2. leht 3-st

Postitatud: 15 Jaanuar N, 2009 19:49
Postitas Autorestauraator
Tehases jah.
Asi ongi selles, et plekitöö on tehtud väga ebatäpselt ja siis on vigu tinaga parandatud.

Postitatud: 16 Jaanuar R, 2009 11:21
Postitas Aspelund
Eks osa probleemist oli ka selles, et väga suuri detaile ei õnnestunud toona ühe korraga stantsida (nii nagu praegu näiteks terve auto külg korraga tehakse). Siis tuli suurem detail kokku panna mitmest väiksemast. Piltide põhjal tundub mulle, et näiteks katuses on vähemalt kolm eraldi detaili, mis tinaga siis siledaks on saadud.

Tina oli abiks ka siis, kui auto keredetailid käsitööna valmisid.

A.

Projektide arutelu

Postitatud: 16 Jaanuar R, 2009 13:57
Postitas Veteran
Tinapahtlit ei kasutanud ainult vene autotööstus , mille täpsus on teadagi. See tehnoloogia oli levinud ja kasutust olen kohanud "Jaguar E" kui BMW 340 keredetailide liitekohtades. Rohkemat roostetamist ma neis kohtades ei ole täheldanud, sellepärast ei oskagi seda laita.

Tervitustega Enno Öövel.

Postitatud: 10 Märts T, 2009 23:31
Postitas alopex
Tere Märt!
Huvitab, kas sa parempoolset keskmist ukseposti seestpoolt roostvastu ka millegiga katsid?

Pilt

Postitatud: 11 Märts K, 2009 06:49
Postitas Autorestauraator
Ei katnud.

Uksepostil "avasin" ainult alumise otsa. Üleäänud post on niikuinii selline, nagu on. Post on alt praegu lahti ja sinna jääb ka pärast ava, mille kaudu on võimalik teha roostekaitset, näiteks mingite "õlitaoliste materjalidega".
Kas seda tehakse või mitte, seda otsustab omanik.

Postitatud: 12 Märts N, 2009 21:08
Postitas raivo229
Projekti teemas lugesin põhja taastamise juures, et juba originaalis olid salongi põhjas stantsitud pleki jäikussüvendite nurgad deformeerunud kujuga. Kas nende nurkade ühtlaseks õgvendamise põhjus on selles, et oleks silmale ilus vaadata või on ka mõni muu põhjus? Jääb see koht ju polstri alla ja silmale nähtav ei ole.

Pilt

Postitatud: 13 Märts R, 2009 08:04
Postitas Autorestauraator
See Raivo küsimus on sellist laadi, et sellele peaks natuke pikema vastuse kirjutama. Katsun lähiajal aega leida ja põhjendada, miks ma asju just "niimoodi näen".

Postitatud: 13 Märts R, 2009 23:00
Postitas Autorestauraator
Tere.
Nüüd püüan vastata Raivo poolt esitatud küsimusele. Kõigepealt alustaksin sellest, et vanatehnikaharrastus on üsna mitmetahuline hobi. Siit võib leida kollektsionääre, võib leida neid, kelle huviks on tehnikaga tegeleda, võidusõiduharrastajaid, seltskonnainimesi, kellele meeldib käia kokkutulekutel ja näitustel jne. Sõnaga: seltskond on kirju! Ja hea on. Nii saab leida iga vanatehnikahuviline omale sobiva ja meeliköitva ala ning suhelda teiste sama „haiguse“ all kannatavate sõpradega.

Mina kuulun nende hulka, kelle huvialaks on vanade autode ja mootorrataste nö. kerede taastamine. Suures osas on see pleki ja puidutöö, aga ka mitmesugune muu metallitöö. Põhiliselt puudutab see raame, veermikku jms. Mootorid-käigukastid-tagasillareduktorid olen jätnud teistele. Kunagi sai ka värvitöödega katsetatud, seda küll rohkem olude sunnil, kuna puhta metallkere värvija leidmine on üldiselt üsna raske töö. Eriti siis, kui tahad head tulemust ka saada. Vahel tuleb värvitöödega ilmselt veel tulevikuski tegeleda.

Põhierialaks on niisiis plekk-kerede taastusremont. Miks ma ei kirjuta: restaureerimine? Olen seda varemgi selgitanud, minu arvates on restaureerimine üsna pretensioonikas termin. See peaks tähendama ikka väga täpset originaali jäljendamist! Kõik on muidugi suhteline ja sõltub kokkulepetest, aga mina usun, et päris õiget restaureerimist ei ole me siin, Eestimaal veel näinud. Seepärast kasutan meelsamini taastusremondi terminit. Mõni on mulle ette heitnud, et endal on sul ärinimigi Autorestauraator! Sinna pole midagi teha, ärinimi on võetud juba üle kümne aasta tagasi, siis ma nii kriitiline veel ei olnud. Ja teiseks, eks ma sinna restaureerimise poole ju ikkagi püüdlen.
Tihti on meile, vanatehnikataastajatele ette heidetud, et tegelikult oleme me vanatehnika rikkujad. Auto või mootorratas tuleks konserveerida ja säilitada muuseumitingimustes! Mina seda seisukohta ei poolda. Mina kuulun nende hulka, kes püüavad „äraväsinud“ sõiduriistale uue hinge „sisse puhuda“ ja tahavad selle sõiduriistaga veel pisut sõita ka. Viimane on küll teisejärguline, aga ikkagi.

Ja kuulun nende hulka, kes püüavad vanasõidukit taastada nii hästi, kui oskused ja võimalused lubavad. Kui kunagi, aastakümneid tagasi tehti kuskil auto või mootorrattatehases viletsat tööd ja mätsiti see siis kuidagi kinni ja värviti üle, et vilets töö välja ei paistaks, siis mina tahaksin, kui oskused ja võimed lubavad, teha see töö ära selliselt, nagu seda oli kunagi mõeldud teha!
Võtame või sellesama põhjapleki, mille kohta Raivo küsimuse esitas: konstruktor ju ei mõelnud seda põhjaplekki selliseks! Tema tahtis ikka ilusti teha. Töömehed vaatasid, et tuli natuke kõver jah, ah, käib ka! Kui Jossif Fissarionovitsh (Stalin) oleks seda tööd näinud, siis need töömehed oleks heal juhul 25 + 5 saanud! Halvemal juhul oleks nad seina äärde pandud...... töö on väga lohakas! Mina sellist s...a tööd taastada ei taha. Ma püüan teha nii, nagu konstruktor oli ette näinud.
Või võtame mõne muu asja, näiteks mootorrataste käsitsi tõmmatud triibud. Kas me peaksime need ka koledad ja kõverad tegema ainult sellepärast, et kunagi X aastat tagasi mõnel Vanjal oli pea haige ja käsi värises?

Jah, olen nõus, et selline teguviis ei ole autentne restaureerimine. Tihti räägitakse ka vene autode – mootorrataste värvide kohta, et need ei tohigi liiga hästi läikida ja liiga siledad olla. Aga see värv oli ka nii vilets ainult sellepärast, et need töömehed ei suutnud paremini tööd teha.

Mina olen võtnud põhimõtteks, et ma teen tööd nii hästi, kui minu oskused ja võimalused lubavad. Kui ma ise tööga rahule ei jää, siis see sunnib järgmisel korral ennast kokku võtma ja püüdma parema tulemuse poole. Kui ma oleksin rahul selle tulemusega, mis minu tööl on täna, siis jääb minu kui töömehe areng seisma ja oleks pares aeg millegi muuga tegelema hakata.

Üks "ilus pilt" ka seda juttu illustreerima:

Pilt

Kaks plekki "keevitati" kuidagi kokku, taoti kirvesilmaga madalamaks ja pandi keretina peale. S...a tööd ju näha pole!
Aga vaadake, kui palju seal tina peal oli, vähemalt paar kilo!

Pilt

Postitatud: 14 Märts L, 2009 01:07
Postitas Automaaler
Mis vanade sõidukite värvkatetesse puutub, siis seda suhtumist "niiviisi restaureeritakse autod liiga üle" jne. olen juhuse tahtel ise ka pidanud nö. kõrvaltseisjana kuulma. Inimesed, kes niiviisi räägivad, ilmselt võibolla ei adu tolle ajastu värvide ja nende komponentide suhteliselt algelist koostist/tehnoloogiat. Kui tol ajal oleks üht või teist konkreetset vanasõidukit- vahet pole, on ta siis mootorratas või auto- selliste materjalidega tehtud, nagu tänapäeval, siis oleksid tolle ajastu sõidukid ka hulka läikivamad/säravamad.

Märdi enesekriitilise jutu kohta ütleksin nii:
Kui ma oleksin näiteks töö tellija, siis ma pöörduksin ennem sellise mehe poole, kelle töö tulemused on tavainimese silmale küll korralikud ning hästi viimistletud, kuid kes sellegipoolest arvab, et iga järgmist tööd on võimalik senise kogemuse arvelt mõnevõrra paremini teha.
Selline enesekriitiline suhtumine töö tegija poolt jätab kliendile palju usaldusväärsema mulje, kui et mõne, umbes samasuguse töömahuka projekti valmis saanud tegelase patoloogiliselt enesekindel hooplemine ning teiste, sama töö tegijate laimamine.
Umbes nii, et "Tegelikult tean mina, kuidas autosid õieti taastatakse ja teised ei oska s....gi. "

Projektide arutelu

Postitatud: 14 Märts L, 2009 08:38
Postitas Veteran
Mis värvkatte läikesse puutub, siis arvan, et militaarsõidukid mingil juhul ei tohi läikida kui pühademuna.Sellised Gaz-69 ja mingi emm on meil kokkutulekutel näha. Küll peaks nad olema absoluutselt sileda pinnaga. Sõiduautod, jah, seal võib vast "üle restaureerida", kuid näiteks oma Gaz-51 ma küll värvin tuhmimaks.Masin peaks saama tolle aja tehasesttulnule vastava läikega värvi, see on minu arvamus.

Terv. Enno Öövel.