe oma, ilmselt juba ammu uuena ostetud ja väga vähe sõitnud. Nägi välja, nagu uus! Kuna aasta oli 1966, või -67, siis oli see võrr juba üsna „vana-aegne“ ja tädimees oli nõus selle minule müüma. Hind oli suhteliselt sümboolne, aga koolipoisile paras.

Selle võrriga sai siis sõit selgeks õpitud. Kihk oli muidugi tänavale ka minna... Õppisim tol ajal TEMT-is autoremondi ja hoolduse erialal. Rühmajuhatajaks oli Arseni Palu, tuntud auto- ja mootorrattaraamatute autor. Ühel päeval võttis ta mul „tutist“ kinni ja kutsus klassi: lähme räägime!
Kas sul mootorrattajuhi luba on? ...oli esimene küsimus. No polnud mul midagi. Palu uuris veel, et kas liikluseeskirja tunnen? Mis mul vastata? Ütlesin, et olen lugenud, mis polnud ka otseselt vale. Ei mäleta enam täpselt, kuidas selle eksamikorraldusega tol korral oli, aga Palu pani mu auto peale ja sõit läks RAI-sse. Ja paari päeva pärast läksin eksamile. Muidugi oli see juhus, et esimese korraga läbi sain, aga load ma sain! Mäletan tänaseni seda tunnet, kui esimest korda lubadega sõitma läksin, uhke tunne oli!

Pilt

Mul on sellest tsiklist säilinud paar „udupilti“. Sellel fotol „mängib“ isa käivitamist. Pildilt on näha, kui innukalt ma seda originaalkorras pilli „tuunima“ hakkasin: Pannonia sadul, tuuleklaas, põlvekaitsed, ratastel kummist küljekatted jne.
Korralik pilt on Jaan Silla taastatud võrrist, minu oma oli helehall.

Pilt

Juba järgmisel kevadel oli soov millegi moodsamaga sõita! Et raha palju ei olnud, leidsin sobiva hinnaga, suhteliselt kehvakeses seisus, CZ- 175. Tegin selle sõidukorda ja sõitsin umbes viis aastat.
Ühtegi pilti pole säilinud, aga tsikkel oli selline:

Pilt

See pilt on tehtud Aivar Michelsoni mootorrattast.
Minu omal oli kitsas sadul, muidu peaaegu sarnane. Muidugi sai ka seda ratast mitmesuguste lisaseadmetega „tuunitud“.

Kuna TEMT sai läbi, olid kolmanda liigi autojuhi load taskus ja võis juba autode poole vaadata! Ainult et autot meie peres ei olnud.
See-eest oli mul kaks tädi, mõlemal olid autod! Ühel Volga, sellega mul kokkupuude puudus, teisel Moskvitsh 407. Ja seda Moskvitshi siis usaldati vahete-vahel minule remontida või hooldada. Õppisin sel ajal juba TPI-s autotransporti ja selline väike praktika oli huvitav, ilmselt tuli ka kasuks. Vastutasuks usaldas tädi seda autot mõned korrad mulle sõitmiseks.
Tol ajal erasõiduauto ei olnud eriti tavaline, neid oli vähe. Mäletan, et meie tänavas oli vist ainult üks autoomanik. Kuhu siis minusugune, 18 ... 19-aastane sõitis? Tavaliselt käisime poiste-tüdrukutega suvel Eestimaad avastamas. Selline „pisik“ oli juba tehnikumi ajast sees. Siis käisime ühe sõbra „Ivan-wiilysega“, sellest on isegi pilt olemas:

Pilt

See foto on tehtud kuskil Lõuna-Eestis, vist Plaani järve ääres laagris olles. Samasuguseid reise sai ka 407-ga ette võetud.
Üks meeleoluhetk on jäädvustatud kuskil Suure-Munamäe ligidal:

Pilt

Varsti juhtus nii, et selle Moskvitshi omanikuks sai isa, siis oli sõitmist rohkem.

Pilt

Ennne TPI lõpetamist, arvan et aasta võis olla 1972 või 73, oli plaan osta Jawa 350, või nagu tol ajal poiste seas kutsuti: kolme-poolene Jawa. Raha oli enam-vähem koos ja mäletan, et käisin juba mitut ratast vaatamas. Aga ühel päeval, ei tea mis mesilane mind nõelas, ostsin kogutud raha eest 1938. aasta Ford Eifeli! Mäletan tänaseni, et kui autoga koju jõudsin, sain aru, et olin teinud lolli otsuse! Aga mis tehtud, see tehtud...
Pean selgituseks lisama, et ostsin selle masina kui sõiduauto, mitte kui vanasõiduki. Vanasõidukitest ja sellisest harrastusest ei teadnud ma siis veel eriti palju...

Pilt

Pilti sellest ajast ei ole. See foto on tehtud palju aastaid hiljem, järjekorras juba mitmenda omaniku poolt. Tegemist oli poolkabrioletiga, mis oli kinniseks ümber ehitatud. Auto ma sõitma sain, aga sõidutuju sellega küll ei olnud. Püüdsin sellest esimesel sobival võimalusel vabaneda, aga olin omanik kuni 1977. aastani.

Sel ajal oli minule oluline, et autoga saaks sõita! Olgu autoks või „Maanteemuhk“! Ja kuna see mark oligi hinnalt kõige vastuvõetavam, siis sai seda 1977. aasta suvel päris pikalt otsitud.
Ajal, kui autot otsisin, sai ringi sõidetud isa motorolleriga: Tuula 200M. Ka sellest pilti pole, aga välja nägi nii:

Pilt

Sobiva auto, Zaporozhetsi, leidsime Varbolast. Masin oli sõidukorras, veel originaalvärviga ja umbes aasta sai seda päris intensiivselt kasutatud.

Sellest autost on säilinud ainult üks pilt, seegi tagantvaates:

Pilt

Tagantjärele võib meenutada, et autost on head mälestused. Muidugi, ZAZ 965 oli tol ajal NL kõige viletsam auto ja eks nende vene autode puhul tuligi seda kogu aeg remontida! Aga remontimise vaheaegadel sai ikka sõita ka.

Juba siis sain aru, et olen pisut rahutu tüüp: kui mingi auto omanikuks saan, hakkan kohe paremast unistama.

Oma osa selles oli mehel, keda võin julgelt nimetada enda õpetajaks. Just auto-plekitööde õpetajaks. Meest kutsuti Vasjaks. Vasja töötas nii Tallinna Mereväebaasis kui ka Ministrite Nõukogu Autobaasis, mina olin viimases töökoja juhataja asetäitja. Hakkas siis Vasja mind „moosima“, et osta mõni avariiline auto ja teeme selle korda! Nii sai auto palju soodsama hinnaga kätte. Vasja huvi oli muidugi selles, et kui mina õhtuti töökojas tööd teeks, saaks ju tema ka oma eratöid teha (tol ajal nimetati seda haltuuuraks, see vaste pole küll päris täpne!).
Läkski nii, et kuulasin siit-sealt „maad“ ja varsti olin ühe Moskvitsh 412IE omanik. Auto oli suhteliselt uus, läbisõit oli umbes 15 tuhat kilomeetrit, aga päris korraliku küljematsu saanud. Üle katuse polnud siiski läinud ja katus oli sile.
Kevadeks, kui lumi läinud, oli auto sõidukorras, päris hea sai! Granaatpunane, ekspordiks mõeldud masin. Pilti pole, aga välja nägi nii:

Pilt

Sai sedagi autot „täiustatud“: rehvidele valged küljed, udutuled, punased istmekatted ja tagaakna sissepoole sai pandud punane orgaaniline klaas, justkui oleks tagaaken punane.
Esimesel suvel sai palju mööda Eestimaad ringi sõidetud, aga juba sügisel tekkis mõte: kui leiaks nüüd kuskilt mõne avariilise Zhiguli, mille hind üle jõu ei käi! Auto leidsin Sillamäelt. Sõitnud oli see masin ainult kaks nädalat ja siis „üle võlli“ käinud. Maksin auto eest sama hinna, mis uue eest poes taheti, aga ometi oli seda pea poole vähem, kui turult sõidukorras autot ostes. Kevadeks oli see sõidukorras, peaaegu päris uus 21011! Ja ega tal midagi viga polnud, korralik töö sai tehtud. Kuskil vist on isegi mingi diapositiiv-pilt olemas, aga välja nägi see masin nii:

Pilt

Seda autot kasutasin pea kolm aastat ja olin väga rahul. Aga siis juhtus nii, et hakkasin maja ehitama ja raha oli vaja! Zhiguli tuli maha müüa. Asemele tuli mitmeid kordi odavam, Soomest tagasi toodud, kasutatud Moskvitsh 412IE. Täpselt samasugune, kui mul juba kunagi oli olnud. Ainult palju rohkem sõitnud ja viletsam. Värvisin selle, tibukollase auto, valgeks:

Pilt

Sõitsin selle autoga hulga aastaid. Viletsakene ta oli, aga sõita sai. Mingil ajal jäi ta seisma, kuna sain, isalt seisma jäänud, VAZ 21011 omanikuks.

Umbes samal ajal, kuskil kaheksakümnendate alguses, käisin ühe tuttava vanapapi juures. See oli Meriväljal, kuhu minagi omale kodu ehitasin. Papil seisid õunapuu all kaks vana mootorratast, Izh 350. Just nii, õunapuu all! Olid teised üsna rohtu kasvanud ja seisnud olid seal ka pikalt. Pakun, et umbes 25 aastat... Rattad enam ringi ei käinud, lükates läks üks esiratta piduriplaat katki.
Küsib siis papi: kas sa neid endale tahad? Mis ma oskasin vastata... Parem viin endale, kui et prügimäele viiakse! Nii saigi need kaks ratast järelkäru peale lohistatud ja panin kuuri alla seisma. Ega mul endal küll õiget plaani polnud, mis nendega peale hakata, aga papile sai lubatud, et ehk ühe ikka sõidukorda saan.
Üks oli ikka enam-vähem komplektne:

Pilt

Teine aga selline:

Pilt

See mootorratas on minu nö. „uinunud vanatehnikaprojekt“ mis, tõsi küll, vahetevahel ka „poolärkvel“ on.

See kergemeelselt antud lubadus kummitab mind siiamaani! Papi on juba ammu „parematele jahimaadele rännanud“, aga minul on antud lubadus veel täitmata. Üht-teist olen siiski teinud, aga et sellest töötav mootorratas saaks, sinnani on veel palju tööd...
Aga Mossega oli niisugune lugu. Auto seisis ja aeg oli juba peale 91. aastat. Kehtis veel Vene rubla, tõsi, see ei maksnud enam suurt midagi, aga sain siiski sõitva auto eest 4000 rubla. 3500 rubla eest sai ühe USA dollari ja dollari eest sain kahe nädala pärast Helsingis ühe tassi kohvi...

Aasta oli umbes 1985, kui sain Ford Juniori omanikuks. Õieti oli see komplekt vanu autoosi, millest sai hea tahtmise korral auto ehitada:

Pilt

Kere oli ikka ka:

Pilt

See oli minu järgmine vanatehnikaprojekt, mis oskuste, vaba aja ja viitsimise puuduse tõttu teostamata jäi. Omanik olin umbes 25 aastat. Auto tegi sellest Ott Mesikäpp:

Pilt

Aga, sõiduautoks oli siis selline Zhiguli, nagu mul juba ennegi oli olnud. See jäi viimaseks Vene autoks, ja isu oli nendest, ausalt öelda, täis! Mõtlesin tookord, et ma ei istu enam kunagi ühtegi Vene autosse! Olen siiski istunud, aga sõitnud vist küll ei ole ja sellist soovi ei ole ka tekkinud...

Lääne autodega sai kokku puututud juba sügaval Vene ajal. Tunne oli olemas, aga päris enda auto tuli 1991. aasta sügisel. Kui tavaliselt vaadatakse suurte ja võimsate masinate poole, siis minul on selle koha pealt midagi „viltu“, minule meeldivad väikesed autod. Esimene valik oli Suzuki Alto. Auto oli umbes viis aastat vana, aga eeskujulikus korras. Endisele „nõukogude inimesele“, nagu uus!
Aasta sai sõita ja jälle tekkis soov see välja vahetada. Järgmiseks mikroautoks oli Daihatsu Charade. See masin osutus siiski nii viletsaks, et paari kuu pärast leidis see omale „uue õnneliku omaniku“.
Edasi tuli pakiauto, Toyota Hiace. Umbes aastakese oli see kirjade järgi minu ja siis läks Kadaka autoturu vahendusel parematele jahimaadele.

Järgmine auto, mida tõsiselt võtsin, korda tegin ja pikemat aega kasutasin, oli VW Golf I.

Pilt

Auto oli diiselmootoriga, tõeline ökonoomsuse eeskuju! Kütusekulu oli umbes neli liitrit sajale.
See Golf jättis mulle nii hea mulje, et vahetasin ta VW Golf II vastu.

Pilt

Ka see oli „traktor“, nagu tollal diiselmootoriga autosid kutsuti, aga Golf ühest ikka juba palju moodsam. Auto oli heas korras ja teenis meie peret ausalt!
Siis tekkis soov väikebussi järele. Muretsesin Saksaamaalt akendega pakiauto, värvisin üle ja ehitasin sisse istmed, mida sai magamisasemeteks sättida.

Pilt

Seega olime väikese matka-auto omanikud. See masin teenis meid truult mitmed aastad. Sai ka mõned matkad tehtud.
Üldiselt meeldis sellise väikebussiga sõita. Ruumi palju, saab mitmesugust kaupa vedada ja ühtlasi matkamas käia.
Autoga ringi liikudes vaatad ikka ringi, millega teised sõidavad. Hakkas meeldima Mercedese väikebuss, Vito. Üks selline saigi Saksast toodud.

Pilt

Mercedes oli Transporteriga võrreldes ikka klass kangem! Pehme, sõiduaoto sisu, kaks rida istmeid, kliimaseade, elektriliselt avatavad aknad, automaatkäigukast ja lisaks enda tehtud lahtikäiv tagaiste, mida sai magamisasemena kasutada. Lisaks gaasipliit, veenõu ja keemiline WC – kahele inimesele päris hea matkaauto!
Autoga ringi liikudes näed igasuguseid huvitavaid asju. Kord, Valerii juures käies, käisime mööda tema valdusi ringi ja sattusime ühele vanale BMW-le.

Pilt

See on 1948. aasta BMW 321, juba Eisenachis tehtud masin. Kuidagi läks jutt sinna kanti, et kas ma ei tahaks seda endale. Asi lõppeski selliselt, et olen õnnelik BMW omanik. Millal järg sinnamaale jõuab, et seda autot taastama hakkan, ei tea...

Aga Vitost, oli sellel autol ka negaiivne pool: hästi roostetav kere, Hispaania töö...
Mingil ajal sai selgeks, et mina ei taha olla see loll, kes seda bussikeret uuesti värvima ja remontima hakkab. Olgu selleks keegi teine!
Enne veel, kui Vito ära sai müüdud, ilmus meie peresse Smart. Selle autoga oli niisugune lugu, naine hakkas rääkima, et tema tahab endale sõitmiseks mõnda pisikest autot. Sellel peab tingimata olema automaatkäiguvahetus, kliimaseade......
Aga selliseid mikroautosid ju pole, püüdsin mina selgitada. Kuid ühel kenal päeval avastasin enda jaoks Smardi. Näitasin naisele, tema oli sellest vaimustuses. Nii see läks...

Pilt

Ainuke asi, et naine sellega sõitma pole hakanud, kuni tänaseni. Sõidan mina ja olen naisele autojuht.
Auto mulle meeldib. Sellega tuleb natuke harjuda, aga siis on linnasõiduks väga hea. Hea on veel see, et autole ei ole vaja kevadeti värviparandusi teha, kere ei roosteta, vähemalt plastosad. Aga on ka puudusi: kolmekesi ei saa sõita. Kui on vaja tütrepoja Ragnariga koos kuskile sõita, jääb Smart väikeseks, selles on ainult kaks kohta.
Seoses Ragnari ilmumisega meie ellu tekkiski päevakorda suurema auto küsimus. Lõpuks lahenes küsimus iseenesest. Aastat viis tagasi hakkas tütar autojuhtimist õppima. Läks autokooli, õppis liiklemist ja sõitu. No oli vaja kodus ka õppesõitu teha, aga mida sa teed, kui normaalset, siduriga ja manuaalkastiga autot peres pole! Nii Vitol, kui Smardil sidur puudub. Saigi siis otsustatud, et ostame tütrele manuaalkastiga auto, niikuinii saab varsti juhitunnistuse ja liikuda vaja. Sai ostetud selline Mercedes:

Pilt

Kahe ja poole liitrise töömahuga diisel. Palju sõitnud, aga jube vastupidav! Nagu tavaks öelda: igiliikur.
Juhtus aga nii, et tütar ei lõpetanudki autokooli, juhitunnistust polnud ja sõita ei saanud. Aga auto oli, liikuda sai ainult koos õpetajaga, õppesõidumärk peal. Nii jäigi see auto seisma ja kui suurema auto järgi vajadus tekkis, sai vana „punane“ kasutusele võetud. Sõitsin selle autoga vist viis aastat. See on üks parimaid masinaid, mis on minu kasutuses olnud: superökonoomne, ei lagune, väga hea juhitavus, mugav, pehme, ei kolise.... Aga kõikidel asjadel saab ükskord „aeg otsa“. Naine hakkas rääkima, et vaja midagi kaasaegsemat!

Aga enne, kui kaasaegsemat autot otsima hakkasin, tuli veel üks sõiduk, vanasõiduk, vahele.
Olin omale vanasõidukit, sellist, millega kõlbaks vanatehnikasõitudel käia, otsinud juba mitu aastat. Meeldisid väikesed, inglise rodsterid. Kas MG, Austin, Morgan, või midagi sarnast. Mitmeid kordi oli juba peaaegu kaup koos, aga ikka tuli mingi „kotermann“ vahele. Autot ei olnud! Ja siis äkki, pildistasin just Valentin Koldre ühte autot, kui tuli jutuks, et temal on Californias üks selline garaazhis, seisab juba kümme aastat... Auto oli Mercedes Benz 560 SL, R 107 kerega rodster. 5,6 liitrise, V8 mootoriga auto on, tõtt öelda, minule küll natuke liig, aga kuna auto pidi olema suhteliselt heas korras, hakkasin „sõnast kinni“.
Ühel päeval olingi sellise auto omanik:

Pilt
See Pille Russi foto on tehtud 2012 kevadel, Lahemaal

Väike taastusremont sai tehtud ja nüüd on see masin mind juba paaril suvel rõõmustanud.

Aga igapäevasõidukiks sai muretsetud selline:

Pilt

Ka see on diisel, et mõni sõit ei peaks seepärast ära jääma, et kütust liiga palju kulub.
... aga, selle liikuri teenistusaeg lõppes väga järsult paar päeva enne Jaanipäeva 2015:

Pilt

Järgmine sõber on selline:

Pilt

_________________
Terv. Märt Aarne
autorestauraator@gmail.com
Homepage: Autorestauraator


20 Juuni Kolmapäev, 2012 07:06
Profiil Veebileht
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Vasta teemale   [ 2 postitust ] 

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
cron
Powered by phpBB® Forum Software © phpBB Group
Designed by ST Software for PTF.
phpbb.ee 3.0.9